Millal töölt ära”hüpata”? Ja miks? Ja kas üldse?

Rahakrati blogi sündides oli mul kindel plaan, et töötan ennast kiirelt plutokraadiks, saadan töökaaslased kollektiivselt sinna, kus inimkeha mitmusest ainsuseks muutub ja terve oma ülejäänud elu lollitan ringi noorte ja rumalate naistega, kes omale suhkruissit otsivad. Võib öelda, et nelja aastaga on palju muutunud ja eesmärgidki on ajaga natuke tervemõistuslikemaks muutunud. Õnneks…

Mulle sattus hiljuti pihku raamat nimega “When to Jump”. Ei tea, kas siin oli saatuse konksus sõrm mängus või mis, aga kahe õhtuga hingasin selle sisse ja sain päris mitu tahku juurde sellele kurikuulsale finantsvabadussõjale, kus kõik oma ülemusi inim-rosinasse saata tahavad ja ülejäänud elu niisama ühiskonnale koormaks plaanivad olla.

Töölt minema “hüppamine” ei ole päris nii lihtne nagu paistab, aga ka mitte nii raske nagu tihti arvatakse. Selles raamatus olid päris inimeste päris lood, kes istusid suure osa oma elust suvalises kontoris viigipükse tagumiku pealt viledaks ja ootasid, et õhtu kätte jõuaks. Inimesed, kes peidavad ennast iga nädal tundideks vetsu, et seal ____________________________ (vali lünka sobiv tegusõna: nutta, instas rullida, šoksi süüa, magada, kõige valutumaid enesetapu viise googeldada…). Tegelikult oleks võinud see paljaste hammastega kutt mu aega kokku hoida ja oma raamatu poole õhema teha, sest absull iga lugu algas umbes nii, et mingi vend oli kuskil kindlustuse müügiosakonnas õnnetu, kogus raha, võttis hoogu ja tuli töölt ära ning hakkas seeniorite squashi treeneriks vmt.

Igaljuhul üks point, mis paljudele kahe silma vahele jääb, on see, et keegi ei “hüppa”, kui ta pole tööl õnnetu. Näed ju ise, et kohalikud kröösusedki teevad tööd/ettevõtteid edasi, kuigi rahhi osas on juba ammu raha rahu majas.

Miks mina “hüpata” tahan ja mis mind takistab? Tegin siia lausa listi omale enda “hüppe” plussidest ja miinustest. Ja nagu alati, siis kõik, mis ma teen endale, selle teen teilegi vaatamiseks ja motivaatoriks. Aa, ja ühel reede õhtul, kui te juba baarides laudadel tantsisite, tegin arvutuskäigu, et kuidas suudaksin oma erashow’dega ennast vee peal hoida ja mis oleks kõige tumedam stsenaarium, kui iga kuu alguses keegi hea haldjas mu kontole ühte kindlat summat enam ei paneks. See arvutus või joonis vms tuli välja alljärgnev. Tõesti, see on natuke lihtne ja titekas, aga just sellised töötavadki kõige paremini. KISS-teooria ütleb, et Keep It Stupid Simple ja just nii ma tegingi.

Sellel patenteeritud skeemil oli eesmärk teha selgeks kõik mu (häda)vajalikud kulud (need ei mahtunud pildile), näidata kõik mu palgatöövälised sissetulekud ja mõelda, kust veel midagi sisse sahistada annaks. Soovitan seda kõigil teha, kes ei viitsi igavesti palgatööst sõltuda. Minu ideaal praegu oleks elu jätkata nii, et oma “hüppe” põhjuseks olevat äriideed testin nüüd järgneva 1-2 aasta jooksul ja iga kuu suudan kuskilt 2k sisse käššida, et mu sõbrad ja lähedased must lahti ei ütleks. Siis saaksin kõik arved rahus ära maksta ja saaksin edaspidigi nädalavahetustel teiste lastega õues mängimas käia. Kuigi jah, ma olen valmis rihma koomale tõmbama ja väiksemate luksuskuludega leppima, et saada vastus, kas ja kuidas mu idee lendaks. Jooniselt selgub, et asi on veel veits hõredake, aga palju üle paari soti puudu ka ei jääks mu targetist 2k-st.

