Oukei, see tekst tuleb otse torust ja täiesti ausalt.
Ma läksin katki.
Ah?
Kujuta ette, et sa pissid iga kord õue minnes oma maja nurga taga oleva kivi peale. Aastaid ei juhtu selle kiviga midagi. Kuni ühel hetkel käib krõks ja kivi läheb pooleks. Sest iga kord, kui sa talle peale pissisid, tekkisid ja kogunesid sellesse pisikesed mõrad, mida silmaga näha polnudki.
Mina olen see kivi, kuhu ma ise olen peale pissinud ja mis nüüd krõks tegi.
Ühel jaanuari viimastest päevadest läksin ma hommikul kodust välja linna asju ajama. Sest asjad vajavad ju ajamist, kui sa oled hustler. Asjad ei aja ennast ise. Ja hustleritel on palju asju, mida ajada – palju ja korraga!
Juba esimese poole tunniga tundsin, et pea käib ringi, ilgelt sitt on olla, käed värisevad, absoluutselt ei tule toime oma emotisoonidega, silmad lahmavad vett nagu Värska allikad, hingata ei saa ja nägemine läheb uduseks. Ja põhimõtteliselt järgmine hetk, mida selge(ma)lt mäletan, on 4 ööpäeva hiljem end voodis istukile ajades.
Kuskil seal vahepeal ühel õhtul olin ma täiesti veendunud, et helistan hommikul Seewaldisse ja palun kellelgi endale kohe midagi anda, et ellu jääda. Hirm oli nii suur lihtsalt. Millegipärast ma arvasin, et õhtul keegi seal toru nagunii ei võta ja seetõttu jäi helistamata ja jäin hommikut ootama. Tegelikult vist oleks toru võetud küll.
Selle postituse märksõnad: närvivapustuse tõttu kokku kukkumine ja läbipõlemine. Iga hustleri kauaigatsetud orden, mida endale rinda litsuda!
👆 sellisest Alexelas täismaja ette kõndivast kangelasest
60 sekundiga
👇 selliseks kapuutsi alla ja diivanipatjadesse peituva lihtsurelikuni
Eks märgid olid juba varem üleval. Osad teist küsisid juba detsembris mu mingite insta storyde peale, et kas kõik on korras. Ma siis panin viisakusest kiirelt mingid paar smailit vastu, et ofc ja yolo ja elame veel! Ise nagu ei saanud arugi, mida mõni kõrvalt juba nägi. Tundus, et suudan tööd teha, eraelu ära hallata, trennid ära teha ja kõik on igati timm.
Tegelikult ei suuda. Ei suuda hallata nelja erinevat inboxi, mitut ettevõtmist, üksi ja osalisena ca 15 üürikorteriga tegeleda, esinemas käia, iga kuu proovida teile järjest suuremaid ja suuremaid numbreid näidata millegi (mille?) tõestamiseks, kvaliteetset eraelu elada ja päeva lõpuks hilisõhtul üksinda diivanisse vajuda, kui tahaks hoopis kellelegi korra öelda, et “sitt päev oli” või “raske päev oli”. Niisama öelda. Mitte lahendust või vastust saada. Vaid lihtsalt kõva häälega kellelegi seda välja öelda ja siis ära kustuda.
Kirsiks tordile tekkis hiljuti mu lauale üks Maksuameti nõue, mis tuli asap lahendada ja mille hind oli lõpuks seal nooooh… 100 000€ kandis. See ei olnud midagi pahatahtlikku, lihtsalt inimlik viga. Aga sitaks kallis inimlik viga ja õppetund.
Okei ja kui juba ausalt rääkimiseks läks, siis kindlasti lõi mõned mõrad sisse ka Planetiga saadud 60 000€ litakas.
Kõik need kaotused tuleb ju heastada! Minul ja ainult minul.
Lisa kompotti üsna nõudlik eraelu, mida ju ka elada tahaks, mitte lihtsalt “ära hallata”. Pluss eelmise aasta lõppu ja selle aasta algusesse langes mu lauale kahe suure kinnisvaraprojekti rahastuse otsimine ja kokkupanek, millest ühte kaasasin investorid mitte ainult kodumaalt, vaid lausa Hispaaniast ja Hiinast ning teise projekti tuli kokku panna ca 700k euri eest väärtust.
Uhh.
Vaadake, üks oluline asi, millest ei räägita, kui iseenda peremees oled: võitude torti pole kellegagi süüa ning kaotuste koormat pole kellegagi jagada. Lähedase toetaja ja inimese soovitusel ning selle mõtte pealt olen ma hakanud kaaluma ideed mõne ägeda tiimiga liituda või tiim ise kokku panna ja midagi kellegagi koos teha… Mitte konkreetselt töö või raha pärast, vaid just pigem sotsiaalsete hüvede ja toe leidmiseks. Isiklik areng on ka nagu kuidagi seisma jäänud, ma tunnen. Aga seda mõtet pean alles siis seedima, kui pea ükspäev sirgem on.
