Tegin omale Bitcoini konto ja teate, mis juhtus? Täiesti ootamatu pööre mu finantsides!

Et tu, Brutus?

Et tu, Rahakratt?

Mõnus pühapäeva õhtu on käes, istun nagu mingi idariigi bojaar arvuti taga – jalad surisevad äsja lõppenud tervisejooksust, ihu on kuuma dušši all läikima nühitud, hommikumantel on seljas ja kuum tass asfaltmusta teed käes. Puudu on ainult viineri paksune kuldkett, mis rinnakarvadesse pidevalt kinni jääks. Vahin siin oma pangakontosid (mida on mul elhavees nüüd juba 7tk ja pärast seletan, miks) ja ootan jõule. Üks suur motivaator uueks kirjatükiks on see, et teil on igav. Igav on lugeda mingeid jõululoosimisi ja vähem minu eraelust. Eks? Teine motivaator on see, et avasin endale Bitcoini konto ühes portaalis. Kas läheb kõvemaks koinimiseks? Kannata nüüd ära.

Ma pean ennast igavaks investoriks. Või pigem laisaks. Ma ei tea täpselt kõiki oma tootlusprotsente ja mul ei ole 18 minutit avanevaid exceleid, kus ühe kuu graafik jookseb teise peale ja tõusud-langused mulle statistikat esitavad. Mulle meeldib, kui protsessid on automaatsed. Pean tunnistama, et oma sotsiaalrahastuse kontodel käin peamiselt siis, kui näen hommikustes kokkuvõtetes, et käšš on seisma jäänud või tuleb uudiskiri uue riigi/laenupakkuja lisamisest. Siis veitsa mudin oma automaatpakkujaid ja lähen magama tagasi. Mida rohkem saan automatiseerida, seda rohkem on mul aega minna jooksma, linnavahele litutama, filme vaadata, raamatuid lugeda jne.

Eile olin väikese pundiga juba mõned uimastavad joogid teinud ja läks verbaalseks kähmluseks pitkoini üle. Palju tõuseb, millal kukub, kuhu kukub jne. Mina käisin välja teesi, et võiks proovida. Kiire sisse-välja eksperiment ja ei mingit nuttu, kui pärast papist ilma oled. See tähendaks umbes sellist stsenaariumit, et paneks paika summa – näiteks 1k eurot – ja kindla ajaraami – näiteks 1 kuu. Täna ostaks omale koinid ja misiganes hinnaga müüks kuu aja pärast maha. Ei ole mingit “aga äkki tõuseb natuke veel” juttu. Plaan oleks kalendris ja kuuluks täitmisele. Ilmselt on see siuke tulega mängimine – korra süstla veeni lükkad, siis nõela otsast minema puseleda pidavat üsna keeruline olema. Paljudel on selline meelekindlus? 99% usun, et minul on.

Seega läksin täna hommikul, pea ei valutanud, aitäh küsimast, ühte suvalisse portaali ja tegin omale koinikonto. Sättisin asjad valmis ja otsustasin õhtul esimese sissekande teha. Veel enne läksin jooksma, sest rahaliste otsustega tuleb käituda nagu loomalike ihadega – oled kuulnud loogikast, et enne bordumajja minekut katsu ennast ise ja siis mõistad, et tegelt sa enam pärast ei tahagi sinna minna, et oma suhet pekki keerata ja raha kulutada? Inimene käitub ja langetab otsuseid tiirane olles väga erinevalt võrreldes rahuldatud olekuga. Novot. Läksin siis jooksma kõigepealt.

Nüüd on see hetk, kus võtsin selle käesoleva wordi dokumendi ette ja hakkasin siin seda juttu kirjutama. Bitkoini konto ootab aga endiselt sissemakset. Külmadel ja pimedatel pealinna tänavatel silgates sain mõtted sirgu ja otsustasin hoopis nii. Las see koinikonto preagu olla. Võibolla nutan, kui seda teksti aasta pärast loen ja koin 100k USD juures kaupleb. No olgu.

Selle asemel tegin omale juba seitsmenda LHV konto. Sedakorda hoopis Kasvukonto. Sättisin automaatpakkuja nii, et iga päev libiseb 3 kulli mu arvelduskontolt Kasvukontole. Psühholoogia on siin taga selline, et ei hakka arvutama, palju see mul iga kuu raha ära võtab. Mõtlen hoopis nii, et iga päev 3 eurot ära anda… kas ma paneks seda tähele? Paljud paneks, paljud ei paneks. Aga see kolmekas päevas mujal kokku hoida oleks vist võimalik küll. Kes hoiab kohvi pealt, kes toidupoes, kes õllelt. Kasvukonto on minu järgmine samm investeeringute automatiseerimise ahelas ja mul ei ole liiga palju aimu, mis tootlust sealt tulla võiks. Panin sinna SP500, mingi järsema tehnoloogiafondi, idamaid ja midagi näpuotsaga veel. Ühesõnaga korralik finantsühepajatoit tuli kokku. Kui seal midagi suuremat ei juhtu ja retsi tootlust ei tule, siis olen selle endale mõelnud, kui tulevase lapse konto ja lihtsalt kogun sinna – äkki hakkab mähkmeteks vajalikku pappi tootma või on selleks ajaks mingi summa koos. Veits veider küll, et mul on enne lapsele konto valmis, kui titt ise, aga kunagi ei tea, millal kellegi õrn kämmal läbi titenutu mu korteri uksele koputab ja ust avades ütleb: “Kas mäletad seda jaanipäeva minu vanemate suvilas paar aastat tagasi…?”

Tsiteerides Forrest Gump’i, siis “My mom always said life was like a box of chocolates. You never know what you’re gonna get.” Ehk päeva alustasin vägagi järsu plaaniga küberkoini miljokaks hakkamisega ja lõpetasin umbes kõige turvalisema ja tillukesema tootlikusega Kasvukonto avamisega. No ma ei tea… olen igav, noh.

Aa, ja miks mul 7 kontot on? Kõige väiksema jäägiga on igapäevaseks kasutamiseks, siis on üks tuusikute jaoks kogumiseks, siis on veel mõne hüve tarbeks kogumiseks, siis on aktsiakonto, nüüd on kasvukonto. Ja nii nad kogunevadki. Te võite naerda, aga klassikud on rääkinud, et