“100 igihaljast börsivihjet”
Seppo Saario
Tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tere, tänan.
Ma ei ole läinud lolliks, tänan muretsemast. Ma olen lihtsalt enamvähem viisakalt kasvatatud. Siin üleval on üks isiklik tervitus igale minu uuele jälgijale Rahakrati ajaveebis ja Rahakrati Facebooki lehel. Võite need ise üle lugeda, et näha, mis 4. septembril juhtus. Viimane “tänan” läheb Rikkaks Saamise Õpikule, kes sel saatuslikul kuupäeval korra Rahakrati ajaveebi mainis. See väike mainimine oli nagu virtuaalse Viagra neelamine. WordPress kirjutas mu blogis toimuva trügimise peale, et mis toimub ja hakkas kohe mingeid kullakröösuste ja naftamogulite veebimajutuse pakette pakkuma. Selgitasin neile ärritunud toonil ära, et sellest tuleb kõige vaesem blogi üldse nende keskkonnas, kuna siin käib säästmine ja raha välja andmine on mu hobide hulgas kõige viimane. Kui nüüd blogi ükspäev maas on, siis põhjust ei pea kaugelt otsima ja oli meeldiv teiega.
Mul oli septembris plaan teha Rahakrati raamatukogus ülevaade Rikkaks Saamise Õpikust aga ilmselgelt ei saa ma seda enam teha nähes, kui aktiivselt korruptsioonivastane sallimatus viimasel ajal meedias kõlab.
Järgneb väljavõte KaPo telefonikõnest:
“Tere, kas Rahakratt?”
“Mhm.”
“KaPo-st helistame. Rullime siin poistega vaikselt Fabebooki uudistevoos ja vaatame, et siin üks raamat mainis teid.”
“Noh.”
“Ja nüüd kirjutad sina omakorda sellest raamatust enda ajaveebis?”
“Jah.” (ma ei ole pika jutu vend nagu sa näed)
“Kahtlane ju”
“Äää…”
Alternatiiviks oli võtta hiljuti loetud ja samuti rahamaailmas piibliks peetud Seppo Saario raamat “100 igihlajast börsivihjet”. Käsi südamel (keegi mäletab, kas krattidel oli muistendites üldse mingi põhust tehtud süda?) ütlen, et ma ei saanud sellest raamatust nii palju nagu ootasin. Võibolla on asi selles, et olen veel liiga algaja. Ma üldse ei peidagi oma niiskeid kõrvataguseid ja kindlasti kajab see ka mu postitustes aga ma olen sellevõrra kõva kärbes uute teadmiste ammutamises. Tõin raamatukogust raamatu ja lasin nagu viieline lehekülg lehekülje järel raamatu läbi. Peatusin ja mõtlesin vahepeal, tegin omad järeldused aga tervet positust ma sellest raamatus kirjutada ei suuda.
Järgneb raamatu põhjalik, sisutihe ja sõltumatute ekspertide poolt heakskiidetud kokkuvõte:
Ära armu (oma) aktsiatesse. Okei, ei armu.
Börsil ei tasuks hoida rohkem raha protsentuaalselt, kui 100 miinus minu vanus. Okei, ei hoia üle 70%.
Aa, iPhone – mu kass – näris kaane ühe nurga ära. Pean raamatu nii tagastama, et hoian juhtumisi just sellest nurgast kinni.
Oli põnev kokkuvõte, eks?
Selle asemel ma räägin sedakorda parem sellest, kuidas plaanin teha nii, et ei peaks oma teise eesmärgiga enam häbisse jääma. Teine eesmärk on mul sissetulekutest poole säästmine ja krattima panek, kes veel ei tea.
Selleks seadsin nüüd omale sisse nädalaraha/taskuraha süsteemi. Nimeta, kuidas soovid. See tähendab, et maksan iseendale oma palgast iga nädal teatud summa, millega saan terve nädala hakkama. Sellest summast peavad välja tulema tööpäevased lõunasöögid ja ettehoiatamata tekkivad x-vajadused nagu konjak, preservatiivid, sihvkad ja muu sarnane. Praegu veel timmin summat paika aga see hakkab olema 40-50 euro juures. Olen exceldanud erinevaid summasid ja oma vajadusi, et võimalikult täpne number paika timmida. Ma ei näe mõtet lahmimisel, et nüüd on kümps nädalas ja käib hirmus rottimine aga tegelt on tuju sitt ja kõht koriseb – söön rõdul turbonuudleid ja hingan alumise naabri köögiaknast tulevaid kotletilõhnu peale. Silmad kinni petaks niimoodi kõhu ära küll aga HU?-st inspireerituna küsin, la-la-la-la-lalalaaaa, no mis elu see on?