Mina olen iseenda kõige karmim ülemus. Iga kord olgu rohkem ja kiiremini. Tänane rekord on homne norm. Kett lühemaks ja kauss kaugemale. Teate ju küll neid ütlusi. Isegi mu paar lähedasemat sõpra on nüüd mulle otse öelnud, et nemad vaatavad juba ammu kõrvalt, kuidas ma ennast piitsutan ega hoia, kuigi võiks ja peaks. Ja nii ongi – mul on palju lihtsam teisi varumeeste pingilt või lavadelt kannustada ja innustada, et tehke, unistage, investeerige, lubage endale treat´e, reisige, nautige jne. Ühte sõpra isegi ähvardasin, et kui ta ei osta endale looperit, mis tema esinemiste taset tõstab ja millest ta unistab, siis ma ei suhtle temaga enam (tsau, Melts! Tubli, et sõna kuulasid). Aga endale ma nii teha ei oska, ei oska ise ennast cheerleadida ja poputada, kurat. Ja siis ongi ühel hetkel paagid tühjad ja mõtled, et mida hekki, miks kaane pealt maha viskas.
Nüüd viimased 3 nädalat olen olnud suhteliselt laatsareti režiimil, aga lihtsalt oma kodust. Kui varem oli 5x nädalas korralik trenn, niiet higi ja karvu (enda omasid) lendas, siis praegu suudan teha 15min-20min, heal päeval tunnise, jalutuskäigu. Kui varem magasin öösel 8-9 tundi, siis praegu 4 tundi ja siis sealt edasi veel tunni kaupa paar korda võibolla. Hommikul ärgates süda peksab ja käed värisevad nagu peaks minema lavale rääkima millestki, millest mul õrna aimugi pole (näiteks investeerimisest) ja kõik maailma inimesed vaatavad. Ja nii läheb õhtuni välja.
Lisaks need esimesed 4 ööpäeva söömatust/joomatust ja nüüd minimaalselt söömist mõjus alguses rannavormile hästi, aga ühel hetkel hakkasid lihased ka nagu kaduma ja ühel hetkel aidati ravimitega söögiisule järele.
Loen neid sõnumeid, mida voodis olles sõpradele saatnud olin ja millest midagi ei mäletanud. Iga teine lause räägib hirmust, üksindusest ja lootusetusest. Täiega rets on neid täna lugeda ja kui need ei oleks minu telefonis, siis ma ei usuks, et mina need kirjutasin.
Viimased paar nädalat olen ma käinud umbes seitsmes erinevas kabinetis tundide viisi rääkimas, nutmas, kurtmas, värisemas, istumas, kägaras olemas, mõtlemas, arutlemas. Psühholoogid, vaimse tervise õed, perearst, psühhiaater, kognitiivkäitumislik teraapia, traumateraapia, pereteraapia, gestalt, jung… aaahhhh fck, you name it. Kõike proovin ja kõik otsin üles, kes abi võiks anda. Vetsus käin ka päris palju, sest olen viimase kahe nädalaga umbes 1477 liitrit Värskat ära joonud.
Psühhiaatri diagnoos? Raske depressioon ja eraeluliste sündmuste päästikust vallandunud tugevad ärevushäired. Pluss läbipõlemine ja ületöötamine ning enda vajaduste eest mitmete aastate jooksul mittehoolitsemine.
Eeltoodud spetsialistidele lisa veel soojad vannid + Värska. Soojad vannid koos rahustava muusikaga + Värska. Soojad vannid koos rahustava muusika ja küünaldega + Värska. Soojad vannid koos rahustava muusika, küünalde ja hingamisharjutustega + Värska. Soojad vannid ilma rahustava muusika ja küünaldeta, vaid Netflixi ja Lotte maisipulkadega. Jep, lugesid õigesti, suur mees Lotte maisi-faking-pulkadega… ja kuna need on retsilt magusad, siis noh, loomulikult + Värska.
Jalutuskäigud. Üksikud kõned sõpradega, sest ärevus on vallutanud isegi need aju kohad, mis ütlevad, keda usaldada ja keda mitte. Ja vot see on õudne, kui hakkad pere ja sõpru ka vältima, sest ärevus peatab loogilise mõtlemise, kuna oled pidevas fight or flight mõudis. Õue ei taha minna, poodi ei julge minna. Tunne, et kõõõõõõik vaatavad sind. Kõik on vaenlased, kedagi ei usalda. Psühhoosis õnneks ei ole, kuna üks psühholoog ütles, et kui sa suudad mõelda, kas sa oled või ei ole, siis see mõtteselgus näitab, et sa ei ole psühhoosis. Lohutus seegi.
