Kuidas ja miks ma rikkaks saan?

Noh, kes hakkab essana mölisema, et väga enesekindel pealkiri on postitusel? Võite vabalt sõna võtta, ma tean, et see on päris ülbe algus käesolevale loole.

Selle epistli mõte tuli mul pähe siis, kui olin mõnda aega tagasi ühe klemmi sünnipäevakink. Kiika siia, kui sul midagi vahele on jäänud ja sa ei tea, millest jut käib: https://rahakratt.wordpress.com/2017/03/01/pilguheit-varasalve-veebruarikuu-2/. Väga (väga-väga-väga!) silmiavav oli mulle endale ka sellist skaibi privaatšõud teha ja see pani mõtlema. Ma arvan, et sel õhtul olid kasusaajateks mõlemad pooled. Kui tavaliselt kirjutan oma tekste siin üksi, vanaema armastusega kootud villakad jalas ja pokaal odavat Blue Nunna laual, siis dialoogi vormis teise rahafänniga asjade arutamine oli esmakordne ja väga äge. Mind pommitati selliste küsimustega, et pidin vahepeal arvuti juurest peegli juurde jooksma (see kutt jauras seni edasi) ja endale tõsiselt otsa vaatama. Keegi ei ole varem mult mu rahaasju ja –plaane nii otsekoheselt küsinud. Sest keegi ei tea, kes ma olen. Pole mul siin süüdistada ka kedagi, tegelt.

Kaspar, see klemm, kelle kingitus ma olin, ei küsinud päris selliste sõnadega, et kuidas ja miks ma rikkaks saan, aga seda oli ridade vahelt ikkagi võimalik välja lugeda. Ma loodan, et müüsin ennast veenvalt maha – et olen papiekspert ja tulevane rikkur – aga omal pool ekraani nägin tõsist vaeva, et poleks kosta laubalt klaviatuurile langevate higitilkade sulpsatusi ja kiirendatud hingamist, mida siuke grillimine esile kutsus.

Järgnevad mõtted, ja tegelikult ehk natuke rohkemgi, sai Kaspar vahetult, aga jagan ka teiega nüüd siin, millest me rääkisime ja kuidas ma kavatsen rikkaks saada. Laias laastus seon kokku mõned punktid, mida vahel endale meelde pean tulemata ja millest võib teilegi kasu olla.

Esiteks. Ma mõtlen iga päev, et olen ühel heal päeval kröösus. Selline alateadlik enese veenmine on tekkinud ajaga ja olen selle teadlikult endasse sisse harjutanud. Ma mõtlen tööl, kuidas saaksin tööandjalt midagi minema sahistada või kuidas saaks enda rida nii efektiivselt teha, et see kas a) tooks mulle tähelepanu ja tulevikus lisavõimalusi, kuna olen usina mesilasena meelde jäänud või b) tooks mulle kohe ja otseselt ekstra plekki sisse. Kuna ma olen nagunii iga päev ca 8h tööl, siis samahästi võin ju oma asju korralikult teha ja vahel ka natuke rohkem, kui oodatud. Nagunii olen tööl ja muude lollustega samal ajal eriti ei tegele. Variant b-ks võib olla näiteks see, et olenevalt sinu alast ja leivaisast võib vahel olla võimalus paar ekstra töötundi sisse lüüa – midagi paigaldama minna kliendi juurde, inventuuri teha koos laomeestega, messile või lähetusele minna (päevarahad) vms. Kõik need võimalused tasub üle kontrollida ja kasvõi otsese pealikuga läbi rääkida.

Teiseks. Ma olen hästi sitt niisama raha hoidja. Olen avastanud, et ääretult keeruline on hoida seda va kurikuulsat tagavara fondi, mis päästab suurte kulude korral. Ma olen veits üle kolmekümne. Enamus rahast, mille suudan külapealt kokku tassida, investeerin kohe edasi. Loomulikult on mul minimaalne summa kaugel ja ilma pangakaardita kontol, aga pigem hoian ühe osa oma investeeringuid selliselt, et saaksin neile maksimaalselt paari nädalaga ligi. Näiteks ühisvõlgade portaalide lühikesed laenud. Kui seal näpuga tilguti korraks kinni pigistada, siis saan teatud osa oma rahast kiiresti koju tagasi. Olenevalt igaühe vanusest ja riskiastmest peaks ka strateegia erinev olema.

Kolmandaks. Mu plaan on selline, et praegu jagunevad minu plekid hästi jämedalt umbes neljaks selliselt, et neljandik on börsil, neljandik Mintoses, neljandik Twinos ja neljandik eralaenudes. Mingist hajutamisest saab siin juba juttu olla küll. Ideaalis tahan tõsta ühisvõlgadest välja portsu intresse siis, kui neid on kogunenud piisavalt, et börsile viia. Ja kuna praegu on ühisvõlgadest suuremaid tootlusi võimalik saada, siis sealne intressirahh börsile kolida on minu meelest okei mõte. Võite vaielda, muidugi.

Neljandaks. Ma ei kuluta liiga palju aega (vb peaks rohkem) jälgimisele, et mitme sendi tõusmisel või langemisel ma oma järgmise börsitehingu teen. Sama aja, mille muidu paneksin börsi jälgimise alla, panen parem oma igapäevasesse töösse või mõnda potentsiaalsesse lisaliigutusse. See toob mulle tagasi aktiivse tulu näol rohkem, kui ennast börsistrateegiatega igapäevaselt peast halliks ajada ja püüda oste ajas hajutada. Olen piisavalt noor vend, et pika ajaga omale okei portfell tekitada, mis ideaalis mind peatselt dividendidega lämmatama hakkab. Olen ette leppinud sellega, et vahel käivad investeeringud punases ja vahel ostan kõrgelt. Mis parata. Praeguses eas keskendun investeerimismahtude suurendamisele kõikvõimalikul moel ja tegelen kõvasti sellega, et sissetulekuid kasvatada. Keegi juba urises ka siin, et miks postitamine on jäänud harvaks nagu seks keskeas. Sel samal põhjusel, et olen palju tööl ja välgun ringi igal pool – networking ja networthing.

Umbes selliselt võin kokku võtta oma eelmise (ja seni ka ainsa) skaibi raha-deidi, mis oli küll kahjuks mehega… Aga ega seegi päev kaugel pole, mil avan uuesti ühe skaibi akna ja vastu vaatab kodaraist nõrgakslööv sõstrasilm, kes on minust juba ette nii lummatud, et lihtsalt ootab suu ammuli mu poolt jagatavaid finantspärleid.

PS. Selle tahaks veel ära öelda, et rikkus on suhteline mõiste. Mina jauran siin rahaliselt rikkusest ja tööst sõltumatusest, aga ära unusta, et osa üldisest rikkusest on perekond, sõbrad, seltskond, okei tervis, täis kõht, tühi põis jne. Ärge raha taga ajades lolliks minge, onja.