Pilgud siia, usuleiged: teie Money-Moses on uueks jutluseks valmis ja annab teile veel ühe võimaluse

Kuulge, kaas-sendihimurad

Teeme väikese pausi ja vahelduse igakuistele kokkuvõtetele. Ma näen, et kui ma 10a tagasi teid vaikselt palgatöö-orjapõlvest päästma hakkasin nagu Mooses Iisraeli rahvast ja me kivitahvlitele (okei, mu blogisse, noh) 10 käsuga lepingu tegime, siis tänaseks on mõned mu usust taganenud. Meisterdanud omale kummardamiseks samamoodi kuldse vasika nagu iisraellased ja see ajab mind vihaseks. Aga hea inimesena annan ma kaugenenutele uue võimaluse.

Mul hakkas hommikul oma üürikate ja ehituspoodide vahel patrullides üks lugu nii retsilt sees kipitama, et ei andnud rahu ja istusin praegu 3.5h järjest kompuutris ja raiusin seda teksti siia. Ma loodan, et ega vist ei ole seda teile varem rääkinud. Istu nüüd rahulikult maha, võta üks tassike meie kõikide lemmikut tasuta tööandjakohvi või kui sa oled vähe peenem poiss, siis mingi kaera-latte vms ja kuula mind ära.

Sest ma tean täpselt, mida sa praegu mõtled. Sa vaatad minu blogi, näed neid numbreid, dividende, kinnisvara ja mõtled: okei, see vend on mingi teine liik, tehtud kuskil investorite katselaboris nendest tükkidest, mis Kristjan Liivamäest üle jäid.

Vot ei ole.

Ma olen absoluutselt täpselt samasugune tavaline made in emakas vend nagu sina. Vaatan Netflixist antropoloogilistel kaalutlustel Love is Blindi, söön endiselt liiga palju krõbinaid ja pesen oma sokke alles siis, kui need hakkavad sahtlis püsti seisma jääma. Ma ei ole teist erinev. Geenid on samad, 24 tundi ööpäevas on sama ja peldikus käime me kõik ikka samamoodi.

Aga… kui ma päris ausalt oma rahakoti- ja hingeraudade vahele vaatan, siis ma teen kahte asja teistmoodi. Jep, ilmselt ainult kahte. Ja need kaks väikest normaalsuse skaalast välja minevat võnget mu peas ongi kogu selle “eduloo” taga.

Esimene asi:

Nüüdseks juba pea 11 aastat, kui ma oma esimese blogipostituse tööandja kulu ja kirjadega (aga tema teadmata ofc) valmis nikerdasin – sõrmed värisesid ja hirm oli selline, et pooled numbrid läksid sassi –, ei teinud ma ainult portfelli ülevaadet. Ma võtsin ligi ühe päevinäinud märkmiku, pastaka ja panin kirja kümme mõtet tulevikust.

Need polnud mingid suvalised unistused stiilis „ma tahan olla rikas ja ilus”. Ilus olen ma niigi. Ma kirjutasin üles täpselt, milline ma tahan, et mu elu 10 aasta pärast välja näeks. Ma maalisin paberile pildi:

• Mitu tundi nädalas ma tahan tööd teha? (Spoiler: võimalikult vähe.)

• Kust mu raha tuleb? (Spoiler: higivabalt ja teiste taskutest.)

• Milline näeb välja mu tüüpiline teisipäev?

• Kuidas ma ennast tunnen, kui ma hommikul silmad lahti teen?

• Milline kodu on ja kui tihti ma passi pean vahetama, sest eelmine sai viisasid täis?

jne.

Ma kirjutasin need laused üles nii, nagu see kõik oleks mul juba olemas. Nagu ma lihtsalt raporteeriks tulevikust, noh. Siis panin märkmiku ära ja läksin tagasi igapäevase rutiini juurde: nühkisin kontoritooli, investeerisin paari soti kaupa, säästsin igast nurgast ja lükkasin omale tatart sisse.

Kas see on nüüd mingi Kristi Timmer feat. Urmas Sõõrumaa kuldpendel type of shit siin? Esoteeriline ufo-värk? Ei ole, kurat. See on lihtne psühholoogia. Kui sa paned oma soovid füüsilise paberi peale kirja, siis sa annad oma ajule põmst nagu töökäsu. Su aju hakkab alateadlikult iga päev tehtud ja tegemata otsuseid filtreerima läbi selle memo. Sa ei osta enam suvalist jura, sest sa tead, et see paber vaatab sind pärast kriitiliselt. Sa investeerid selle 50 eurot, sest see paber ütles nii.

Paberist saab kaart, mis ütleb, kuhu suunas laeva nina keerata tuleb. Kui sul pole kaarti, siis sa lihtsalt aerutad sihitult keset elumerd (või loksud keset ookeani oma kanuus nagu Sam laulab), kused tuulde ja siis imestad, miks püksisääred märjad on.

Tee oma 10 käsku. Kohe.

Teine asi:

Ma olen krooniline ringivaataja. Hiljuti ühel peol tuli minu jaoks mingi täiesti suvaline võõras vend mu juurde, tegi tutvust ja hakkas juttu ajama. Ütles, et ta juba mõnda aega vaatab, kuidas ma ruumi skännin, pidevalt olukorral silma peal hoian jne. Mulle on seda varem ka öeldud ja ma ei saa sinna midagi teha – ma hoiangi pidevalt silma peal, et mis toimub, kes kus mis, kellel mis lugu on, mis elu elab, kas tundub usaldusväärne, enesekindel jne.

