Üürikaga alustamine on lebo, they said: ehk lugu minu esimesest #hardcore-terist…

Hahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaaahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaahahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaahahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaaahahahahaaahahaaaaahaamapolekunagielusniipaljunutnudahahahahahhahhaaaahahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaahahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaaahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaahahahahahaaahahaaaaahaaahahahahahhahhaaaa.

No ei ole lebo, noh.

Ma mäletan hästi oma esimest aastat Rahakratina ja seda naiivset helesinist unistust, et saaks ka paarile üürikale oma räpased käpad taha nagu Raha-Jaagul, Investeerimisklubi asutajal Marko #Yolo-l ja teistel nendesugustel kodumaistel väljamõeldud tegelastel on. Ju siis oleks mul ka küllus majas, lendaks muudkui ühelt tuusikult teisele ja paneks elu24 põhibännerile kuulutuse “Panen kokku Eesti esimest haaremit. Kandideerimiseks saada elektronkiri invidia.zand.rahakratt@gmail.com”.

Ma ei tea miks, aga mulle on alati jäänud mulje, et üürikorterid valmivad iseenesest ega vaja tähelepanu nagu väiksed lapsedki, kes ka ise kasvavad… Olin tõest sama kaugel nagu ilusate tüdrukutega deitimisest põhikooli aastatel. Okei noh, lihtsalt tüdrukutega deitimisest.

George S. Clason’i kultusteose järg “Richest man in Sakulon featuring Raha-Jaak” peatselt hästivarustatud raamatupoodides

Kui nüüd täna korra pilt retrospektiivi visata ja vaadata, milline jauramine on olnud, et ilma liishaavelit tegemata saada kätte essa üürikas, pangalaen välja valetada, käia notaris, ajada külapealt mööblit kokku, pidada kulude jaoks excelit jne, siis ei ütleks küll, et see mingi möödaminnes ja lõdvalt täiskohaga töö kõrvalt mugav teha oleks. Päris mitu lõunapausi olen kütnud kärmelt trolli peale, et minna korteri juurde tellingutel suitsu tegevaid tunkesid peksma, midagi mõõtma või üle vaatama ja lõunasöök on piirdunud taskust leitud saiapuru söömisega. Hetitulvelikult glamuurne ja kadestamisväärne elu, onju?

Üks siuke nö võluvits on aga küll, mida soovitan üürikaga alustades meeles pidada ja kuidas saab seda protsessi endale meeldivaks mõelda: leia korter endale meeldivas asukohas ja tee seda nagu teeksid endale kodu. Mina ilmselt ei ole tüüpiline korteriärikas, sest välistasin kohe Lasnagorski ühetoalised, kust oleks saanud mingi nunnude silmadega kortsus memmekese kohtutäituri abiga õue tõsta vms. Minu plaan oli juba algusest peale leida korter võimalikult kesklinnas ja võimalikult uusarenduses.

Aga miks ma neid poppe ülikoolilähedasi ühetoalisi üürikaid taga ei aja? Peamiselt sellepärast, et kui ausalt elule otsa vaadata, siis ma pigem vist ei saa/jõua/taha teha 27 korterit omale. 2 kuni 4 tk on hea küll ja need peavad olema nii ägedad, et võiksin sinna ise 63-aastaselt laenu lõppedes sisse kolida. Või peab olema võimalik neid nii kallilt maha müüa, et igaveseks Montenegrosse pensionit nautima minna. Ma ei kujuta ette, et saaliksin peale tööpäeva pahtliämber õlal kesklinna ja näiteks Maardu vahet, et seal mõni “kerget remonti vajavas seisukorras” hardcore-ter läikima lüüa.

Ka kulude poolest ja investeeringu mõttes ei ole liiga lihtne üüriäriga alustada. Oma kõige esimeses tabelis tuli mul uue korteri sisustamiseks mõeldud eelarves kogusumma reale 6 000 eurot. Elukauge noorsandina võtsin need andmed lihtsalt lambist. See summa tundus täiesti tehtav ja okeika, kuniks tegin esimesed päringud köögimööbli- ja garrderoobifirmadele. Nende kahe emailiga oli see kuuekas läinud põhimõtteliselt… Edasi arvasin, et noh, max kümnega teeb siis ära. Põhimõtteliselt teeb jah, kui leiad üürnikuks mingi Jaapani minimalist-lumehelbekese, kes istub ja magab ühel väikesel vaibakesel ning vajab kööginurka vaid keedukannu ning teejoomiseks sõrmkübarat. Mina kahjuks ei tea, kust sellist japsi leida võiks, seega ka 10k plaan sai hävitava hinnangu.

Ajaga on see kulude excel kasvanud mul 82-realiseks (esiteks, kellel peaks olema meeles, et kodus peab pliit olema ja teiseks ostsin mingit pehmode nänni: hambaharja topsiku ja taimepotikese ja mitmeid lambikesi jne oma lumehelbekesele) ja kuuest kilost on saanud umbes 13,5k sama kiirelt nagu vanaema juures jõululauda maandudes saab normaalsest kehakaalust 18 ülekilo. Kas keegi varem ei saanud öelda, et see projekt tegelt nii röögatult suur ja kulukas on? Oleks seda teadnud, siis…

Siis ma ei teagi, mis ma teinud oleksin. Võibolla oleksin plaani katki jätnud ja 10 aasta pärast kahetsenud, et miks ma ennast kokku ei võtnud ja asja ära ei teinud, kui võimalusi ja viitsimist oli. Sellesmõttes on isegi hea, et ma ei osanud kõike seda ette näha – oleks tõenäoliselt jala värisema võtnud ja plaan käntselisse läinud nagu öeldakse. Kõik see papp tuleb ju palgatööst kõrvale nihutada ja tähendab näiteks jalgrattaga sõitmise võimalikkust ainult öösiti – siis, kui naaber magab ja ei märka, et ta velo tema teadmata suht 24h minu ja tema ühiskasutuses on.

