Kõigepealt tere kõikidele mu türklastest lugejatele, kes juba pealkirjast aru said, millest täna juttu tuleb ja kes ahhetades mõtlevad, et “vahi, Rahakratti, tegigi selle tembu ära”!
Teistele kõikidele loomulikult vana hea tuti-pluti, sendihimurad!…
Okei, see on ametlik: mul on ilmselt mingi diagnoos, sest ma ei suuda hoida sulli varusid. Ehk siis ärge tulge mult küsima, kuidas rahhi koguda, sest ma ise ka ei oska.…
Ooooooo, ekraaniväline pärisüritus, kuidas ma olen sind igatsenud! Mitte küll sama palju nagu igakevadisi börsidividende või nagu naabri uut ja kiiremat paroolivaba wifit, aga üsna lähedale.
Eelmisel nädalal käisin ma üle pika aja ühes IT firmas rahast rääkimas ja oma heledalt laksuva tõepiitsaga ullikesi nahutamas: ikka see vana hea mantra, et kui praegu pritsib kõvasti peale, siis pane see enda kasuks tööle, sest ükspäev sa enam samas tempos kütta ei viitsi ja siis oleks tore, kui elukvaliteet ei langeks.…
Käsi püsti, kes mäletab mu hiljutist lugu tujutahvlist?
Käsi püsti, kes selle endale ka tegi?
Ja lõpuks käsi püsti, kes oma tujutahvli nimel nüüd tegutseb?
Mina! Mina! Mina!
Nagu ma ikka tavatsen öelda, siis lisaks niisama demagoogitsemisele ja mölisemisele pean ma vahel tegusid ka tegema, et teile selles kehvasti valgustatud ning investoriteliidu suguseid inimsööjataimi täis finantsdžunglis teed ette näidata.…
Tuti-pluti, rahapuugid!
Ma ütlen kohe alguses ära, et kuna mai oli nii jõhker higitulu kuu, siis ma ei jaksa isegi seda postitust praegu kirjutada. Kuigi ma plaanisin selle aasta suvest pooleldi pinsile jääda, siis praegu olen otsinud ikkagi võimalusi, kuidas tiibu sirutada ja higi hinnaga oma oskusi müüa.…
Mult küsiti hiljuti ühe inteka tarbeks küsimus, et mida uut ma olen õppinud või proovinud selle pika kodus istumise aja jooksul. Ja päris tihti tuleb insta kontol suhelda avantüristidega, kes uurivad, mis aukudest praegu raha kokku kühveldada annaks, kui õue vargile minna ei tohi.…
Tuti-pluti, rahapuugid, Rahakratt on jälle eetris! No shit, eksole, kui see minu blogi ja minu postitus on.
Aprill on möödas ja elame veel, aga mis elu see on… Mis siis möödunud kuuga juhtuda jõudis?…
Tuti-pluti, kaasteelised!
Sattusin oma blogi lugema (wow, no kes kirjutab nii hästi, maivõi!) ja pean tõdema, et viimased lood on siin sama pehmed nagu firma suvepäevadel binoklijalkas võidetud firma logodega fliis.…
Ma ei tea, kuidas teil on, aga mul on küll üsna keeruline endale maha müüa juttu, et peaksin hommikuti äratuskella panema ja endale töö dressipüksid jalga panema, mitte kodu omad. Töö omad on need puhta(ma)d, tead küll ju.…