Lükkame palli veerema. 1 kuu on maas, 11 on minna. Võib ka nii öelda, et 1 lahing on peetud ja 11 on ees, 2016.a. finantsvabadussõda on hoo sisse saanud!
Kui sa näeks, kui sirge selja ja kummis rinnaga ma siin trükin praegu. Veits nagu kindral, pagunid õlal kikkis ja äsja vastast tulistanud kergelt suitsev Colt vöö vahel. Või nagu see viieline lütseumis esireas. See prillide ja vistrikutega pitsanägu, kes juba seitsmendas teadis vastuseid üheksanda klassi ülesannetele. See, kes teadis, et teised teavad, et ta teab. Samas on tõenäoline, et see tont on nüüd mingis firmas põhiboss, kus sina töötad, eks. Vähemalt mul on küll nii, et need, keda mina põhikoolis pookisin, on täna üsna haljal oksal ja noh, minu pingutusi näed sa ise siin.
Võttis aega, mis ta võttis aga lõpuks olen aru saanud, et oma tee pean ise sillutama. Ei saa ootama jääda kuldraha leidmist nagu räägib legend Prahas asuva Fausti maja kohta – olevat üks vaene üliõpilane kord sinna tühja majja hulkuma sattunud ja igal hommikul laualt kuldmündi leidnud. No mida p*rset, legend on ilus küll aga mis on raha taust, kuidas maksud maksti, kas see kutt reinvesteeris need mündid jne. Legendidega on see, et palju vastuseta küsimusi tekib ja neist lugudest on vähe praktikasse kasutusse võtta.
Jaanuaris jõudis juhtuda mitu asja. Aasta alguse tuhin on (veel) sees ja tahaks kõike palju ja korraga teha ja saavutada. Kui see liiga lame poleks, siis vist prindiks mingi Harvey Specter’i pildiga motivatsioonitsitaadi ka omale seinale Päästja Koolikella posterite kõrvale (“viska mind huntide sekka ja ma tulen tagasi karja juhina” vms). Hingan korra sügavalt välja ja puristan selle info käbe välja – üks suur ammuküpsenud ja realiseeritud samm oli see, et kolisin veits väiksemale ja odavamale üüripinnale. F*kk, sellise otsuse langetamine on ikka way out of mugavustsoon. Valisin oma nädala kõige kainema päeva (teisipäev, muuseas) ja lammutasin selle otsuse suht lihtsa plusside ja miinuste meetodiga laiali. Vaata nüüd siia:
+ väiksemad üürikulud;
+ väiksemad kommunistid;
+ väiksem pind koristada;
+ rohkem aega. Sest vähem on koristada, daah;
+ hakkad ruumi hindama (viskasin kõvasti kola minema ja nii lihtsalt mingit võidusõiduhobust vms hobi omale ikka ei võta, kui pind ei kannata. Varss oleks küll äge, muidu. Kappaks reede õhtul mööda vanalinna, kabjad löövad munakividel sädemeid, preilid vahivad kaelad pikad ja suud ammuli…).
– vähem ruumi.
No umbes selline see list tuli. Eks saab näha, kas reaalsus on selline, et kulude kokkuhoiu vahe ka kuidagi kasulikult realiseeritud saab. Varem oli mu elukorraldus selline house-sitting tüüpi, et elasin sõbra korteris ja maksin ainult kommuniste. Aga vaikselt hakati ka üürile vihjama ja noh, kui potentsiaalse üüri+kommunistid vanaema abakuse peal läbi raalisin, siis peaks praegu ikkagi win tulema rahalises mõttes. Kuskilt ma lugesin muuseas, et tüüpilise koduostja tavaline muster on selline: minnakse läikivate kingade ja värske föönisooja soenguga panka. Küsitakse, mis max laenuvõimekus on. Siis kv.ee lahti ja kõige käredam laenu sisse mahtuv eluase lukku. Aga ideaalis võiks olla nii, et kõigepealt vaata oma vajadused üle (nt. kas hakkab suvine “heinategu” ja pere kasvab) ja siis vaata sobivate kuutide hinnad. Ja siis võiks minna seda vajalikku summat küsima. Ei pea alati piirajasse tõmbama ennast. Aga see on jälle selline ratsionaalse otsuse koht ja täitsa mõistan, et keeruline on ennast ohjes hoida. Otsuste, ka finantsiliste, kohta soovitan vaadata TED-i loenguid, üks hea sellel teemal vestja on näiteks Dan Ariely. Või kui oled rohkem bibliofiil, siis haara näiteks Ori Brafmani raamat Sway: The Irresistible Pull Of Irrational Behavior.