Selle nädalaraha summa tirin iga nädala alguses omale automaadist sulas välja. Nii on lihtsam aru saada, palju veel järel on ja kas reedel õue minnes tuleb kodus juba kerge 2,8 promilli sisse võtta, et klubis pool õlut teha ja diskoripuldi alla magama jääda või saab normaalse inimese kombel õhtut veeta. Praegu mul veel eriti aimu pole, kas selline sõjaväeline kord mulle sobib aga iga kord, kui endas kahtlema hakkan, siis vaatan netis ringi ja loen nende blogisid, kes oma eesmärgid saavutanud on ja kes mind inspireerivad. Olen tegelikult kindel, et paljud inimesed saaks nii teha ja ennast rahaliselt kindlamalt tunda aga Eestis puudub see vend, kes suudab säästmise seksikaks rääkida. Ikka selline kehviku maik on juures, kui ütled kellelegi, et säästad (et siis oma Rahakratt tööle panna). Investeerimine on küll midagi müstilist ja seksikat aga sellele eelnev säästmine ei ole lahe. Punkt.
Oktoobri alguses panen septembri tulemused siinsamas lehel letti nagu alati ja siis on selge, kas süsteem on toimiv või tuleb midagi uut proovida või muutusi sisse viia. Hetkel vähemalt on rind kummis ja septembrisse lendasin sellise Daniel Pink’i jõulise mantraga: “People fail to achieve mastery not because they aren’t talented but because they aren’t disciplined”.
Kas keegi kasutab nädala-/päeva-/taskuraha süsteemi ja on sellega sammu oma kulude ohjamisele ja unistustele lähemale astunud?
Mulle hakkab just säästmine väga seksikaks muutuma, olen vist imelik. Minu arust on väga lahe näha, kuidas säästud muudkui suurenevad ja sellega võrdeliselt ka kindlustunne. Mina päevaraha süsteemi kui sellist ei kasuta, kuna mul on kaks “putukat” ja mees, keda ohjes hoida, aga igakuine eelarve on meil juba poolteist aastat väga hästi toiminud. Sealt muidugi annab toidu- ja kütuserahale nädala plaan ka tuletada. Sularahaga arveldamine on ka proovitud ning mõjub väga hästi! Edu ja distsipliini Sulle, rahakratt!
Tänan kõnepulti astumast, Monika. Ilmselt oled (arukas) vähemus, et sulle säästmine seksikas tundub, eriti veel sellise väikese karja juhina. Tänan heade soovide eest, soovin sulle parimat, kaasamõtlejate toel on alati kergem oma sihtide poole roomata!
Olen katsetanud seda 50 euri kaupa, kuid see sentide kõlin (pükste taskus) hakkas mingi hetk tüütama. EI viitisnud neid sente pidevalt lugeda. Nüüd majandan edasi pangakaartiga.
Ei olnud ärika tunne, kui astusid tuppa rahakõlina saatel? See oli niisama irooniline küsimus aga tegelikult sul on point – sama taktikat saab ju kaardiga ka teha. Või sa lõid üldse käega kogu süsteemile?
Minul on kasutusel päevaraha süsteem. Kuna olen harjunud mugava ja pillava elustiiliga siis on summaks 10eur päev. Palgapäeval võtan kohe kogu kuu toiduraha sulas välja ning pangakontol olev raha jääb pühaks lehmaks mille puudutamist väldin (tegelikult sealt läheb see hiljem säästukontole ja investeeringutesse).
Mulle tundub, et igapäevaselt sularaha kasutades kipun rohkem poes hindasid vaatama ja proovima mõistlikult läbi ajada. Kui kaardiga maksta millegi eest 10 euri siis jääb teadmine, et mul on nüüd sellevõrra vähem raha aga kui rahakotist 10 eurone ära anda siis füüsiliselt on kohe raha vähem.
Toidupoe ostukorvi sisu on mul kindlasti tervislikumaks muutunud, kui just väga suurt ülejääki pole siis Coca-Colat või kartulikrõpse enam naljalt ostma ei hakka.
Spot on – mul on täpselt sama teema sularahaga. Mündikõlin on häiriv, tõsi, ja suured mündid peksavad bussile joostes vastu mune ka aga reaalselt on raha raskem ära anda, kui näed selle füüsilist vähenemist. Jõudu, Keio!