Tundide kaupa erinevate Eesti ja välismaa psühholoogide loenguid ja podcaste alates Kätlin Konstabelist ja Kristjan Puusillast kuni Jillian Tureckini ja tema värske raamatuni. Peep Vainu rännakud lives ja veebis. Kirjavahetused kuue-seitsme erineva spetsialistiga. Hingamisharjutused. Sisekõne kuulamine ja püüd endaga leebe olla. Paarile sõbrale ja lähedasele täiesti ausalt asjadest rääkimine. Abi küsimine. Peaasi.ee lehe risti-rästi läbi töötamine. Erinevate spetsialistide kabinettides nutmine. Tundide kaupa. Jah, aitab vähemalt selles ühes maski kandmisest ja tulistan otse: olen Eesti mees ja ütlen kõva häälega välja, et olen tundide viisi nutnud. Pole seda aastakümneid julgenud/saanud teha ja nüüd siis tuleb koos intressidega (näed, see pidi finantshuumor olema).
Peaasi.ee lehelt jäi selline mõte mulle meelde, mis äkki aitab teisi mehi ka siin: “Kuigi depressiooni diagnoositakse hetkel naistel enam, on selle põhjuseks kultuurilised eelarvamused mehe rolli suhtes – mees ei tohi nõrkust välja näidata ega haige olla. Seetõttu võivad mehed kannatada depressiooni all isegi rohkem, sest neil on palju raskem abi saamiseks spetsialisti poole pöörduda.” Kirjutan sellele kahe käega alla, väga piinlik on välja öelda, et ei saa hakkama. Ja ma tahtsin seda lugu jagada võimalikult vara ja selle alguses/sees olles, mitte 6 kuud hiljem, kui asjad juba, ma loodan, rööbastel on. Sama point oli mul kunagi oma rahalist teekonda siin alustades – kohe algusest ja ausalt, mitte ilmuda kuskilt miljoniga välja ja siis õpetama kukkuda.
Lõppu veel üks suur ja maksmata aitäh Mobirele, kellele ma ka voodist kirjutasin ja ütlesin, et okei, väga sitt olukord on praegu ja ma ei tea, kui kauaks nii on ja ma pean paar postitust vahele jätma, sest autoga sõitmine ja storytamine jms eeldab voodist välja saamist või auto voodisse toomist (ei mahu) ja mina seda ei suuda hetkel: ehk siis ametlikus keeles pean lepingut rikkuma. Endal oli klomp kurgus, et nüüd võetakse auto ka ära. Auto, mis mulle nii megalt meeldib ja aitab mul praegu kodust metsa jalutama põgeneda. Arvasin, et nii vajubki kogu influentsindus ja 9+ aastaga üksi ehitatud töö kokku. Teate, mis vastus tuli? Muutmata kujul selline: “Oi seda on küll kurb kuulda. Loomulikult keskendu tervisele, see on kõige tähtsam … tuleme selle teema juurde millalgi tulevikus tagasi. Kiiret kosumist!” Mul läks silm (jälle) märjaks seda lugedes. Et keegi mõistab. Ma ise oleks iseendale 17x karmimalt öelnud, et mida ulud, nõrk, kuku postitama.
Samas ega ma ei ole nüüd mõnda aega parklas vaatamas käinud ja võibolla ongi auto ära viidud…
Teine suur ja maksmata kraaps Freedom24 ees, kes sai samasuguse kirja ja vastus oli suht samasugune, aga lihtsalt inglise keeles: rest in peace (puhka rahulikult). Mina olen liigse kohusetunde tõttu rohkem mures selliste asjade pärast, aga vot teised oskavad näha, et minust on tervena pikas plaanis rohkem kasu kui kiiresti läbi põletades ja seetõttu mulle meeldibki järjepidevalt mitme aasta jooksul ja pigem vähemate firmadega koostööd teha, sest nii tekivad päris suhted, inimlikud suhted.
Mis on selle loo moraal ja pealkirjas lubatud rahaline õppetund? Seda ütlesid mulle mitu lähedast ja sama mõtte saatis üks jälgija: kui sul on rahaasjad korras, kerge puhver, säästud, investeeringud, siis sa saad kiiresti ja professionaalset abi ning aja maha võtta. Perearst pakkus veebuari alguses mulle psühhiaatri aega märtsi lõppu. Tore, aga sorri, mulle tundus sel hetkel, et ma ei ela nädala lõpunigi ära sellises seisus. Perearstist “üle minnes” helistas minu eest lähedane inimene ühel retsil hommikul Confidosse, lõunaks olin esimese spetsialisti vastuvõtul ja kahe päeva pärast psühhiaatri juures. Komplekti hind kokku 260€. See ei ole odav, aga tagusin kinni. Lisaks viimase aja 7x deidid psühholoogidega: 760€. Pluss vitamiinid, toidulisandid, tervisetestid jms, mida on mulle kingitud ja mida olen ise ostnud. Ja ma ei oleks saanud seda lubada, kui poleks aastaid oma sendipeenarde eest sedasi hoolt kandnud.
Õppetund: rahad juba täna korda, sest kui pauk tuleb, siis on hilja selleks valmistuda!
Ma tahtsin seda ka veel öelda, et puhake vahepeal. Ja rääkige!
Muredest!
Kõikidele!
Kõikidele, kes küsivad, kuidas läheb. Sest mina ei oska(nud) ja siis see raibe koguneb ja kuhjub. Ärge ajage elu selleni, et kokku kukute. Kuidas me muidu kunagi kõrvuti oma nendes Thessaloniki villades olemist naudime, kui juba keskeas Pärnamäel naaberkruntidel pikutame?!
Oeh… Väga karm kuulda aga seda oli täiega vaja, et sa sellest räägid. Vaimne tervis on nii oluline ju. Siiralt loodan, et asjad lähevad paremaks. Ilmselt see sind ei lohuta, aga sa ei ole üksi. Me kõik oleme katki, depressioonis, tunneme välist survet ja nii edasi.
Mina näiteks ei tea, mida ma elus teha tahan. Ja see tekitab minus sellist depressiooni hetkel, et mine hulluks. Üritan välja mõelda..
Pea püsti, peale vihma tuleb alati päike 😀 (juustune, aga tõsi)
Tubli oled, et sellistest asjadest avalikult räägid! Kõigepealt tervis korda ja siis edasi tegudele! 🙂 Postitust lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et vajad omale assistenti/ abilist, kes su töid ja tegemisi kasvõi osaliselt haldab ja sinu koormust sellega vähendab. Mõtle sellele, koos on alati kergem, kui üksi 🙂 Kiiret paranemist! 🙂
Kiisupoeg! Tere tulemast meie sekka! Mõlemad/kõik su diagnoosid on karmid, arvaku teised, mis tahavad. Ongi pekkis, aga tõepoolest – taevas tänatud, et sa saad endale arste ja ravimeid lubada. Ja et koostööpartnerid on PARTNERID.
Paistab, et teed juba praegu kõik õigesti. Sa oled suurte munadega mees, et nii ausalt asjadest räägid! Tead jah, et tänu sinule võib mõni kena, tark ja üsna kobe mees praegu ellu jääda? Sest kui juba Rahakratt julges abi küsida, siis äkki temaga ei juhtu ka midagi, kui ta arsti juurde läheb?
Ei ütle sulle, et oled kõva kutt ja tubli ja mida iganes. Ütlen hoopis, et saadan sulle hästi palju armastust!
Kui hakkad mõtlema, siis paljude halbade asjade põhjus, mis maailmas sünnivad, on see, et inimesed lähevad ekstreemi oma soovidega. Samas kui nad sinna jõuavad, kas nad on siis õnnelikud selle pärast? Või on õnn jälle silmapiiri taga? Ma ühel hetkel hakkasin lähtuma oma ärielus just sellest, mis mind päriselt õnnelikuks teeb. Näiteks nagu loomingulisus, meeldivad inimsuhted. Mul pole vaja kümmet autot või kümmet kinnisvara objekti, mille pärast kogu aeg muretseda. Palju parem on kui mingi vara passiivselt ja stressivabalt raha sisse toob. Raha on vaja, et elu oleks stressivaba aga mul pole vaja palju asju, et õnnelik olla. Küll meeldib mulle kui mu vähesed asjad on kvaliteetsed ega nõua liiga palju mu aega. Päris õnn on ikkagi heades suhetes laste, naise, sõpradega. Selles, et ma ei pea muretsema, kas ma saan arsti juurde minna, maitsvas toidus, enesearengus, kohalolekus ja miks mitte ka teiste aitamises.
Ma ei ole küll nii suur hustler ja oma vabaduse teekonnal alles alguses, siis juhtus ka sel ajal minuga selline nö katki minek. Terve jaanuari panin poweriga ja siis..kõik on vale ja midagi teha ei suuda. Varem seatud eesmärgid tundusid mõttetud. Nagu need poleks minu omad. Päevad läbi tahaks voodis olla. Järsku see talv, vähene vitamiin mõjub nii..?! Mul nüüd taktika selline, et ma nende emotsioonide pealt mingeid suuri otsuseid ei tee ja proovin võtta päev korraga.
Kui suveks need mõtted ära ei lähe, siis hakkan rohkem analüüsima, et äkki olengi kuskil midagi valesti teinud ja sihikuid ümber sättima.
Ja see on tõesti hea kui leiad kellegi kellele lihtsalt kurta. Ma ütlen mehele (sest mehed ju muidu kohe tahavad lahendama hakata): “ma nüüd kurdan ja ma ei taha, et sa hakkaksid aitama. lihtsalt kuula ära”. 🙂
Head taastumist!
Retsilt aus ja ôpetlik. Aitäh, et Sul oli julgust seda jagada. Ôpetlikke osi oli siin mitmeid, aga kôige tähtsam on just see, et taastud ja oled saanud vajalikku abi.
Palju,palju tuttavat tunnet sai tunda seda lugedes,kahjuks ise läksin märjukese teed 11a tagasi…praegu kyll kaine ja kui jääkski kaineks,siis pompsiks peaksin ma end ka 30 aasta pärast,aga ära sa jumala eest end märjukese ega keemia auku tõmba,sport on hea.
Tuhande bussi alt läbi käinud, aga veel elus ja isegi täitsa rõõmus ja terav suurema osa ajast. Kõmakad löövad pikali, aga hammaste jõul püsti tagasi iga kord nagu Rocky Balboa. Õpetama ei kipu, aga jagan, mis oskan, sest Sinu artiklis mainitud andmise ja armastamise rõõm on tegelikult kõige suurem rõõm. Mind on aidanud sellised mõtted:
1. Küsi endalt: Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Mine kohe pea ees otse musta auku järele vaatama ja kaeva põhjani!
2. Analüüsi, mis on tõenäosus, et see kõige hullem juhtub. Ole pessimist, ole realist… Aga üldjuhul, kuni pole surivoodil, siis on tõenäosus KÕIGE HULLEMAKS suht õhuke.
Kuniks elu – saab alati edasi tegutseda. Tuletada vahepeal endale meelde, et tõeliselt õnnelikuks teevad suhted ja armastus – selle eest võib ühel hetkel isegi tänulik olla, kuigi süngel hetkel kõlab see umbes sama usutavalt, kui et hobune on puuvili ja maakera on lapik.
Taastu! Ja armasta ennast täpselt sellisena nagu Sa oled. Kangekaelsus on üks parimaid omadusi, mis inimesele on antud. Kangekaelsed võtavad ette ja suruvad läbi. Ja SAAVAD ALATI HAKKAMA!
Kurb. Ma nii lootsin (ja soovitasin ju ka! 🙂 ), et võtad hoo maha, kui milku täis said. Tõenäoliselt siis ikkagi ei võtnud. Tahaks nii aidata, aga ega vist ei saa. Loodan, et saad terveks ja leiad endas taas tasakaalu. Ja kui enesearmastus on tagasi, siis ehk aitab edasi see teine armastus. Sisemist jõudu! Ja südamerahu!
Kallis Rahakratt!💗 Nii kurb lugeda! Palun pea vastu ja hoolitse enda eest, PÄRISELT.💛 Võta vaikselt, samm korraga. Soovitan vaimse tervise ja läbipõlemise osas võtta ühendust Tiit Trofimoviga, ta on mega tark tüüp ja ise paljudes suurtes aukudes olnud, mina olen tast palju abi saanud, kui tulid füüsilised valud+lahkuminek+identiteedikriis+keskeakriis korraga😄😭
Sa oled paljudele nii suureks eeskujuks, ära anna alla, keskendu praegu lihtsalt endale. Hingamisharjutused aitavad. Ja loodused jalutamine, saun.
Ps väga julge sinust, et kirjutasid sellest💗🙏
Väga hirmutav lugu! Soovin südamest parimat – kõige välja nutmist, rohtude ja mingil hetkel taas spordi abil tasakaalu taastamist, edasiseks targemat pead ja sisemist tunnetust õigel hetkel piiri pidada, et taas kord kõige hullemat kogema ei peaks!
Pakun ennast assistendina välja kui vajadus peaks tekkima
Tibulinnukene. 🥺 Palun käitu endaga nii nagu ühe hea sõbraga.🙏
Aitäh selle postituse eest! Väga õpetlik. Tervist!
Aitäh selle postituse, aususe ja otsekohesuse eest. Olen samasugune üksi rabeleja ja juba mõnda aega tunnen et mingit sorti tervislik või vaimne krahh on vist väga lähedal. Otsustasin et võtan terve märtsi kuu iseendale ja puhkamiseks ja enda ja elu korda sättimisele. Tavaliselt kipuvad puhkused ikka varem lõppema ja töiseks muutuma, aga seekord püüan tublilt EI öelda. Täna juba suutsin ühele kliendile isegi öelda, et tule aprillis! Sinu postitus andis veel viimse kinnituse, et see “äkki ma ikka jaksan ja peabki ju hustler olema” võib väga ootamatult lõppeda. Restardi, taastu ja hoia meid kursis kuidas sul läheb!
ajou, circa 9 aastat tagasi jõudsin ka sellisesse olukorda. tagantjärele vaadates, hea et üldse jõudsin. alternatiiv oleks mullas vaikida. edu tasakaalu otsimisel!
Vau…
Aitäh, nii avameelse ja ausa postituse eest!
Nii vajalik lugemine ja äratuskell! KÕIGILE!
Saan Sind aidata virtuaalse assistendina, olles koostöö partner, kes vähendab Sinu koormust ning on mõtte ja südamega asja juures!
Kiiret taastumist! Loodan, et leiad peagi rohkem jõudu ja oled tagasi rajal mis rõõmu pakub! 😊
Ikkagi inimene nagu me kõik. Läbipõlemisest taastumise periood miinimum 6 kuud kuni 2 aastat. Täiega tahaks su teekonda edasi jälgida, aga sa vist sisimas ise tead, et miskit peab muutuma. Ei tahaks siin blogi lugeda ja IGs jälgida ning samal ajal teades, et see jagatud teekond kellegi katki hoopis teeb. Töö/raha on asendatav, aga sinu elu pole. Hoia ja armasta end rohkem.
SUVA sokid jalga ja iseendale elama!
Jõudu. Nüüd hakkab päris teekond pihta. Mõtisklusi jagada tahad praegu veel võõra aga mõistliku inimesega siis e-mailile võid alustada, me ei tea üksteist aga ma tean kus sa oma kogemuses asud umbes, sõidan sama sõitu viimased 4a aktiivselt (Ilma Mobire’ta, tõsi). Paar mõtet:
1) Tehnikaid ja teid mida mööda samas suunas liikuda saad, on rohkem kui sul hetkel sellises etapis protsessimismahtu on- kui leiad hea tehnika/terapeudi siis pühendu nö ühele, saad oma taustsüsteemi ja olemuse ära kaardistada ja saad sügavamat klotsidetõstmist eneses teha tema abil turvalisemalt. Kestus: aastaid.
Esimene tempo 1x ndl et oled ühenduses aktiivselt lahendusse liikumisega, see on nagu selgroog ja kirik, lähed iga ilma ja tujuga või igasuguse tujuta. Ainult ennast kuulad sisuliste protsesside tempovalikuga, mingi hetk hakkab terapeut aru saama sinust kas natuke julgusesse juhtida või kuskil vaja aega anda. Ma jagan kuidas mul toimis et saaksid endaga põrgatada. Olukord kaardistatud
saab ning suuremad teemad protsessimisele jõuavad siis üle nädala parem tempo, muidu viskab selle rodeo pealt ka maha sest ei anna endale aega piisavalt. Teise/kolmanda aasta keskel võid mõtlema hakata 1x kuu peale, arvesta selle meelestatusega juba et see on long run nüüd ja parim asi mis sa selles elus endale tegema hakkad.
Ennast pead hoidma, sul on üks töö nüüd. igapäeva heaolu miinimum vali endale mis on lihtne ja tead et suure tõenäosusega teed ära: vann ja värska(gaseerimata see aluseline ma loodan, see parim kehale) on idekas, nt 1x lihtne soe toit päevas, värske õhk looduses kus teisi inimesi ei ole, on kõige puhtam. Loodus hingab, loodus elab, loodus räägib, inimene ise on loodus.
Tulekahju pealt saad maha, siis pane sünteetilised tablad maha, su keha tahab nüüd puhast asja korra loomiseks- puhtad toidud, puhas vesi, toitumisele läheb põhjalikum fookus alles siis kui jaks tekib sellest mõtlemiseks.
Mul peale üht pauku oli üheotsapiletiga 3 kuud maal looduses elamist, isoleerisin end inimestest 6päeva/ndl, iga päev rabas tuiamine tunde ja kilomeetreid, vahel lõket, vahel karjumist, vahel nutmist, vahel mediteerimist. Iga päev sauna koos rabataimede tõmmistega ja teega, kolm kuud jutti pmts, kõik mustuse higistasin läbi endast, kuigi terve elu karsklane ja aine/tossuvaba olnud. Podcaste iga päev 2h sarnaste kogemustega inimestelt, et ainult konstrueeritud ning mitte enda osalust vajavaid mõttevahetusi kogeda. Medikad medikad medikad, leidsin tee teatud aasia koolkonna õpetustega praktikateni, reguleerisin kõike endale vajaduste järgi. Müra/muusika ka kontrolli alla st miinimumini/nulli- vaikusesse jõuad siis läheb enda kuulamine ja mõttekaartidel rändamine palju tehtavamaks. Peale 3 kuud on mõistlik sotsiaalsust lubada natuke rohkem, ma tegin selle vea et peale 3 kuud väga intensiivsed reisi/suhtlemisperioodid ja siis distantseerin end jälle pooleks aastaks ja siis uuesti otsin kontakti välismaailmaga- siiani eelistan veeta enamus aega iseendaga, praegu õpin kuidas lahendada. Tahaks rohkem päris inimestega aega veeta ilma liigsete formaalsusteta.
Usun et Sa juba tead 80% mis vajad, sa lihtsalt veel ei vii kokku et kus leida. Õnneks see areng on piisavalt paljudel inimestel et me ei ole üksi, kuid saab veel väita et me oleme nö early adaptorite seas.
See et hakkad rohkem nägema ja kedagi ei usalda eriti, see on väga normaalne sest hakkad avanema ja absoluutselt null põhjust on uskuda et keegi olemasolevast suhtlusringkonnast opereerib nii teadlikult ise enda eest vastutades, ilma varjatud sidumisteta ja sõltuvussuheteta et tema juhtimist/tuge sisse võtta kannatab v ta mõista saab mida koged- ka see on okei. On vaja uut seltskonda lubada luua kus on avar ja inimesed kellega saab ka mõttevaikuses olla ja päris elu ees koos seista. Või puu otsas istuda tuulekõikumises uinakut pidada. Või teha koos mingit hingele mega olulist protsessi läbi ja valida just see vend kellega on selgroos püha olla isegi selveri kassas. Ja mitte teada mis saab vahepeal, aga teadvustada et praegu ei tea ja see on okei, ja kõik on pidevas muutumises.
Jõudu.
Ma olen seal olnud. Aastaid. Nüüd väljas. Super, et abi otsid. Aga üks oluline asi on ka see, et anna endale aega. Seda on mega raske teha, kui enesetunne on nii rõve, et sa teeksid kõikkkk, et see võimalikult ruttu lõpeks. Aga lihtsalt vaata, et endaga tegelemisest uuesti läbi ei põle! Mind aitasid ühe briti mehe mõtted, mis on kirjas siin: https://anxietynomore.co.uk/blog/
tal on raamatud ka, aga enamus on öeldud ka kodulehel, niiet ei pea lisaks raha raiskama. Ta on selle kõik läbi teinud ja on first hand experience sellega. Kuna sa kodus oled, siis on ehk aega ja sealt leiab head äratundmist ja mõistmist, miks peab endale aega andma. Ja lootust, et sellest kõigest on võimalik teisel pool välja tulla.
❤️💪🏼
❤️❤️❤️
Ilus, Kratt, ilus! Ilus on su ausus. Ilus on su julgus. Ilus on su haavatavus. Ja ilus on see õppetund, mille kindlasti endaga kaasa võtad. Taastu. Kosu ja mu number on sulle alati olemas (mitte konto nr.). Embused ja nukid!
Pea vastu! Õnneks kevad paistab ja kolleege hakkab juba rohkem tiirutama + mõned tulevad soojalt maalt tagasi. Anna kindlasti teada, kui tiimi looma hakkad ehk saab ka kandideerida! Minul oleks samuti väga vaja toetavat gruppi, kellega arutada avatult ja ausalt kõigest – ka rikkad nutavad!
Hei kaaskannatajad, mitte üksnes postituse kirjutaja:
1)Perearst saab anda psühholoogi saatekirja kuni 10x külastusteks, ja seda võib patsient kasutada ka tasulistes kliinikutes. Nt käisin ise saarel asuva perearsti saatekirjaga Tallinna südalinnas teraapias.
2) Kui asjad nii halvad, et tööd ka pole siis samamoodi saab töötukassalt küsida psühholoogilise teraapia saatekirjasid(vist ka 10x) sinnasamma enda poolt valitud asutussse.
3)Ära ravi kõiki muresid korraga ega uuri kõiki eneseabi materjale samaaegselt. Üks teema korraga! Probleemi juur on liiga palju mõtteid peas.. ära suru sinna neid rohkem kui vaja.
4)Vali paar inimest oma tutvusringkonnast, kellega lepid kokku “8minutit?” koodsõna, sest 10min on mini koosolek. 8 on piisavalt random, et anda sõbrale selge sõnum, et see pole mingi nunnu minikoosolek. See pisikene märgusõna tähendab KRIISi, mida päris kriisis ei suuda sõnadesse panna, aga sõbra kõne sel hetkel võib elu päästa. Proovi leida sõber, kellele võid helistada ka kell 4 öösel. Hea õnne korral ei lähe sul seda iial vaja, aga hea on teada, et kokkulepe kindlate inimestega on tehtud. Kui sõber ei vasta siis helista 112.
Pidage vastu, hetkel võib küll ebareaalselt raske olla, aga see läheb üle. Päikest tuleb vahel vastikult kaua oodata, aga küll ta tuleb taas!
“Rest in peace” on muidugi parim soovitus ever 🙂
Aga väga aus, võta rahulikult, su töö ja vaev ei kao kuhugi, sul nii sügav vagu sisse küntud, et saad samalt kohalt vabalt jätkata, kui aeg küps on.
Äge vänt oled, et oma valu jagad. Ma kusjuures just hiljuti mõtlesin, et erinevad kõneisikud muudkui jagavad tagantjärgi oma lugusid festivalide lavadel ja pigem seda, kuidas nad sealt võidukalt välja tulnud on. Kuidas tahaks ka neid lugusid kuulda, mille alguses/keskel või lõppfaasis ollakse. Näed – manifesteerisingi endale ühe sellise loo. Aitäh selle eest!
Toetan sajaga seda lähenemist, et just nimelt kiire või vähemalt keskmisest asjalikuma abi kaasamiseks on meil vaja omada kiirelt likviidseid vahendeid. Ei ole ainult sellepärast, et pesumasin või käigukast võib ootamatult katki minna. Vaimse tervise korralist hooldamist me ei praktiseeri eriti, aga kiirabi saamiseks peab fond olemas olema. Edu sel teekonnal ja jaga aga veel neid lugusid – olen üsna kindel, et samastuvaid inimesi on nagu muda ümberringi – sellest on võimalik inspiratsiooni saada.
Ma alguses mõtlesin, et siit tuleb mingi vimka ühe teise investori suunas, kes sarnase olukorra hiljuti läbi elas. Keegi, kellel ka Roog üle kees Planeti saarel. Igatahes hea kirjatükk nagu alati ja aitäh, et jagasid! This too shall pass!
