Ei tule see kuu raamatu ülevaadet. Põhjus ei ole selle, et ma poleks lugenud. Võiksin soovitada see kuu loetud näiteks Elon Musk’i või Stephen Hawking’i biograafiat aga tuli uitmõte jagada alustaja nägemust rahamaailmast ja võimalikkusest tulevikus elada ükspäev osaliselt sellest, mille Rahakratt mulle koju toob.
Kindlasti tuleb järgmisel suvel esimese aasta täitumise juubelipostitus, 18-leheküljeline süvaanalüüs ja freudistlik enesekaemus, aga tänaseks on möödas kuus (finantsinimestele panen selgituseks ka numbri: 6) kuud minu esimestest tegudest investortuleviku nimel. Õnne valemit selles postituses kirjas ei ole ja tiiraste tuurid tõmban kohe maha öeldes, et alustamine on olnud päääris raske.
Okei, päääris sitaks raske.
Mis on olnud kõige raskem? Peamiselt kaks asja:
- raske on raha kõrvale panna, kui oled harjunud seda varasemalt normaalselt igasse suunda lennutama, kuni pangakaart õhukeseks kulub ja läbi paistma hakkab. Esialgu on keeruline mõista, et X summa teenimisega ei tohiks kulutada rohkem kui X miinus Y ja Y tuleks kuhugi lambikuplisse peita. Loomulikult on vastupandamatult galmuurne kõblad käevängus öösel läbi Balti jaama jalutada ja topeltlihaga tšeburekke kahte lehte välja käristada. Kõrgklassi eluga harjub kiiresti. Ja nüüd järsku peaks kõblad kuskil maha raputama, vabandades sirelipõõsasse urineerima minema ja tegelikult viimase trolli peale punuma, et säästlikult koju saada? Mmmh, no ei kõla ahvatlevalt. Esimesed sammud selles maailmas on tõepoolest nagu vastsündinul – põlved tudisevad, reied ei kanna ja pidevalt on nägu kukkumisest katki. Ehk siis minu võrdlus algusega on laias laastus selline: esiteks töötada sisse mingi algeline excel, et oma rahaasju esialgu kõrvalt jälgida. Teiseks saada aru, kuhu liiga palju läheb (kõblade peale?) ja mis on igakuised must-pay kohustused. Kolmandaks oleks hea kõik must-pay ükshaaval üle käia ja see tõmmata miinimumi (elekter, telefon, nett ning muu õhk ja armastus. Selle nimel ei pea ühegi teenuse kvaliteet kannatama, kusjuures). Neljandaks tuleb tekitada väike avariireserv ja kaotada ära igakuised mõttetud kulud (osad kõblad?). Viiendaks alles tuleb rida “selle papi saab Rahakratt”. Fakk jee, investeerime! Kuuendaks võiks noor ja/või energilisem alustaja otsida võimalusi lisarahade tekitamiseks. Aga kõrvalepanekust ei pääse alguses nagunii.
- teine asi on infomüra. Mida rohkem ma loen ja kuulan, arutan ja nõu küsin, seda kirjumaks pilt läheb. Üks karjub, et alusta kümpaga ühisrahastusest. Teine lõugab, et riskid on liiga suured, kuna ühisrahastus pole veel kriisi näinud. Üks ütleb, et aktsiad on üsna kindel valik (panusta teiste mõistusele äri ehitada, kui ise ei oska) ja teine räägib mingist volatiilsusest, mis kõlab nagu eesnäärme haigus. Oot, kinnisvara? Seda tahaks ka, muidugi! Igalepoole tahaks ainult aga raha sisse suruda ja miljonäristaatust ootama jääda. Okeis korras Maserati on mobilest juba välja vaadatud. Aga kogu selles infos tuleks mingi majakas leida, et kuhupoole siis tegelikult suunduda? Keda peaks kuulama ja kus jookseb see õige strateegia joon? Vat, sellest on kuradi raske aru saada. Alustamine ongi sellepärast tülikas, et alguses tuleb endale palju sodi sisse ahmida ja sellest kvaliteetne välja sorteerida. Oma väga lühikese Krati tegutsemiajaga olen mõnda allikat/arvamust lihtsalt ignoreerinud. Päris kiiresti läheb lolliks, kui paaniliselt kõiki kuulata ja igas suunas meeleheitlikult investeerida. Sõuame tasa ja targu. Aga mitte ka nii, et aerud kätte ära mädanevad, eks.