Minu “hüppamise” plussid:

? mul on päriselt oma idee, mida tahan ellu viia ja mis päriselt leevendab ühte (suurt) probleemi inimeste (minu) elus;

? ma avastan ennast tööl vahel teile postitusi kirjutamas ja mingeid x avantüüre otsimas, mitte tööd tegemas (ja ega see ei ole eriti aus tööandja suhtes). Kuigi ilmselt teised teevad sama, aga kirjutamise asemel rullivad sotsmeediat või 9gag’i vmt;

? mul on tööl tihti igav ja ma olen õnnetu;

? nagu Iff ja Jaak ütlesid: jälle kordub kõik, kordub uuesti ehk ma ei õpi seal enam midagi uut;

? mul ei ole tööl enam nö tõusta kuhugi. Päris lõpuboss ma veel ei ole, aga selleks seal ei saa ka;

? ma ei näe liiga suurt perspektiivi meie tiimis ja tegemistes. Investorina mina meisse raha ei paneks, ma arvan;

? tõenäosus päris rahulolu leida on suurem tehes asja, millest ise puudust tunnen ja millesse usun sada prossa;

? ma suudan nappide pappidega okeilt manööverdada, kui on vaja kuskilt kokku tõmmata või mõnda aega dieeti pidada. Sama ka ettevõtte raha juhtides;

? ma olen üle keskmise sihikindel. Kui muu sind ei veena, siis mu areng siin blogis peaks küll tõestus olema ja ma võiksin teistele töötamise efforti hoopis endasse investeerida;

? mul tekib rohkem aega teile kirjutada, sest siin keskkonnas on väga mõnus teiega aega veeta. Ilmselt tekiks seetõttu aega rohkem ka koostööasju ajada ja investeerimise boonuskoode promoda ja seeläbi vähemalt ühe sidehustle sissetulekut tõsta…;

? saaksin midagi päriselt ise ära teha, saaks juhtida oma tiimi ja seada eesmärke oma käe järgi, saaksin öelda, et andsin kõik isegi siis, kui pekki läheb ja ei jää kripeldama tulevikus, et “krt, oleks võind ikka proovida, kui noorena veri vardas oli ja rammu jagus”.

Minu “hüppamise” miinused:

? tegelikult ma veel ei suuda päris seda plekki mujalt koju tuua, mida mul normaalse elu jätkamiseks vaja on. Mõned sotid jäävad puudu ja üsna kanajalgadel seisab see majake, kuna kasvõi ühe sidehustle ärakukkumine oleks mulle suht finantskatastroof;

? mul on cofounderit vaja. Keegi, kellega halbadel aegadel koos nutta, võlgu võtta ja kalapulki süüa ja keegi, kellega headel aegadel koos naerda, kasumit jagada ja pakist lusikaga margariini süüa. Keegi, kes mind tehniliselt ja oma kogemustega täiendab. Esiteks ma töötan tiimis palju paremini kui soolopiloodina ja teiseks ma tean oma tugevusi ja nõrkuseid ning nõrku pooli pean arendama. Tugevustena oskan näha suurt pilti, panna tiime kokku ja tööle, networkida, projekte juhtida, müüa, kopiraitida, avada pea kõiki vajalikke uksi meie firmale, eelarvet pidada ja palju muud. Kõrvale on vaja teist hustlerit, kes oskab digiturundust, growth hackingut, omab tutvusi neis valdkonades, kus mul neid pole jne;

? sendiinvesteerimine jääb kindlalt tahaplaanile (aga selles osas ma nii väga ei muretse, et ei jätku mudel: palgapäev —> tonn mintosesse —> kuu aega närutamist —> palgapäev —> tonn mintosesse —> repeat cycle forever…). Tegelt toimuks veel suurem tulevikule panustamine, sest oma ettevõttest paremat investeeringut väga nagu polegi olemas;

