Mul on üks väike uudis teile. Pisikene. Ei midagi olulist…
MAAAAAAA TEGIIIIIIIN SELLLEEEEE ÄÄRRAAAAAAA!!!
Üks miljonär on Eestis juures – mina! Jah, mina, teie Tuvionu!
Kas see oli raske? Mkmm, üldse mitte…
Lihtsalt 9 aastat järeleandmatult iga päev väsimatult selle nimel tööd teha. Ei ole ju raske?
Mõtle niipidi, et kui on valida, kas 40 aastat vaikselt pensioni poole tiksuda või 9 aastat korralikult kütta, siis… no ma soovitan küll selle lühema variandi valida.
Täiesti meeletu sõit on olnud. See eksinud poisike, kes 9 aastat tagasi siinsamas tühja wordpressi lehe värisevate kätega (ja loomulikult töö ajast) kokku kruvis on väga kaugel sellest mehest, kes täna selle sama lehel peal praegu neid sõnu trükib. Jah, ma teadsin, et ma jõuan oma eesmärgini, aga et see nii kiiresti ja nii suurelt juhtub, seda ma ei oleks kunagi arvanud.
Kuidas mu elu muutunud on? Kuidas mina muutunud olen?
Ma ei ole eriti enesekindel selle postitust järgnevat osa kirjutades. Miks? Sest minusugune ei ole ilmselt maailma parim eeskuju – ei ole tegemist vaga ja jumalakartliku noorsandiga, kes kordagi üle joone astunud poleks. Aga “noooh, yolo, vaatame, mis saab” nagu ma ikka enne siin blogis, oma esinemistel ja sotsiaalmeedias postitusi ja sõnavõtte tehes iseendale sisendan. Sest noh yolo ju, elu on lühike.
Arvutasin näppudel kokku, et ma olen viimase paari aasta jooksul teinud tuhandete inimese ees mitusada avalikku esinemist: suuremate ja väiksemate tiimide juures, ettevõtete ja ettevõtjate tänuüritustel, olnud meestekonverentsil Ettevõtlik Mees üks vaid kümnest lavale rääkima palutud väljavalitust, kümned ja kümned purki pandud podcastid ja intekad, tülinorimised kodumaa suurimatel inspiratsiooni- ja arengufestivalidel, olen patrullinud majandusväljaannete lavadel, telkusse mölisema sattunud, intervjueerinud Rain Lõhmust, Peeter Koppeliga lava jaganud, ise rahakarnevale korraldanud, et Martin Villiguga bäkkaris hängida, Raivo Heinale erinevatel lavadel (jep, ka tema enda saunalaval) puid alla pannud… kuidas see KÕIK minuga on juhtunud? Mul päriselt ka ei ole sellel küsimusele vastust – ma hakkasin lihtsalt vaikselt äärelinna paneelikas blogi kirjutama.
Ehk siis on inimesi, kes peavad mind eeskujuks. Ja väga palju on neid, kes mõtlevad/usuvad/neile on sisendatud, et neist ei saa asja. Mina olin kunagi samasugune. Full tont. Mõttetu pullimees. Juba eos õpetajate poolt mahakantud ning tagapingis äratalumist vajav segav tegur, kes pigem ei olnud kooli oodatud, kui KOV pmst ei käsiks kõik lapsed kooli vastu võtta. Aga ma tahan öelda, et teist, kes te ka endas kahtlete, võib vabalt asja saada, kui te ise muutuda tahate, rõõõõvedalt järjepidevad olete ja ennast õigete inimestega ümbritsete – kellele te alt üles vaatate, mitte vastupidi. Ma tahan olla just teile eeskujuks, kes te ka täna noh siuksed veits eksinud naljamehed ja elukunstnikud olete. Teile, kes te samuti sellised nö tagumiste pinkide musketärid olete.