KaPol peaks muude tegemistega käed piisavalt tööd täis olema 😉
Ma saan aru, millele sa vihjad ja kaugel sellest, et oleksin loobunud plaanist teha RSÕ ülevaade 🙂 aga lasen natuke vett merre voolata ja peale oktoobri Timothy Ferriss`e raamatut võtan julguse kokku, viskan üles RSÕ kokkuvõtte ja lülitan telefoni kähku välja…
Mina olen suur sularaha fän, aga paraku juhtus ikkagi nii, et raha sai otsa ja siis maksin ikka kaardiga. No mis teha kui pole sellist printsipiaalsust. Kaardiga maksmisest mingigi kasu saamiseks tegin endale digikassa (SEB-is on selline võimalus). Nüüd läheb igast maksest sentide osa digikassasse ja raha muudkui koguneb. Eesmärgiks võtsin selle, et digikassast raha välja ei võta, vaid investeerin kui mingi mõistlikum summa koos on.
Sisuliselt täpselt sama skeem mis igal õhtul üleliigsed sendid-eurod purki visata.
Varsti suuremates raamatupoodides “Digikassa tegi Kehvikust miljonäri!”. Soovin edu, olen ise sama teenust proovinud ja töötab väga hästi. Mina ütleks nii, et igaühe alguspunkt ei määra seda, kui kaugele ta jõuab. See näitab lihtsalt, kust keegi alustas. Respekt.
Ma suudaks küll, kui neid lapsi poleks, keda igal poeskäigul kerge ajutööga üritad autosse jätta, et nende vajadused poe alumistelt riiulitelt inspireerituna piltlikult maas rööklevaks massiks koondununa ei prevaleeriks. Kui seda peikat poleks, kes vingub iga kord, kuidas MINUL on võimalused säästmiseks olemas, aga TEMA ei suuda kõrvale panna, kuidas kõik wannabe-finantsgurud pole pereinimesed ja isegi kui on, siis nad ei kasvata lapsi üksi. Alati teeme veinid ja näksid pooleks selle asemel, et ta veidigi vaeva näeks minu poputamisega.
Proovisin küll viis kümpi igal nädalavahetusel sirgeks lüüa (veiinid-snäkid ja nädala toidukott), aga kurjam, ikka tuli mingi juuksuri vajadus või riidehilp vahele. Vaatad, et toiduraha ja tarbekaubad on enam-vähem bilansis, aga siis teisest tabeli leheküljest tuleb välja brutaalne fakt, et voodi oli vaja osta, muidu jäädki põrandale kattemadratsile lebotama (nüüd magan voodil kattemadratsil, sest madratsit ei raatsi osta). Lapsed tahtsid lemmiklooma, mis Taavi Pertmani järgi võiks oodata, sest pole ootamatu väljaminek, aga emotsionaalse hingeelu turgutamine on neile sama tähtis, kui mulle nädalavahetusel veini ja peika seltsis lõdvaks laskmine.
Minu suured heerosed on nõukaaja pensionäridest Miroslavad ja Niinad, kes suudavad oma imepisikesest pinsist ka lapselastele ja lapselapselastele sünnipäevaks viiekümneka välja pigistada ja lisaks veel jõulude puhul lapselapselastele teist sama palju jagada. Õnneks on mul kaks kolmandikku meie pere lastelastest, seega olen kõvasti plussis.
Läksin säärasesse äärmusesse, et nädala sees elan säästueesmärgil maal, kus mul ca 10 eurot kulub lisaks piima- ja leivaraha, aga nädalavahetus linnas käivitab mega adrekalaksu, mis alguses väljendus koduSelvku 80-eurostes poearvetes. Emotsioonaalne langevarjuhüpe on nüüd õnneliku maandumise teinud ja säästukalana hulbin libedalt kaubandusmaastikul. Tegelikult pole enam mingit adrekat säästmises, sest kõik on justkui sisse kulunud ja nii koomale tõmmatud, kui jõuluvana püksirihm suvel. Nüüd sooviks inspiratsiooni, kuidas äärmuslikult säästa. Investeerinud oma sääste ma ei ole muidugi, sest minu 2016. aasta eesmärgina oli soolorollis üks eesmärk ennast finantsalal harida. Sellega tegelen juba kolmandat kuud, 2017 on ka päris kaugel alles.
Aga kui ma autori nahas oleks, siis säästaks vabalt 65% ja ei pilgutaks silmagi 🙂 Tol ajal, kui ma vaba ja vallatu olin, siis ma lihtsalt ei osanud veel, aga maale kolimine justkui korrigeeris minu elustiili nii osavaks, et olen säästmise meisterguru (oma peas, muidugi). Hakka või siinsest blogist inspireerituna sõnu ritta seadma ja oma säästunippe jagama (mitte, et neid terve internet täis oleks).