Miks ma seda teen? Et uut infot saada, mida ma kelleltki nn endale võtta tahan ja ma küsingi iseendalt pidevalt: „Ok, kas nii saab ka elada?”. Ma jälgin instas näiteks ainult neid kontosid, kelle pealt ma midagi enda ellu võtta tahan. Niisama unistamiseks ma ei viitsi ja mul pole aega. Ja kadedust ka pole. Kui ma jälgin kedagi, kes no näiteks Alpides matkamas käib, siis selleks, et see ise paari aasta sees päriselt ära teha ja juba oma peas selle mõttega leppida, et tavai, varsti on minek.

Toon veel ühe näite mu enda elust.

Käisin juba aastaid tagasi Portugalis ringi litutamas. Rentisin Lissabonis endale mõnusa eerbiienbii korteri, et korraks Eesti argipäeva eest jalga lasta ja oma kriitvalgele sissevajunud põskedega sendininja kehale veidi D-vitamiini doseerida.

Ootan siis korteri juures, et keegi võtmed tooks. Ja kes tuleb?

Mööda kitsast Lissaboni tänavat vajub kohale mingi vanem peer, roller istumise all, kiiver veidi viltu peas, ise muigab ja Reibännid säravad ees. Tuleb maha, ulatab mulle võtmed, seletab laia haardega, kus on linna parimad (loe: soodsaimad) mereannid ja portvein, lobiseme mingi 10-15 minti minust ja temast, päss teeb haifaiv ja kütab lõpuks minema.

Ma jäin sinna tänavanurgale seisma ja mul käis pea kohal plahvatus.

Vot see on see elu. SEE VANAMEES OLEN MINA!

Vaatasin onule pikalt järgi. Ta ei rabanud 9-st 17-ni mingis pimedas avatud kontoris, kus pole aknaid ega seinal kellasid nagu kasiinodes, et sa ajataju kaotaksid. Ta ei vaata ärevusega oma pangakontot. Tema elustiil on lihtne: sõidab enda aja järgi oma lõbuks rolleriga mööda päikeselist linna ringi, viskab mõnele huvilisele korterivõtmed pihku, korjab oma vaevatasu ära ja muul ajal… mida ta teeb?

Ta teeb trenni. Ta loeb raamatuid, jalutab parkides, timmib patsaanidega portveini. Ta käib kohvikutes noori naisi (alla 60a) otsimas jne. Ta ELAB.

Mina ei näinud tol korral seal lihtsalt mingit korteriomanikku. Ma nägin selles hetkes mudelit. Võtsin selle pildi, salvestasin oma pea-arhiivi ja ütlesin iseendale: “Nii, naga, jäta meelde. Sa ei pea ehitama miljardidollarilist kosmosetehnoloogia firmat. Sa pead ehitama endale sellise elu, et sa saad olla see Portugali vanamees mitmete korteritega ja rolleri asemel Porschega (sest meil sajab vihma ju) – kasvõi oma hallis Eestis.” Ja mul on see pilt tänaseni ääretult detailselt endiselt peas ja ma endiselt motiveerin end sellega. Pluss see on suht hirmuäratav, KUI lähedale ma sellele pildile oma eluga jõudnud olen. Õnneks mitte veel ealises mõttes, aga saad aru küll.

Jõuab kohale?!

Sa pead pidevalt ringi vaatama. Kui sa näed midagi, mis paneb su silma särama – olgu see kellegi teise vaba aeg, äge hobiprojekt või kasvõi see, et keegi saab teisipäeva hommikul kell 11 pargis koeraga jalutada –, siis ära kadesta. Varasta see idee endale. Pane see enda kümnesse käsku (need 10 lauset, mis ma üles kirjutasin, noh) kirja!

Selline enda meki järgi ehitatud elustiil ei nõua multitalendiks olemist ega 200-st IQ-d. See nõuab tegelt kahte lihtsat sammu:

1. Võta täna õhtul märkmik ja pastakas. Kirjuta üles, milline on sinu unistuste elu 10 aasta pärast. Ära hoia end tagasi. Kirjuta see nii detailseks kui saad. Mida sa sööd, kus sa elad, millist infot sa tarbid ja kas, kust ja kui palju sulle higivabad papid peale jooksevad. Kellega sa hängid, kus tripid, milline su kodu on jne. Mine hulluks.

2. Tõsta oma pilk ekraanilt ja vaata ringi. Maailm on täis vihjeid, kuidas sina enda jaoks paremini, lihtsamalt ja vabamalt elada saad. Kui sa näed midagi, mis paneb su silma särama – olgu need siis Portugali rolleripeerud või keegi, kes teenib oma hobiga raha –, siis ära ole kade, vaid kopeeri see idee enda ellu maha. Mu pärast hakka või tuvi peaga sentidest kirjutama, kui see päriselt sinu thing on, mul poogen. Kui sa kohe peale selle loo lugemist jälle sotsiaalmeedias ringi rullid, siis ära vaata asju kadedusega. Otsi neid “Portugali vanamehe” hetki. Kujunda oma feed selliselt, et see ei tekita ärevust ja fomo, vaid hoiaks sind rajal, et tavai, ma tahan ka nii.

Mina alustasin 10 aastat tagasi nullist. Täna elan ma 91.73% ulatuses (ise arvutasin välja) sellist elu, mille ma oma märkmikusse kirjutasin.

Küsimus on nüüd ainult selles: millise 10 käsuga algab sinu tulevik tänasest alates?

Virutage siia alla kommentaaridesse kasvõi anonüümselt lukku oma esimesed mõtted ja vaadake, mida teised ütlevad ja kopeeri ja varasta nende (ja minu) pealt, kui tahad. Ma keeran pea ära ja ei vaata, aga sellise varguse tõttu nagunii põrgusse ei saadeta.

Aamen-jeemen ja tegudele, ristirahvas!