Ma tahan sinu elu endale! Ja sinu oma! Ja sinu oma ka!!

Auline kummardus, finantsuudishimulikud!

Seekordne lugu ei tule pikk… aga tuleb sügav! Ehk siis tänane töökäsk teile: lugege seda lühikest lugu sama kaua nagu te muidu loeksite pikka lugu. Lugege aeglasemalt, laske sel sisse vajuda ja kui paha tuju tuleb, sest “teistel on palju parem”, siis tuled seda uuesti lugema. Capisce?

Millal sa viimati kade olid? Ma arvan, et üsna hiljuti..? Mina olin ka. Viimati näiteks eile. Käisin jalutamas ja no reaalselt mu nina all tagurdas ühest hoovist välja märja asfaldi värvi 911 ja hoovi jäi oma korda ootama g-klass. Tõmbas korra seest viinamarjaks küll, kui aus olla, aga ma sain sellest väga kiiresti üle, sest…

Täna kirjutan ühest kõige suuremast müüdist, mida sotsmeedia ja naabri-Kevini uus liisinguauto sulle igapäevaselt näkku taovad.

Nimelt sellest müüdist, et kuskil on olemas mingid “superinimesed”, kes saavad endale une pealt lubada kõike: lennata igal kuul erinevasse kuurortisse, somehow sõita terve elu tehaselõhnalise suv-iga, süüa igal õhtul restoranis tartari ja samal ajal lükata veel pool või mingid sümboolsed 97% palgast investeerimiskontole tuksuma.

Spoiler: sellist asja ei ole olemas. Kõike ei saa. Mitte keegi ei saa (toim. ilukirjanduslik liialdus). Jah, isegi Raivo Hein ei saa endale kõike lubada. Mul on tõestuseks üks email, kus ta kirjutas mulle ühe teema peale, et tal pole raha.

(jah, ma tegin sellest omale screenshoti lohutuseks mälestuseks).

Kui sa lappad õhtul voodis instat, ajumädaned ja vaatad kõiki neid hirmus ilusaid kontosid, siis sa ei vaata sa tegelikult mitte kellegi terve elu koondpilti. Sa vaatad täpselt seda ühte-kahte rida, mille peale selle konto omanik on vägagi teadlikult otsustanud oma vaevaga teenitud kupüürid suunata ja nüüd seda meiega jagada.

• Keegi lendab neli korda aastas Balile? Jah, aga ta elab samal ajal 11-ruuduses üürikas ja eelmisel aastal sõi ta kaksteist koma viis kuud järjest kiirnuudleid teadmisega, et tema valuuta on elamused ja need on kohe-kohe tulemas.
• Teine vend sõidab kõrgläikes the Gentlemen poiste stiilis Defenderiga? Oppaaa, väga viis! Aga ta ei käi kunagi reisil ja tema “hoian kokku” rida ongi kõik ülejäänud eluvaldkonnad. Mine vaata korra, millised defeka hoolduskulud on, bro…
• Keegi kolmas rabab matkavarustust kokku ja ainuüksi telk maksab Tallinna kuldse ringi ridaka hinna, aga ta ei tea, mis asjad on disainerriiete poed või kallid restoranid. Või noh, ilmselt ikka teab, aga ta ei ole neis sees käinud.
• Mõni teeb omale 7 pärijat ja paistab ka päris õnnelik (tsau, DJ Heiki).
• jnejne

Igaüks valib ise oma “mürgi”. Ja see ongi finantsvabanduste või lihtsalt mõistliku majandamise tegelik saladus – sa ei peagi igalt poolt koonerdama, vaid sa otsustad, mis on SULLE oluline ja mis on täielik müra, mis ei täida eesmärki, mis segab!

Nagu laulis kunagi Marju Länik: “Kulutab, ei kuluta, on instagram selleks ju loodud”. Sa ei tea kunagi, kust keegi oma hobuseid tagasi hoiab, et elada (ja sulle näidata!) seda elu, mida ta sotsmeediasse paneb.

Jah, mina teen täpselt samamoodi.

Just hetk tagasi vaatasin oma ekselit (mille ma saan kohe varsti hüljata full-time Portfellow vastu, jee!!), et miks oktoobris nii palju rahhi läinud on. Mingi 6 tuhat euri juba, wtf! Ja tead, mis? Heaolu kulutuste rida huugab seal nii, et korstnast tuleb punast suitsu. See on mingi ligi 1500 eur hetkel: lende, majutusi jne. 2500€ eest on seal kinnisvaralaenusid, sest see on ka üks mu kallitest hobidest. Ja samas millele ma keskendun? Nope, mitte nende kahe rea vähendamisele. Ma mõtlen umbes sellises stiilis, et kuidas igakuine 40eur raamatupidaja rida 35eur peale saada. Mulle meeldib elada, mulle meeldib reisida, mulle meeldib head kraami nautida, investeerida jne. Mitte suvalisi arveid maksta või suvalist nodi kokku osta, mis mu meelest kellelegi teisele meeldida võiks.

Aga teate, kus kohast see raha tuleb? Eks ikka sealt, et ma olen mingites teistes kohtades absoluutne Lääne-Harju keskkaalu sendioptimeerimise seenioride (40+) viievõistluse meister ja elan mingites muudes aspektides päris askeetlikult. Ma näen kurja vaeva, et pigistada raamatupidamiskuludest viimane kui üks sendipoeg välja, ma ei maksa teenuste eest, mida mul vaja pole ja ma ei osta never asju lihtsalt selleks, et teistele muljet avaldada (disclaimer: mul on mitu asja, millega keskmine vend juba ammu ringi kellaks, aga millest mu tuttavatel aimugi pole. Ma olen need asjad ju endale ostnud ja iseenda jaoks). Mul ei ole kunagi korraga mitu voogedastust, näiteks. Kui tahan Netflixi, siis on Disney/Apple/YT cancel. Kui vahepeal YT isu tuleb, siis on teised cancel jne. Ja ma teen alati selle testi ka enne endale midagi fäänsimat ostes, et “kas ma ostaks endale XXX asja, kui sotsmeediat poleks ja seda kuskil näidata ei saaks?”. Ma optimeerin kohtadest, mis mulle korda ei lähe, et saaks panna täiega sinna, mis silma särama paneb.

Reisides kehtib mul sama loogika. Parem käin rohkem, aga gramm puritaanlikumalt. Kui on võimalus reisil noo ma ei teagi… tsiklit rentida, lõbustusparki minna, näitusele minna, siis ei kõhkle hetkekski. Aga samas toidu osas on mul üsna ükskõik, mõned parimad eined ongi võetud säästusupermarketite taga autoparklates temu subwayd tehes ja pakist keefiri peale lonksates.

Loodan, et see oli sulle natuke lohutuseks ja pea meeles, et sina keskendu täpselt endale sobivale sendimaailmale. Ei pea kulutama sellele, mis teistele meeldib või kokku hoidma selle pealt, mida keegi teine, hoidku jumal, et veel sendikoolitaja, avalikkuse ees hukka mõistab. Peaasi, et sina oma rahhi maksimaalselt naudid.

Okei, bai, ma lähen nüüd sel aastal 10. korda reisikotti pakkima. Päriselt.