Kniks autorile,
Kati
Kati, mis nüüd? Selline traktaat kevadisel pühapäeval? Minu austus! Ise vedelesin täna kesklinna pargis kevadpäikeses nii, et pudelirõngas päevitus suu ümber, kohutav. Isegi sõnavõttudele pole saanud mahti vastata siin.
Mis teema sul peikaga on, see jäi segaseks? Et ta ei taha eriti oma pruudile välja käristada ja säästa ka mitte?
Ma päris 65% ei suuda, mõni hobi peab ka olema ja kui see just trollis inimeste vaatamine pole, siis enamasti tuleb ka mingi rull välja käia ja sinna enamus lähebki noorena.
Väga muhe, et läbi tulid. Ootan sind tagasi – vaidlema, nõustuma, lugema või niisama naiselikku tatši siia lisama.
Traktaadi äktsept ja like tuli kohe, sekunditega, ju’s pudelivõru tagant oli aifööni või päädi ekraani tiba näha päikesevarjuks või nii. Aga vastus oli seiramiseks kena küll.
Peika on jah selline, et ise ei taha säästa ja pruudile ka ei taha välja teha. On kooner, mis.
Tallinnas oleks ju ilma rahata teha küll – näiteks püüda Patarei vangla putkast võimalikult madalalt mööda minna, et tädi piletiraha ei küsiks ja siis hullata sealsetes valdustes ringi – näiteks võtta päeva eesmärgiks üks korrus läbi käia nii, et ellu jääd või tippkvaliteediga pilte saad, mille maha müüd ja rulli teenid. Kui pilte ei meeldi teha, siis tekitad turismiharu, millega turistidelt teenid rulli ja neid nö “üle aia” aitad 🙂 Või mine näiteks liinibussiga (seal saab hobi korras ka inimeste nägusid vaadata, kui sinna kanti üldse keegi liinibussiga sõidab) eravaldusesse Rummu karjääri juurde, seal ka võimalus hoonetes konnata nii et seda nägu, mägironimist harrastada kohalikel Punase elavhõbeda mägedel ja eravalduse endistes kinnipidamishoonetes ringi luusida ja ennast vangina ette kujutada. Võib väikese võistluse ka endaga teha, et kui telliskivi pähe ei kuku, siis saab preemiat näiteks.
Kui nii kaugele ei viitsi minna, võta tulbikimp (korja kadrioru pargist, ma ei tea kas teil seal tulbid kasvavad) ja hakka müüma, soovitavalt paaridele ja rõhudes meesterahva südametunnistusele, ehk ikka ära ostetakse. Hind tuleks teha võimalikult odavaks ja siis tulu võib mõnele kerjusele annetada. Päev kirjas nagu naksti!
Aga selle pika jutu taustal tahan öelda, et see on üks funim blogi mida ma lugenud olen. Tegin ise ka blogi konto, aga ei saa sinna enam sisse, et oma näguripäeva-soovitusi teistega jagada.
Viimane osa lõi kohe põsed õhetama, tänan! Virtuaalsed nartsissid sulle ilusate kommentaaride eest.
Alustasin Su jälgimist instas, siis kuulasin Täitsa Pekkis podcastist (ja tundsin, kuidas tahaks Su täiega välja kutsuda – silly me!) ja nüüd olen siin, alustasin algusest Su blogi lugemist. Viimane nädal sisaldab endas muu hulgas ka “Rikkaks saamise õpik”u lugemist, Eleving võlakirju, kaht ühisrahastuse platvormi, TÄIEGA kodu koristamist (üleüldise selguse ja korra loomine elus) ja tulevikuplaanide konkreetset paberile (jah, pastakaga lausa) panemist.
Tahtsin teha siin kommentaarides vahepeatuse ja tänada, et oled inspireerinud mind võtma vastutust, hakkama oma elu ja eesmärkide peremeheks (ei, -naiseks).
Aitäh, ausalt! See tähendab mulle nii palju, eriti praegusel pimedast-ja-mustast-august väljaronimise ajal.
Uhh, ole ettevaatlik! Selline elustiil – puhtus, rahaline kord, investeerimine, lugemine, areng jne – võib meeldima hakata. Mulle hakkas ja tagasiteed ei ole.
Ülitubli oled, et oma elu nii järsult ja radikaalselt keerad! Aga ära unusta endale vahepeal pai ka teha, eks?