Selleks panin selle postituse lõppu väljavõtte mõnedest enda kangelastegudest, mis mul millegipärast tänaseni alles on. Kõik need kollased, roosad ja valged “diplomid” pälvisin ma enne 18-aastaseks saamist. Kui klassikaaslased viisid koju kiituskirju, siis mina viisin vanematele imetlemiseks jõustruktuuridelt saadud tunnistusi. Jah, neid tuli hilisemas elus ka veel juurde, aga tänaseks on see mu eelmine elu. Ma ei ole kindlasti mitte laitmatu minevikuga pailaps. Ma ei ole tunnustatud finantsteadur ega armastatud õppejõud ega isegi mitte niisama viieline. Vastupidi. Ma lausa imestan, et ma üldse kuhugi jõudnud olen, kui üle õla vaatan, sest…
Liiga tihti olen ma läinud peole ühes Eesti linnas ja ärganud 24h hiljem üles näiteks 170km eemal asuvas täiesti teises Eesti linnas. Kurnanud enda maost läbi tööstuslikes kogustes alkohoolseid jooke ja ärganud peale pidu rinnahoidjates ja geelküüntega (palun ärge küsige). Täna ei ole ma kaugeltki mitte alkoholivastane, aga minu elustiiliga see umbes viimased 3+ aastat kokku ei ole sobinud. Lisaks väga lähedalt nägemine, mida alkohol lähedase inimesega teha võib ja kuidas see väga ilusaid suhteid katki teeb.
Jäänud mitme sita asjaolu kokkulangemisel 24.12 kodutuks ja timminud jõuluõhtul lontis spordikott raamatute ja riietega õlal nagu mingi faking jõuluvana mööda linna ringi endale üürikat otsides. Vot siis oli küll nii häbi, et ei julgenud isegi sõpradele helistada ja abi küsida. Kusjuures selle reaalelulise “kinnisvaraeksperimendi” tulemusel selgus, et jõuluõhtul töötas vaid üks maakler ja mul oli valida kas 17 ruudune korter või siis… mitte.
Mõned kooliaastad olid sellised, et isegi mina sain aru, et ma poleks pidanud järgmisesse klassi saama. Ma olen õppinud näiteks mitu aastat keemiat ja ainus, mis mul sealt meeles on, oli seik, kus pidin tahvli ees keemilistele ühenditele nimesid panema: mina panin enda joonistatud ühenditele nimedeks Sulev ja Marina (infoks, et õpetaja ei mõelnud selliseid nimesid). Õigeid nimesid ma tookord teada ei saanudki, sest sain ülejäänud tunni üksi ukse taga koridoris veeta.
Matemaatikas tekkis mul küsimus, miks me raiskame aega ja lahendame ülesandeid, mille vastused on õpetajal tegelikult teada. Mis sa arvad, et kes veetis ühe tunni jälle ukse taga? Vene keeles oskan ma öelda sellised elutähtsaid käibefraase nagu “kas teil on ilusad rinnad?” ja “mul on pikk nabanöör”, sest siukseid lauseid oli õpetaja kuulamise asemel palju põnevam ise sõnastiku abiga kokku panna.
Oma geograafia õpetajale olen ma aga senini tänulik, kuna ta lubas mind 7. klassis maa siseehitust käsitlevast tunnist ära, et ma saaksin omale raskelt kokku hustlitud 500 krooni eest punast sapakat (kusjuures seda cooli “kõrvadega” varianti ehk zaz 968a) ostma minna. Maa siseehitusest pole mul senimaani aimugi ja praegu enam eriti ei koti ka, aga see sappar viis mind meheks saamise ühe olulisima teetähiseni – esimese korraliku avariini!
Miks mul seda sapakat vaja oli? Ühel hetkel lihtsalt viskas üle see igaöine teise korruse magamistoa aknast alla hüppamine (põlvedele hakkas see ka, loomulikult), et isa auto tuuri panna ja sellega sõitmas käia. Tagantjärgi mõeldes ega ma eriti arukas varas ei olnud. Jah, ma märkisin tänaval kivikestega ära auto rataste täpse asukoha, et varahommikul koju tulles vahele ei jääks ja raadiot ei tohtinud näppida ega isteasendit. Ja auto tuli vabakäigul järgmisesse tänavasse lükata ning igaks juhuks alles seal käima panna. Aga… mis te arvate, kas mul bensu jaoks oli raha ja kas ma tankimisele mõtlesin? Ei. Perfect crime my ass…
Ülikooli läksin ma peamiselt sellepärast, et vanemate juures pesu pesta ja külmkapi kallal marodööritseda, sest “rahu, poiss õpib ju”. Päris õppisingi – ma olin samal ajal igapäevaselt kullerina tööl ja paljud loengud möödusid pigem rahhi teenimise tähe all.
Elu on seiklus ja mäng. Nagu ka raha – vahel on rahaga hästi, vahel saame nähvaka piki tikreid. Mis seal ikka.
Kokkuvõtteks: ma tahan lihtsalt öelda, et vahet pole, kus sa praegu oled. Igaüks saab muutuda ja olla kellelegi eeskujuks, kuid päeva lõpuks on oluline olla eeskujuks iseendale ja truu oma eesmärkidele. Minu üks eesmärk – purustada milli piir – on nüüd tehtud!