Nüüd on küsimus, et kas midagi meeldivat ka juhtunud on?
Meeldiv on pilk vahel excelisse visata. Näha mõnda vaevaga üles ehitatud rida, mis on kuust kuusse kasvanud ja aru saades, et nii see puu kasvabki. Tänase seisuga on mu varasalves 5 boksi – aktsiatele, näpuharjutuseks kinnisvara ühisrahastamisele, mintose laenudele, twino laenudele (hetkel intress mintosest meeldivam) ning avarii- ja võimalusterahale. Kui mõtlema hakata, siis varasemalt olid mul sarnased võimalused aga siis viisin kogu selle papi Valli baari ja veetsin lipsuots õllekannus kvaliteetseltskonnas aega. Iga asi tuleb millegi arvelt. Kui ikka Vallika punt väga meeldib, siis ega mina ei ole ütleja, et parem ära mine ja proovi papp kasvama panna. Mina tegin sellise valiku ja läbi väikeste tagasilöökide püüan selle juurde jääda.
Kes Rahakrati ajaveebis nuhkimas käivad, need teavad, et üks mu ideaaleesmärk on päris korralik kosmos alustajale – igakuiselt 500 eurot teenida oma investeeringutelt. Ma pean seda arvestust aasta lõikes keskmise summana. Ilmselt on aga esimese aasta keskmine Krati toodud sissetulek 10 eurot. Võibolla 20, vara öelda. Aga mis mul teine variant on, kuskil peab pihta hakkama.
Teiseks on mu soov pool sissetulekust uuesti rindele saata. Vaatasin selle postituse jaoks asjad spetsiaalselt praegu üle ja esimese poole aastaga on mu keskmine ca 41%. Tegelt ei ole paha ju? Eesmärki veel ei ole tabanud aga võrreldes varasema 0%-iga on asi ikka päris eeskujulik. Ma ei ole selle nimel mingeid kardinaalselt elu muutvaid ohverdusi toonud ja ei käi tööl haiglast tasuta toodud siniste kilemokassiinidega. Kõik on tip-top, kõht on täis, elu veereb nagu hernes ja endiselt eksin vahel pealinna kõrtsidesse ja lokaalidesse.
Selline tundepuhang tuli siis täna siia. Veits ootamatu ja pole raamatut aga kui sa ikkagi lugesid, siis tänan tähelepanu eest. See postitus oli vist rohkem mulle endale vajalik. Vahel on vaja natuke venitleerida, kuna õues on pime, varbad on niisked, alustamine on keeruline ja see kõik nõuab oina järjekindlust. Mingitel hetkel tundub, et tuharasse kõik – igakuise paarisaja kõrvalepanemise asemel võiks ju samas summas normaalse liisingu omale selga tõmmata ja ärika näoga bussiradadel sahiseda. Teine võimalus on oma eesmärkidele kindlaks jääda ja nagu Ämeerikas öeldakse “work in silence, let the success make the noise”.
Nüüd lähen küünealuseid puhastama ja lipsu otsa õllest puhtaks leotama. Neljapäevaks tuleb kuidagi investori välimus saavutada, et minna staarväikeinvestori raamatuesitlusele!
Tervitused Kratile!
Kuna ka minu investeerimisteekond algas alles sellel aastal, siis olen täpselt sama olukorra läbi elanud (ja mingis mõttes ka endiselt elamas), kus infot, arvamusi ja “parimaid investeerimisvõimalusi” on niivõrd palju, et väga keeruline on seda kasulikku ja mõistlikku välja selekteerida. Ühtteist olen jõudnud küll juba teha, aga peab tunnistama, et ikkagi mingi sisetunne on ka see, mis otsuseid langetada aitab. Usun, et see sisetunne on ka sinul olemas, mis lõplikku otsust vormistada aitab.
Kõige raskem vast ongi alguses see otsus, et nüüd muudan oma elu (kes rohkem, kes vähem) ning hakkan tõsisemalt mõtlema tuleviku ja finantsiliste eesmärkide peale. Ma arvan, et tegelikult tulekski endale (või minu puhul ka siis perele) seada kõrged eesmärgid (samas siiski reaalselt saavutatavad). Esimesed sendid ja eurod on muidugi alguses visad tulema, eriti, kui oled investeerinud Balti aktsiatesse, kes kord aastas oma dividendikukrud avavad. Aga kõrgelt seatud eesmärgid ongi need, mis sind rajal hoiavad (vähemalt peaksid seda tegema).
Ma arvan, et see 41% on väga kõva saavutus! Ja ainult tugevad suudavad selliste numbriteni jõuda. See 50%, mis on sul eesmärgiks seatud, on muidugi suurem ja ilusam number, aga nagu ma ühes teises blogis olen kommenteerinud, siis see on tegelikult ju lihtsalt üks statistiline suurus ja tähtis on pigem just see, et sa säästad ja ka investeerid neid sääste. Lumepall ei kasva, kui sa värsket lund juurde ei tekita (kunagi hiljem hakkab muidugi taevast seda lund iseenesest sadama ja pall kasvab ka vaatamata värske lume põuale). Kui nüüd oma pere ka jällegi siin kohal veidi kiita (kes lolli ikka kiidab, kui mitte ta ise), siis õnneks oleme suutnud oma selle aasta keskmist igakuist säästumäära hoida üle 50% ja kui päkapikud ja jõuluvana sama tublid on, siis ehk õnnestub kogu aasta keskmine hoida 50+ % peal, aga saame näha.
Oi kurja, kui palju neid ridu siia jälle märkamatult kogunenud on, tõmban nüüd kiirelt otsad kokku. Nagu ütleb iidne Tõstamaa vanasõna – “teeb tööd ja näeb vaeva, siis kasvab ka lumepall”. Säästame ja investeerime, aga ärme unusta ka elada!
Müts maha, Raido! Meil, säästlikel, mütse muidugi pole aga suusoojaks on sedasi ikkagi hea öelda. Vaatan, et pean su postitusest eraldi oma ajaveebi postituse vist tegema. Või väljamaa kombel külalispostituse peale mõtlema. Hoia siis kriidid valmis, kui sellise palvega kirjutan ükspäev.
Vist on ka aru saada, et ma nii õudselt ei paanitse, kui see 50% täis ei tule, sest 40% on parem kui 30% ja 30% on parem kui 20% jne.
“Mindset” on see, mille kallal alguses vaeva näen. Harjumus on vaja tekitada. Nagu õpiks suitsetama, noh. Alguses on vastik aga mõne aja pärast oled popp nagu Marlboro-mees. Hobused, nahktagi, kollased hambad ja muud jutud…
Tegelikult läheb ju pikapeale lihtsamaks. Ka paari kuuga on näha, kuidas mõnes kohas saab juba näpuotsaga teenitut edasi investeerida ja sellised asjad annavad indu. Ma olen ise ka üllatunud, et siuke natuke ving postitus siia tuli ja üldiselt siuke vinguja vana ei ole. Samas, minu blogi, ise tean, mis teen siin 🙂 Jõudu meile kõigile teie poolt!
Kuidagi kogemata koperdasin selle blogi otsa ja on tore lugeda 🙂 Ise ka tahan raha(asju) rohkem kätte võtta ja mitte nii linnukesena oksal elada enam. Aga no eks oli vaja reisida ja olla ja… kui oled vaeselt üles kasvanud (ei mingit reisimist ega mitte midagi) ja siis korralikku palka hakkad teenima, nii et saad osta, mida tahad, mitte seda, milleks raha on, siis noh, oli/on tore seda ka kogeda. Aga ilmselt toredam on kogeda tugevat rahalist seljatagust, kui lihtsalt tarbimist. Pikemas perspektiivis.
Oleme Teisepoolega varem ka eelarvet pidanud, aga too programm polnud eriti tore ja elas ühes arvutis. Siis jäi paus sisse (raha läks välja – ei tea, kui palju). Nüüd oleme paar nädalat trialinud YNABi ja ausalt öeldes väga mõnus on! Ilmselt teeme pisiinvesteeringu ja soetame litsentsi (üks litsents võib olla kasutuses sul telefonis, mitmes läpakas – pere puhul bueno). Praegu plaanis paar kuud kenasti eelarvestada, vaadata, kuhu see raha läheb. Seejärel saab ilmselt aru, kuhu seda võiks mitte minna või kuhu võiks rohkem minna.
YNAB soosib ka seda, et saad paindlikult tekitada arveldusarvele ülejäägi nii, et sinna tekib 1 kuu sissetulek (kasutamata eelarve osad liiguvad järgmisesse kuusse edasi) – tundub ka hea eesmärk üldise likviidsuse jaoks.
Ja nüüd on see koht, et pole osanud kõrvalepandud rahaga midagi targemat teha, kui kogumishoiustel hoida. See on mul splititud küll nii, et on eraldi kontod mingite tulevikus vajalike asjade jaoks (rrrrrremont anyone? uus köök… vana on jube) ja osa siis puhtalt rainy day fund. Sinu blogi lugedes laksasin endale vastu laupa, et miks ma pole passiivse tulu peale nii väga mõelnud. Võiks ju. Minu jaoks siiani passiivne tulu=börsil ringi kargamine, aga seda ma küll praegu tegema ei hakka, sest ma ei saa sellest maailmast aru. Ja praegu pole aega ka eriti. Heal juhul mõnest Eesti aktsiast saaks äkki aru (Baltika toodab kahjumit vist endiselt ja Tallinna Vesi üritab regulaarselt hinda tõsta).
Nii et siit sain paar mõtet, mida edasi uurida, et mingit osa rahast panna tulu teenima.
Ja siis lugesin neid teie säästuprotsente eelnevas arutelus. Noh, säästan ka igakuiselt ca 600, aga selle peale ei tulnud, et % kaupa vaadata. Kuna ainuke suurem kohustus on auto, mis järgmisel aastal makstud saab, siis tegelt ei näe, miks ei saaks rohkem säästa… Eriti arvestades sissetulekuid – vaatasin otsa ja tegelt peaks saama teoorias vabalt 50% kõrvale panna (erinevate eesmärkide jaoks), ilma et peaks ebatervislikku sööki süües asotsiaalset elu elama. Ja kui ei saa, siis peab kulud üle vaatama.
Ehk et tänud ideede eest, loen huviga edasi ja üritan ise ka enda teadlikkust tõsta.
Ma vabandan, et seni vastanud pole aga võttis ka paar päeva aega, et H. kommentaar läbi lugeda. Päris pikk traktaat virutati ootamatult sisse.
Olen meelitatud, et leidsid siit mingit mõtteainet. Ma mingeid börsivihjeid ei oska anda, mu Rahakratt püüab vist pigem selline motiveeriv tegelane olla. Saab koos käigu pealt õppida, kui keegi veel märgade kõrvatagustega huviline on ja lugema satub. Mind ajendab seda Kratti kasvatama vist kõrgemal tasemel just see mõte, et ükspäev oma valikutes vaba olla. Jube nüri on valida tööd raha pärast või teha seda ainult raha pärast. Mingi väike kindlus kuklas passiivse sissetuleku näol annab minu meelest suurema otsustusvabaduse ja -julguse. See oleks äge.
Igaljuhul tere tulemast, H. Loodan, et sa ei solvu, kui kiirelt ei vastanud ja satud siia veel!