“Neljatunnine töönädal”
Timothy Ferriss
Ma ei püüa lugeda paaniliselt kõiki must-read teoseid, mis on investeerimis- ja juhtimiskoolitajate poolt nõnda tituleeritud. Selle mõttes olen ma üsna pirtsakas, et ei võta ühegi raamatu mõtet 100% omaks ja ega hakka selle tõe järgi elama. Proovin enda jaoks parima kokku panna, kui võtan törtsu siit ja näpuotsaga sealt. Ühel on õigus x-asjas ja teisel y-asjas. Näen väga kõva vaeva (ja täitsa tunnistan seda endale), et ilma eelarvamusteta mõni raamat kätte võtta. Enamasti on suurem eelarvamus just selliste `meerikast pärit igasuguste halleluuja investorpastorite teoste suhtes, kes teavad saladusi, kuidas iga päev kommi süüa paksuks minemata ja kuidas kasvatada ühe ööga noksile 15cm pikkust lisaks. Kui üleni aus olla, siis ka Peep Vainu raamatuid lugesin alguses eemalt ja pimedas, aga müts maha – olen igaühest leidnud omale mõne mõtte, mille alusel oma tegemisi paremini toimetada.
Timothy Ferrisse raamat mulle meeldis. Päris siiralt kohe. Ma läksin võtsin selle ühel hommikul enne tööd raamatukogust (raamatukogust sellepärast, et tasuta, aga postituse lõpus on ka teine põhjus pikemalt lahti kirjutatud). Mul oli veel veits vaba aega ja parkisin auto raamatukogu kõrvale võssa. Kuna raamatukogu on ühes majas kooliga, siis sain selle aja jooksul nii mõneltki vanemalt enda suunas vastikusest läbivettinud pilgu ja õlaväristuse – kuradi pervar teeskleb siin lugemist ja noolib meie võsukesi. Üks kirjutas vist auto numbri ka üles. Eks siis ole varsti ametiasutustest kõnet oodata. Igaljuhul isutekitajaks lugesin paarkend lehekülge kohe esimese soojaga läbi. Tööandja kahjuks ja minu õnneks oli ka tööl vaikne päev ja ülejäänud raamatu lugesin läbi selliselt, et tõstsin laual oma märkmiku raamatu peale ja nihutasin teda koguaeg allapoole, poole lehe pealt hakkasin märkmikku jälle üles lükkama. Jah, see ei ole kõige ilusam, et töö ajal raamatut lugesin, aga teine variant oleks olnud niisama aknast välja vaadata ja veenduda ilmaportaali lugedes sünoptikute kompetentsis. Ei tea, kas võiks seda päeva pidada ka passiivse tulu teenimiseks, kui mina raamatut lugesin ja palk vaikselt tiksus…?
Paistab, et Timothy Ferrissega on mul natuke sarnasusi. Võibolla sellepärast ka raamat sobis. Ma ei leia, et tuleks karistada selliseid, kes paaniliselt 8-17 töö nägu teha ei püüa, vaid saavad oma asjad efektiivsemalt korraldatud. Ma näen enda tööandja juures, kuidas täisjõus inimesed on tunde lihtsalt jõude ja teevad tähtsat nägu arvutite taga. Samas, kui nende browse history-t näeks, siis suurem osa on seal buduaar-perekool ja muu pead valutama panev jura, mis aitab päeva õhtusse veeretada. Tund tunni järel käib Õhtulehe refresh-imine, rämpsuudiseid tsiteeritakse peast nagu kunagi intelligendid Underit tsiteerisid. Selles valguses ma ei tunnegi omal niiväga süüd, kui tööl Ferrisst lugesin.
Mis ma raamatust õppisin?
Vahel on lihtsam täita ebarealistlikke ülesandeid.
Miks? Sest nendele on vähem konkurentsi. Enamus inimeste loomuses on loobumine, kui midagi keerulist palutake teha. Sellevõrra on seal vähem proovijaid. See on juba minu lisand mõttele aga piltlikult öeldes peab ülesande lõpus ootav auhind suur olema. Mitte ahnusest ei taha ma suurt auhinda, vaid motiveerimiseks. Keskpärane ülesanne keskpärase auhinnaga toob kokku keskpärased inimesed. Ma võtan endale samuti suured eesmärgid. Miks ma ootan oma Rahakratilt 500 eurost igakuist sissetulekut, mis ei sõltu minu igapäevatööst? Sest see eesmärk paneb pingutama. Mitte isegi see, et 500 eurot oleks kuidagi ülioluline mulle, aga täna tundub see nii kättesaamatu ja utoopiline, et seda põnevam on teda taga ajada (kui mäletad, siis mu eelmise kuu passiivne papp oli 0,95 eurot). Mulle tekitab sõltuvust näha, kuidas iseenda piire edasi suudan lükata ja teha asju, milles teised kahtlevad. PS. kirjutage mulle kommentaaridesse, kui hakkan liiga motivatsioonipastoriks muutuma ja kutsun teid vaid 8 999€ eest tulistel sütel tšakraid avama, eks.