Mis saab edasi? Küll ma midagi välja mõtlen, worry not dear friends.
Palju õnne!
Mul on hetkel töötuna natuke keeruline leida motivatsiooni, aga katsun vastu pidada 😀
mina ütleks et praegusel hetkel peaks sul just kõige rohkem motivatsiooni olema/tulema.
Sest siis kui sul midagi sisse ei tule siis pushid sa just ennast rohkem tegema, kui midagi sisse tuleb ja sul piisavalt enese distsipliini pole siis võib juhtida et jääd nö loorberitele puhkama.
Aga minu poolt jõudu ka jaksu sulle edaspidiseks. 💪
Töötuna on just hea ja palju aega üle ju. Ma olen ka täiskohaga töötu ja praegu oma elu ning kalendrit vaadates ei kujuta ma ette, kuhu mulle veel töökohta ka ellu mahuks.
Ükskõik, mis see uus eesmärk olema saab, aga kirjutamist võiks ikka jätkata. Nauditav lugemine – tragikoomiline, kuid innustav.
Punased autod ruulivad!
Palju õnne, miljonär!
Kirjutamine jätkub. Minu jaoks on see teraapia, ventileerimine ja vingumine kolm ühes. Isegi, kui te enam siia lugema ei tule, jauran ja perutan ma siin edasi. Alguses kirjutasin ja lugesin esimesed aastad nagunii üksinda ju – olen sellega harjunud.
Tead, Kratt, sa mõjud ka nendele kunagi koolis viielistele õppijatele väga motiveerivalt! Milline julgus üldse midagi sellist ette võtta, milline distsipliin, eneseületamine, asjade selgeks mõtlemine – kõike on nii kuradi vägev olnud jälgida. Terasest munad ja äge oled! Kiri kirjutatud, nüüd aeg endasse vaadata, et kus mu terasest muna(sarja)d on.
Vot see oleks max kompliment, kui mõni tublik siia tuleks ja ütleks, et õppis midagi tagapingi tüübilt. Siis ma teeks tõesti peo.
Seda ma vihjasingi, et mina kui kunagine paduviieline õpin ka paljutki siit 🙂
Ma ei ole väga sõnavõtja aga nüüd on tunne ja tahe midagi öelda. Sa panid MIND tegutsema oma 23.07.2019 blogipostitusega. Jah, rohkem kui 5 aastat tagasi. Tol päeval võtsin paberi ja pastaka ning hakkasin oma finantse / eesmärke / elumustreid kirja panema. Aitäh motiveerituse hoidmise eest. Tuult ja uute lennukõrguste seadmist Sulle!
Lõhnab nagu võiksin motiveerimisteenuse eest arve kuhugi saata..?
Sul on lisaks sellele, et on üle miljoni euro rohkem kui mul, ka suuremad rinnad! Täielik win! /ühtlasi selgitab ka rinnahoidja kandmist :-D/
Haha, tropp. Kusjuures ma ei ärganud enda rinnahoi… okei, miks me sellest üldse räägime?
Tuvi! Fcking respect! Nii milku kui ka sellise ausa kirjatüki eest. Au on olnud sind kutsuda ürridele rääkima (soovitan kõikidele korraldajatele) ja Ettevõtliku Mehe laval rokkisid ja naerutasid mehi kui murdu.
Naudi täiega tehtud töö vilju ja aitäh, et meiega seda teekonda ja tarkuseteri oled jaganud.
Yes, boss. Alati valmis!
🫡
Suured õnnesoovid üle lävepaku ronimise puhul! Huviga ootan uut eesmärki, sest see on kindlasti olemas või tulemas.
Minu tagasihoidlikul tagavaral on kaks nulli vähem, eesmärk on ka väiksem, aga olemas ta on. Ja innustus tuli just siit blogist. Kuskil sendisaagimise postituses sa kirjutasid, et olgu või üks euro, selle järele sina lähed. Sel hetkel lõi ahv mu ajus taldrikud suure plärinaga kokku. Saabus selgus, et ei ole olemas liiga väikest raha, vaid on lihtsalt raha ja väikesed summad teevad lõpuks kokku suure(ma). Elementaarne, aga millegipärast pidin sellest arusaamiseks seda Rahakrati blogist lugema. Tänks, noh😃
Ma igaksjuhuks kordan korra veel üle, et kui kellelegi on mingi summa liiga väike, siis ma olen alati valmis teid selles pisimurest vabastama.
Pole tänu väärt, noh!
<3!