Nii hea, et on mune sellist asja kirja panna. Uhke, sest ausus on väärt. Mis siis, et hetkel olukord on sitt. Täiega soovin sulle, et suudad mõnuga aja maha võtta ja taastuda seni kuni kulub 🙏
Mul on kahju lugeda seda, et oled nii tugevalt kukkunud. Kahjuks ei oska paljud ennem tuure maha võtta, kui käib pauk. On ka neid, kes ka sellest ei õpi. Usun, et oled targem. Tubli, et kohe abi otsisid. Ainult sina ise saad end kaitsta ja aidata (loe:abi otsida).
Ja ega siit ei ole vist enam madalamale kukkuda, ainuke tee on vaid üles…sellest välja ronida.
Päris huvitav vaatenurk ka kogu sellele raha kokku kraapimise varjupoolele. Mul on jäänud nagu mulje, et see on no stress ja kõik goes with the flow.
Mis kasu on sellest kõigest, kui tervis on pees? Vastus on see et polegi. Kõike ikka tuleb teha mõõdukalt ja lubada endale puhkepäevi ja lihtsalt olla. Trenni kohta võib ka vabalt mõnel päeval öelda “ma ei viitsi” ja mitte midagi pole katki. Enda vastu pole vaja nii karm olla. Tuleb õppida vabalt võtma.
Igastahes head paranemist ja kõik head soovid su raskele teekonnale!
Olin ise mõned aastad tagasi ärevusega täiesti külili. Kõik algas ühest paanikahoost ja tekkis sarnane nädalatepikkune ärevusdeliirium. Mõtted, mida sa kirjeldasid on nii tuttavad. Alates sellest, et pean kohe end Seewaldisse sisse kirjutama kuni selleni, et ma ei suutnud lihtsaid asju teha nagu bussiga sõita või toidupoodi minna, sest tekkis tunne, et kukun kohe kokku. Kujutasin juba värvikalt ette, kuidas jään igaveseks sellisesse seisu ja kuidas lähedased peavad siis selle inimvare eest hoolitsema. Põhiline mõte oli, kuidas sellest õudusest ometi lahti saaks ja kuidas see ärevus maha suruda. Gestaltteraapia kaudu hakkas vaikselt idanema arusaam, et ärevus ei olegi vaenlane, kellest peab vabanema vaid pigem sõber, kes annab märku, et midagi elus vajab tähelepanu. Alguses ta tuleb vaikselt, siis üha valjemini ja kui ikka üldse neid sõnumeid ei kuula, siis ühel hetkel see sõber tuleb ja lööb su oimetuks, et sa lõpuks aru saaksid. Praegu mõtlen, et küll on hea, et ta tuli. Kuigi see oli rets periood ja sellest taastumine ei ole olnud sirgjooneline, siis olen olen hästi palju sellest õppinud, kes ma üldse olen ja mida ma tahan. Ja tänu ärevusele istusin maha ja vaatasin päriselt, et mis kollid mul seal kapis siis peidus olid. Anna endale aega ja ole endaga lahke. Head taastumist!
Respekt!
Tere. Aus lugemine ja tunnistamine aga veel on minna. Julge mees oled siis, kui maski maha võtad ja iseenda ja ühiskonnaga maskipalli ära lahendad.
Mida rohkem raha tuleb seda veel säästlikumaks justkui kõik lähevad.
Lihtne asi nagu ASSISTENT, 8 eur tunnis oleks su olukorda ennetanud.
Tegeled küll raha teenimisega, aga tegelikud palju sekretäri tööd, mis on koormav.
Tore, et tegeled tagajärgedega, aga loodan, et parandad probleemi ära.
Mõtlesin just täna, et kuhu kratt kadunud on, tulin siia ja põmaki! Ah sellised lood siis…
Mul on neid olnud tükki 3. Esimene oli üle töötamine. Teised kaks eraelust.
Päris hull kuidas üks hommik kaob maa jalge alt ja emotsioonid, mida oled terve oma elu vaos hoidnud on järsku täiesti sinu kontrolli alt väljas. Mida teha, kuhu pöörduda… ja mis vabandused välja mõelda,nii iseendale kui teistele, et sisendada, et tegelikult on ju kõik kombes. Aga ei ole. Kurat, ta ei ole.
Ma tulin välja. Pime oli, raske ka. Aga tulin. Ja tuled sina ka!
Ega seal enam muud head lahendust ei ole, kõik vara kodutute naiste varjupaigale ja ise mine Tiibeti kloostrisse mungaks. Elu lõpuni. FakkDa raha, maksuamet, @ripäev ja tuvimask.
Kallistan! Hästi soojalt, suurelt ja südamest!
♥️🫂
Valus oli lugeda, väga hea, et sellest kirjutasid. Läbipõlemine pole naljaasi ja lõpliku paranemiseni võib minna paar aastat, aga arvatavasti Sa tead seda. Õnneks umbes 6 kuu pärast peaks enesetunne paremaks minema. Matthew Hussey ütles, et enda eest peaks hoolitsema nagu oma lapse eest. Paratamatult on seda lihtsam öelda kui teha. Jõudu tervenemisel!
Tänud jagamast! Usun, et aitasid selle postisega sama palju inimesi, kui eelmistega kokku.