? nüüd võite naerda, aga mulle päriselt ka meeldivad igast suvepäevad ja firmadressikad jne, mida töölt naxui tõmmates enam ei oleks. See kommuuni tunne on inimestele olulisem kui sa arvata oskad. Jah, esmaspäeva hommikud on kontoris nõmedad, eksole, aga köögis sellest teistega jaurata on ju päris mõnus ja lohutav, et teistel ka sitt on. Eriti hea on samal ajal tööandja kulul sooja kohvi juua. Kas ma võiksin kellegi teie firma suvepäevadel käima hakata, kuniks ma neid ise korraldama hakkan? EstateGuru juba oma pusasid mulle saadab (i lav juu gais!), niiet dressikate osaga on timm;

? kontorit on vaja. Või mingit töötegemise kohta. Kodus töötamisse ma ei usu, olen proovinud. Mingi taustasumin peab olema ja võimalus kellegagi oma mõtteid kohvimasina juures arutada. Selleks sobivad ka ühistöötamise kontorid, aga see nõuab klotsi jällegi. Oma tööl saan praegu selle keskkonna kätte, et seal ületundide näol enda asju ajada;

? tööandja kulul tuusikutel tööreisidel käimine jääb ära;

? äkki ei tule mu revolutsiooniline it-lahendus/rakendus välja? Seda ma nii väga ei karda, sest alati on võimalik pärast veel midagi proovida või kellegi juurde tööle minna vmt. Life goes on;

? äkki ei tule piisavalt plekki uue asjaga sisse? Sellest on ka natuke nagu poogen. Vähemalt esialgu. Miks? Sellest kirjutasin raha24 blogisse (ärge kukkuge kohe hurjutama, see ei ole reklaam, vaid sobis siin viidata praegu). Mõned aastad tagasi tegin asju ainult papi nimel, täna on seis natuke parem ja ei pea ainult rahale mõtlema.

Mängin siin igatpidi selle lahkumise ideega ja suures hirmus panin Instasse juba ka mõned müügikuulutused, et tagalat kindlustada ja ekstra pappi koju tuua. Neid võite nüüd siin ka näha:

Ega ma ei saagi täpselt aru, mida ma selle postitusega teile ütlema tulin. Kohe homme ma valget paberit lauale ei pane vist, see on selge. Aga 1-2-3 kuu jooksul…? Ma kuulan ennast järjest enam kõrvalt, kui räägin inimestega ja kuulen ennast ütlemas, et plaanin oma poe püsti panna. Järelikult on see soov kolimas mu sisemaailma tšakrate vahelt pärismaailma. Vist on hea, kui see lugu teile siia jääb ja ma saan hakata oma ettevõtjaks saamise protsessi dokumenteerima ja blogima. Kaua võtab aega esimesest mõttest reaalse “hüppeni”? Kas Rahakratt tõesti teeb seda, kas ta julgeb? Äkki ta jääb ikka Mintose taarainvestoriks? Kes teab…

Ja nagu see ülalmainitud raamat ütles (ja seda kirjutavad kõik gurud ka oma blogides), et ära päris niisama minema “hüppa”, vaid proovi alguses unetundide arvelt oma ideid valideerida ja kõrvalärisid jooksma panna. Ma olen seda juba mõnda aega teinud, aga nüüd on üks asi, mida tahaks/tuleks täie rauaga lükata…

Kas mõtled samuti “hüppamisest”? On mul mõni pluss või miinus sinu meelest kahe silma vahele jäänud siin loos? Mida sina teeksid ehk küsimus, mille on kuulsaks küsinud Jaan Pehk: “Kuidas käitud?”

*Hiljem meenus ka see fun fact, et enda idee testimine nõuab raha ja seda ma veel ei tea, kuidas see ära katta. Mingite mega jämedate arvutuste järgi on mu peas küpseva unikorni testiks ja MVP loomiseks vaja leida 10-20k euri. Aa, ja arvutit on vaja, sest praegu kütan teile lugusid teha tööandja arvutist ja ilma kompuutrita tänapäeval biznekki eriti edukalt ei tee. Huvitav, kui ma siia postitusse Mäki poe täägiks, kas nad annaksid mulle oma kõige kallima (sest kõige kallim on alati kõige parem) Mäkbuk Pro? On teist keegi siin selle poe töötaja? Ma paneksin edaspidi blogis iga lause lõppu reklaami “trükitud minu Mäkbuk Proga”. Oleks mugav lugeda, onju (trükitud minu Mäkbuk Proga)?