Inimene ei pea mitte koguma, vaid vähendama. Eesmärk on omada iga päev vähem.
Selle mõttekäigu alla on raamatus Bruce Lee nimi kirjutatud. Ja siin vist läheb ka lahku minu Rahakrati eesmärk paljudest teistest papiblogidest. Minu eesmärk ei ole miljon eurot või neljakümpiselt diivanil olla ja istumise all olevaid patju gaasitada. Igapäevases elus püüan vähe tarbida ja mitte ainult raha säästmiseks, vaid vähem tarbimise pärast. See on ka teine raamatukogus käimise põhjus – iga soovitud raamatu mitteomamine. Ma ei taha ennast üleliigse juraga koormata. Kindlustada ja remontida kolme autot, suvi läbi niiduki otsas küürutada, et oma 2800m2 veatut muru pügada ega koguda mingit x mammonat varjualustesse kokku. Mul on sellest täiesti poogen. Elu ON mõnusam, kui sul ei ole tuhat asja. See taat on hea näide, natuke küll äärmuslik aga tema jutus on mõtteainet – Nicolas Berggruen http://midwaysimplicity.com/nicolas-berggruen-the-richest-minimalist-on-the-planet/
Minu jaoks on oluline rahaline vabadus, et saaksin rohkem lugeda ja kirjutada, käia gloobuse peal ringi ning teha endiselt töö nimetuse alla käivaid tegevusi, aga endale sobiva graafikuga. Noh, näiteks kell 11 ärgata ja tööd teha hilisõhtul. Muuseas, ka kõik siinsed postitused-mustandid sünnivad kahe päeva vahel ehk kella 23 ja 2 tuuris. Blogisse püüan puhtandid riputada siiski päevasel ajal, et perekooli ja Õhtulehe kõrvale vaheldust pakkuda…
Harjutage poolelijätmise kunsti.
Kui asi on ikka täisjuust ja sulle erilist kasu ei too, siis sa ei pea seda projekti/raamatut/filmi vms lõpetama. Tee kiire käntsel ja liigu millegi huvitavama poole. Rohkem ei ole alati parem. Kogu muusika.
Kokkuvõtteks ma tõesti julgen seda raamatut soovitada. Ja mitte sellepärast, et ma nagunii siin anonüümne olen, vaid minul oli selle lugemisest kasu. Iga trikk nagunii meelde ei jää, aga paar mõtet raamatust oma ellu ümber istutada – tasub ära küll.
“Inimene ei pea mitte koguma, vaid vähendama. Eesmärk on omada iga päev vähem.” Halleluuja for that! Hea kokkuvõtlik mõttetera sellele postitusele. Mulle meeldis edasine selgitus mõtteterale rohkem, kui mõttetera sõnastus ise. Seni parim postitus. Leian, et selline hoiak ongi kogu nn edukuse alustalaks! Ja muidugi järjepidevus. ?
Vähem, aga võimalikult kvaliteetseid ja vajalikke asju ?
Nii palju äratundmist !
Kui kõigile meeldib siis mulle kiuste ei meeldi – võib-olla on see ka üks põhjuseid, miks ma siia nii hilja (võrreldes selle blogi loomisega) jõudsin. Liiga paljud fännavad ja ma ei taha olla see lihtsalt massiga kaasamineja. Jah, see on teinekord ka päris halb komme/omadus mul pimesi lükata kasulikud asjad eemale. Nüüd (olles elukogenud – loe: rohkem ämbreid kolistanud 😛 ) ma vähemalt annan võimaluse, et ehk mulle meeldib midagi ikkagi selle objekti enda pärast, mitte massiga kaasaminemise pärast.
Raamatu kogemuse poolest nt lugesin paljukiidetud “Rikas isa, Vaene Isa” alles eelmine aasta läbi, kuigi teadsin selle olemasolust juba ca 15 aastat, aga kuna soovitaja polnud mu silmis tol hetkel just popim inimene siis trots minu sees ei lubanud seda raamatut avada! – ehk 15a varem oleks see rohkem mind mõjutanud, aga lugemise hetkel jäi suht neutraalseks.
Mis puudutab tööl raamatu lugemist siis mul töökaaslane tegi seda täitsa avalikult – kui reaalselt ei olnud tööd teha siis lugeski ja ma ei mäleta, et sellest oleks kunagi probleemi olnud 🙂
Kuigi mulle meeldib lugeda siis ei meeldi mulle raamatuid omada ehk siis mulle ei meeldi, et mingid asjad seisavad lihtsalt riiulis (olgu neid asju on ka mul, aga ikkagist!). Lahenduseks on mul kodus vaid üks kitsas raamaturiiul!
Ja ma pole see tüüp, kes mitu korda üht ning sama raamatut loeks – ma ju tean, mis seal juhtub (tean inimest, kes loeb ühte oma lemmikut kord aastas) – ning ei tasu filme võrdluseks tuua, jah neid võib mitu korda vaadata 😉 . Ainuke erand korduvas lugemises on olnud – Bullerby Lapsed (lapsepõlve ideaalmaailm).