Tubli nõmekonn, tubli! Eeskuju!
Sind (selleblogi) korra päästnud fänn.
Õnnitlused!
Kraaps!
Nii ägeeeee, Rahakratt!!!! Nii tubli, et ära tegid!!!! JUHHUUU! Tähista ka, onju!!!! Teeme peo, kutsu kõik!;) Sa oled väga inspireeriv ja sind on lõbus lugeda!:-) Lase samas vaimus edasi või parem lenda veel kõrgemalt!!( Esimene tuvi Kuu peal oleks ka ju päris lahe eesmärk?? Ja siis sa võid oma kratiraketist viieeuroseid alla pilduda nagu kunagi nõukaajal miskit nänni pilluti:) Edu ja tuult tiibadesse!
Väga võimas. Kui sul on eesmärk, siht ning otsus, oled juba pool võitu kätte saanud. Ise parajat ludrielu elades jõudsin 35+ vanuses, järeldusele, et ma pole kuhugi jõudnud, sest mul oli taskus vaid 9-klassi haridust. Pole just lihtne minna endast 2x noortematega koos täiskasvanute gümnaasiumisse ja alustada taas koolipingi nühkimist, kümnendikuna. Ühel hetkel aga avastasin, et olen ülikooli lõputööd kaitsmas ja jõudnud rohkem kui eales ettekujutada võisin. Eesmärk, otsus ja tahe viib sihile, üksõik MILLISELE. Edu järgmistes mägede vallutamisel!
Pole tükk aega nii head kirjutist lugenud. Nii kaasahaarav .Loen huvistsest ,sest olen ema ühele 19 aastasele noormehele. Oleksin lugenud nagu oma pojast;) tulevikku veel ei tea.
Palju õnne! Järjepidevus viib sihile! 🙂
Sellel hetkel, mil tikritest saavad ploomid, hakkab alles täisväärtuslik elu pihta!
Palju õnne ja arvatavasti oled eeskujuks palju rohkematele, kui ise arvad! See sinu lauseosa “päeva lõpuks on oluline olla eeskujuks iseendale ja truu oma eesmärkidele” vääriks isegi kalligraafia kirjaoskuste meelde tuletamist, et seinale raami sisse panna. Hea meeldetuletus ka iseendale. Mõnusat õnnejoovastust ja veelgi ägedamaid eesmärke tulevikuks!
Aplaus ja potililled, Rahakratt!
Ma pole vist elusees ühtegi kirjatükki nii kiiresti lugenud kui seda miljoni oma ja värvifilm hakkas kohe jooksma mu peas 😃
Enne, st et palju aastaid tagasi, Su blogi lugemist oli pidevalt vabandus, et no ei saa koguda, pole nii suurt summat, et kuhugi paigutada. Loll vabandus ju, aga ega neid väikesi summasi siis ju kuhugi kõrvale ei pandud. Kõik löödi laiaks ja isegi puudu jäi…
Ja siis tuli Rahakratt oma blogiga ja voilaaaa, mul on nii väikesed summad kui ka suured summad nüüd olemas 😁
Tänud inspireerimast ja julgustamast!
Pekki, miljoooon, lahe!
🎉🏅🥂
Palju õnne miljoni puhul! 😊 Vägev tüüp! Õnne ja edu Sulle!
Braavo! Palju õnne! Oled inspiratsiooni kunn!
Nüüd soovitaks korraks aja maha võtta. Ja siis seada fookus hoopis pere loomisele.
Aga kirjutamist ära jäta ja oma isikut ära avalda.
Südamerahu!
Nukid! Ja seiklustest vastassugupoolega tuleb eraldi blogi.
Väga vinge ja edu! Motiveerid nii mind, kui ka uusi alustajaid. Ja mulle tohutult meeldib mõelda neil tumepunastel päevadel, et kui mu portu päevaga -1000 või -2000€ teeb siis mis teil veel on 🫣.
Natuke soola ka haavale – nimelt kas Planet42 laenud on portu sees endiselt?
Ei ole see mingi sool, see on tavaline elu. Ma ei ole p42 maha kandnud, vara veel. Esiteks vaatame, mis arengud toimuma hakkavad ja teiseks on firma nimel olevaid laene lihtsam maha kirjutada aasta lõpuga.
Minu lugupidamine, üliäge!! Ma olen see titest peale tubli ja eeskujulik eliitkooli medaliga lõpetanu, kes on täiskasvanuna väga näruses seisus. Täna, teisipäeval oli põhiline tunne, et ei tahaks üldse olemas olla. Mu Päästjad täna: nägin prismas Tambet Tuisku, mu Emme nagu alati, ja Sina. Mul on südamest niiiiii hea meel Su üle, Aitäh, et oled seda kõike jaganud!
Äkki mina olengi Tambet Tuisk? Võta heaks ja oli tore kohtuda Prismas.
Super! Tahan nüüd näha, et mida edasi? Esimese miljoni saabumise ootuses oli äge blogi lugeda. Järgmise milli teemat samamoodi jätkates saabub nõme rutiin. Ma tahan edaspidi lugeda Dom Pérignoni erinevate aastakäikude arvustusi, restodes prassimistest, Maserati sõiduomadustest, valge pulbri ja raseeritud lõbutüdrukutega orgiatest ja kõigest sellest mille pärast inimesed ülepea miljonist unistavad. Kellegi päris siht ei saa olla lihtsalt raha eesmärgitu ja kumuleeruv kokku roobitsemine. Kui oktoobri kokkuvõttes pole pööret hedonistliku elustiili suunas siis ma enam lugeda ei viitsi 🙂
Raseerimine on nii 2020-ndad, mees. Praegu lastakse jälle usinalt “õitseda”!
Vara veel kaagutada, vaata aga aasta lõpus kui oma varadele õiglase hinnangu annad 😛 Aga muidu tubli Tibuke 🙂
Nii ongi, ega siin võib veel korralikult üles-alla lainetada. Aga milku maitse on suus ja… maitse on päris hea, Maestro!
Hahaha, tore lugeda, et iga tagapingi chiller polegi Soomes leiba teenimas(mitte, et sel midagi viga oleks 👏) vaid end kokku võtnud ja täiega pingutanud 🤗
Ps:ma küll neiu aga selliseid kollaseid lipakaid sain ka noorema, olin enda arust jube kõva elumutt (tegelt lihtsalt loll ja hulljulge 🙄).. nüüd enam mitte & vast lapsed ei leia neid, et end tegusid pubekana õigustada 😂
Aga sa oled tubli – emme ja issi saavad sul lõpuks kergemalt hingata, et poiss ei läinudki täiesti aiataha!
Jätka oma tegemist ja järgmiste millideni!
Ega palju puudu ei jäänud, kuna ma olen Soome oksjonitelt titena igast spordikama Eestisse toonud ja siin seda turske marginaaliga edasi lükanud. Seega napilt pääsesin!
Super saavutus! 🎉 Selline asi on võimalik vaid piinava järjepidevusega, mida pole üldse lihtne hoida. 😅 Olen ka püüdnud siin numbreid excelis nüüd 3+ aastat kokku lüüa ja ka sinu blogi on olnud inspiratsiooniks! 🙌 Ühe rendikorteri olen sentidega kokku veeretanud, pensionisammast nuumanud ja veidi aktsiaturgudel mänginud. Abiks ikka! 😁 Aitäh kirjutiste eest! 🪇🕊️
Kas miljoni sisse arvestatud ka peldikkorterite väärtused?
Jah. Kuna seal on palju laene, siis see väärtus nii suur ei olegi kui arvata tahaks. Aga küll kasvab. Ja kasvab kahest otsast – ühest otsast väheneb laen iga kuu ja teisest otsast kasvab väärtus. Vot see on pikk plaan!
Õnne! Sinu varasemaid postitusi ka lugedes, kas saan õigesti aru, et suuresti on varandus tulnud ikkagi sissetulekute suurendamise läbi? Algsest 1000euri kuust on saanud 10k kuus, mida investeerida ja kasvatada. Kas see Rahakrati blogi tänu, et sissetulekud niipalju suurenenud?
Kui oled see kassapidaja, kes saab 1000 euri kuus, kuidas jõuda ka 10k kuus (kui passiivne 2,5k, siis 7,5k ikkagi tööga ju?)
Tõenäoliselt vahetada ametit, veelgi parem hakata ettevõtjaks nagu hr Kratt siin. Investeerimine üksi ei tee rikkaks, kui seda ei toida suured sissetulekud. Ka väga hästi maksvad töökohad eeldavad teatud oskusi, millest enamik kattub ettevõtja omadega.
Just. Investeerimine pigem hoiab saavutatud rikkusi (kui just midagi väga lolli ise korda ei saada), aga ega iga kuu paari senti börsile tõsta tõesti rikkaks ei tee.
Parem olla rikas ja terve kui vaene ja haige) Hästi tehtud tra!
Sügavmõtteline. Kuidas ma ise selle peale ei ole tulnud?