Oh, shit…

Veel üks huvitav fakt on see, et kui Rahakratt 2015.a suvel sündis, siis selle lühikese eluea jooksul sünnist kuni tänase päevani on ta tassinud mulle ca 13,5k (ehk korteri-exceli total summa hetkel) väärtuses higivaba pappi – intressid, dividendid, pistised, alimendid ja muu sarnane liigkasuvõtmine. Kui ma selle korteri sama raha eest ära suudan teha, siis see oleks küll äge keiss. Korteri sissemaksuks läks see teine peldikkorter, mille, tõsi küll, pidin ostma, aga see oli päris soodne.

Ma ei ole oma projektiga veel päris finišis, aga soovin, et oleksin kunagi ise sellist lugu kellegi blogist lugeda saanud. Jääb mulje, et kirjutatakse vaid võitudest ja kui lihtne kõik on olnud, kui rasked hetked möödas on. Ma tahan näidata oma oligarhi teekonna varjukülge ka. Näidata, et päris tige andmine käib, et kõik need “lebod passivsed rahajõed” voolama saada. Kuidas need Vargamäe omad ütlesidki, et “õpi kannatama”, eks? See projekt on tõesti tugevat selgroogu minus kasvatanud. Ja kulusid kasvatanud. Ja ehitus/sisustuspoodide tšekkide keskmist pikkust kasvatanud…

Kui paber vastu peaks, siis kannataks selliste tšekkidega vabalt eriväelase kombel viiendalt korruselt alla laskuda

Kokkuvõtteks siis väike Q&A mulle teie kõigi poolt:

Kas ma kahetsen?

Ei.

Kas ma arvasin, et see nii palju aega ja pappi võtab?

Ei.

Kas ma teeksin seda uuesti?

Jaa.

Palju mul selle kõrvalt eraeluks ja töötami… lugemiseks aega jääb?

Ei.

PS. Äripäeva peadirektor Igor Gräzin, va kooner, ei maksnud mulle midagi, et ma seda teeksin, aga üks väike “komm” mu raamatu-ussidest lugejatele. Tšeki seda: https://pood.aripaev.ee/kratt

Kodune ülesanne: mitu korterit jõuaks Kim lugemise kõrvalt omale üürikateks teha?


6 thoughts on “Üürikaga alustamine on lebo, they said: ehk lugu minu esimesest #hardcore-terist…

  1. Rain Vasta

    See amatöörlus teeb selle nii keeruliseks. Järgmine on juba hulga lihtsam, oskad vähe ette aimata tulevaid murekohti ja lahendada need “musklimälust”. Olles ise sellisel alal üle 10a tööl olnud, siis joonistuvad just samad algaja probleemid välja nagu kõigil. Hiljem kui oled leidnud omale väärt elektriku, plaatija ja torumehe, kes sinu heaks tulevad välja kasvõi nädalavahetusel, et kiirelt asjaga ühele poole saada, vot siis tuleb ka nö kasum/kiirus. Ostuhetkel juba planeerid silmadega ära korteri. Peale ametlikku vormistust lööd kuu ajaga üles, isegi vannitoa kapitaalremondiga.
    Süües kasvab isu, küll näed;)

    1. rahakratt Vasta

      Hea kuulda, et lihstamaks läheb. Tuleb välja leiutada järgmiste korterite raha nüüd. Aga ega see excel jääb küll tuleviku tarbeks alles – seda kavatsen raudselt järgmis(te)le korteritele implementeerida. Põhimõtteliselt võib iga korteri ka täpselt samamoodi sisustada, ei pea isegi uusi lampe vms otsima. Üürnikud on nagunii erinevad ju.
      Juba tahaks järgmisi projekte torusse (ütleb vend, kellel järgmine ootab, aga raha pole)…

      1. Kapiinvestor Vasta

        Lumepalli effekti algus ongi alati raske ja tundub keeruline. Jätka samas vaimus ja olen kindel et selle järgmise projekti rahastus on koos ennem, kui seda isegi arvad.

        1. rahakratt Vasta

          Tänan. Muidugi plaanin jätkata. Kui ikka eesmärk võetud on, et 7 miljarid higivaba teha, siis sellele eelneb korralik higi…

  2. Avo Vasta

    Tundub, et pingutad üle. Minu kogemusel täiesti ilma asjadeta rändavad vaid immigrandid. Eesti kodanikel alati nõud jms. pudi padi olemas. Soovitan korralik sanremont, ilus tehnikaga kööginurk ja ehk mingi poolik mööbel, et saavad kolida nii täiesti ilma mööblita hädapärast või veidikese oma mööbliga nii, et ei pea korterit tühjaks tassima viimastele.

    1. rahakratt Vasta

      Huh, kurat, uues korteris veel san.remonti tegema ei tahaks hakata. Kui mul midagi üle jääb, et üürnik ei taha, siis viin teise korterisse, mida ka nagunii tegema pean hakkama. Aga üldiselt teen siukse koduse asja, kuhu oleks endalgi hea sisse minna. Mingi kõle karp ainult Ikeat täis… no ei tahaks ise ka sellist. Mitmed inimesed, kes üürivad, ütlevad, et mõjutas ikka, kui oli pilt seinas või taim potis vms väike detail, mis korteri hubasemaks tegi.
      Aga ma võin oma mõtetega ka täiesti võssa panna.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga