4 aastat ja 10 kuud: pilguheit varasalve, juunikuu

Tuti-pluti, rahapuugid!

Tegin siin hiljuti oma Instas ja Fesaris väikese tarbijamängu, et välja selgitada, kas ikka oodatakse neid igakuiseid pilguheite või mitte. Kuna kõik vastasid esitatud küsimusele õigesti, siis jätkan traditsiooniga ning oma teekonna dokumenteerimisega.…

Üle pika aja lives showd tegemas!

Ooooooo, ekraaniväline pärisüritus, kuidas ma olen sind igatsenud! Mitte küll sama palju nagu igakevadisi börsidividende või nagu naabri uut ja kiiremat paroolivaba wifit, aga üsna lähedale.

Eelmisel nädalal käisin ma üle pika aja ühes IT firmas rahast rääkimas ja oma heledalt laksuva tõepiitsaga ullikesi nahutamas: ikka see vana hea mantra, et kui praegu pritsib kõvasti peale, siis pane see enda kasuks tööle, sest ükspäev sa enam samas tempos kütta ei viitsi ja siis oleks tore, kui elukvaliteet ei langeks.…

Kes ütles, et oлигархи säärde seadusehammas ei hakka? Läksin 150 000€ maksva autoga Fototrahviska restorani ja seadus hammustas vägagi valusalt!

Käsi püsti, kes mäletab mu hiljutist lugu tujutahvlist?

Käsi püsti, kes selle endale ka tegi?

Ja lõpuks käsi püsti, kes oma tujutahvli nimel nüüd tegutseb?

Mina! Mina! Mina!

Nagu ma ikka tavatsen öelda, siis lisaks niisama demagoogitsemisele ja mölisemisele pean ma vahel tegusid ka tegema, et teile selles kehvasti valgustatud ning investoriteliidu suguseid inimsööjataimi täis finantsdžunglis teed ette näidata.…

Aga ma ei taha ju Birgitte-Susanne Hunti

Ligi 5 aastat üksinda tegutsemist, tuhanded leheküljed loetud raamatuid ja enesesse imetud uusi teadmisi, sadu tunde videokoolitusi ja eneseharimist, viiekohalise summa jagu Eesti suurettevõtete aktsiaid (jah, nende väärtus on viimasel ajal alla vajunud nagu Rannamaja naiste püksid, kui Kristo joogid sisse tõmbas ja Romeoks muutus), mitukümmend tuhat eurot laenuportfellides, 3 korterit (üks koduvõlaga ja kaks puhtalt välja ostetud), väike investeerimisettevõte ja Mandri-Eesti loetuim sendiblogi… aga mis edasi?…