Nii. Järgmine suurem teema, kui juba vestmiseks läks. Astusin ühe nimeka telekomiteenuse pakkuja putkasse. Ka teisipäeval ehk siis kaine peaga. Vaatasin seal müügipreilile sügavalt silma, kallasin komplimente nagu vett ammukastmata tohletavale hernepeenrale ja ütlesin, et tee pakkumine, ma kirjutan kohe lepingule alla ja tulen üle. Nii vist keegi sisse ei astu tavaliselt, neiu oli veits kohmetu ja segaduses nagu kodutu, kes on just koduaresti määratud. Aga tegi hoobilt parema pakkumise ja andis tasuta pastaka. Ei tea, kas see nüüd kõige eetilisem oli aga idee seisnes selles, et mu praegune operaator näeb seda lüket paari päeva pärast oma andmebaasist ja (teoorias) võtab kohe kõne peale, et mida värki. Nii oli. Bet tasus ennast ära, vana haldur tegi omaltpoolt siis uued pingutused ja uka-uka, parim pakett kotis. Jäin endise pakkuja juurde, kuutasu ca 50% väiksem.
Kolmas päevakorrapunkt. Lugesin läbi muude raamatute seas ka kodumaise staarinvestori Kinnisvaraga Rikkaks Saamise Õpiku. Esimene teos oli kindlalt parem. Võibolla on asi selles, et minusugusele oli vaja pigem seda esimest raamatut, et asjadest üldse aru saada. Seda oli vaja, et keegi ilma libestita selgitaks, et asjad on ees hapud, kui rooli ise oma kätte ei võta. Teine raamat on juba valdkonnapõhine ja ma pole kindel, kui suureks ja kas plaanin kinninvaramoguliks hakata. Näited olid küll kõvad ja panid mõtlema, et võtaks ka paar panelkat kuskil ligi ja hakkaks õhtuti nahast palitu ja musta e-klassi mersuga üüri korjamas käima. Šašlõkiputka omaniku stiilis vuntsi kasvataks ette, lükkaks üürimaja ees puitliistuga mersuukse lahti ja Statoili peldikule sarnase sinise taustavalgustusega Kenwoodi stereost kõlaksid Zemfira melanhoolsed riimid- no oleks direktor olla ju.
Rahalise poole pealt on aga nii, et värsked eesmärgid (mõõdetavad) on mul selleks aastaks seadistamata. Peaks neid eelmise aasta omi rohkem asjakohasemaks tuunima aga ei ole osanud kalkullida, et mis võiks olla tõenäoline ja saavutatav eesmärk (ja sellele pluss 10% juurde panna, et pingutama peaks). Kuidagi mannetu on ka selliste eesmärkidega töötada, et saaks iga kuu kümpsi passiivselt sisse. Hetkel on eesmärgid eelmise aastaga võrreldes natuke muutunud aga üsna kosmeetiliselt. Kindel on see, et plaanis on tekitada rohkem sularahalist puhvrit ja püüda viia investeeringud ettevõttesse. See viimane sõnapaar kõlab päris uljalt – investeeringud ettevõttesse – aga kui natuke mõelda, siis alustada tuleb ükshetk nagunii. Maksude mõttes tundub olevat mõistlik koguda algkapital, registreerida Neljas Sammas OÜ ja sealt vaikselt pihta hakata. Kindel on ka pingutus saada pooliku-klubi püsiliikmeks. Pool rahast peab ikkagi alles jääma/krattima minema. Vähemalt pool.
Suran kiiresti selle intro siia vahele (ma ei tea, kas teen seda selleks, et kohtust pääseda, kui mingi vana arvab, et olen siin finantsnõunik ja minu järgi mõne oma otsusega puusse paneb) aga kuidagi kindlam on seda mantrat siin korrutada enne kupüüridega liputamist:
Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Veebruari alguses teen ülevaate jaanuari kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.
Rahakrati põhiline toimetamine käib Balti börsil (jaanuari seisuga krattimas 2226,25 eurot ehk aktsiapaki väärtus kuu alguse seisuga), www.mintos.com ühislaenamise platvormil (jaanuari seisuga krattimas 623,27 eurot), www.twino.eu keskkonnas (jaanuari seisuga krattimas 30,23 eurot) ja ühisrahastatavas kinnisvaras, peamiselt Estategurus (jaanuari seisuga krattimas 155,47 eurot). 2016. aastal on lisandunud ka muid välja antud laene, millelt ootaksin vähemalt 10% tootlust. Aga sellest täpsemalt järgmisel kuul.
Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis high five! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?
Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.
Rahakratil on 3 suurt eesmärki:
1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 1555 eurot;
2. teha iga kuu nii, et 55% sellest krattima panna ehk investeerida/säästa;
3. teha iga kuu nii, et krati toodav passiivne raha oleks 155 eurot.
Kolmanda eesmärgi täitmisest hakkan raporteerima tasapisi ja ei tõmba endale alguskuudel-aastatel kohe vett kaela, kuna mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest.
Kõikide nende eesmärkide ühine nimetaja on finantsvabadussõda.
Intro lõpp. Namaste ja musi püksi.
Jätkates uuel aastal nende kergelt kohitsetud eesmärkidega, siis jaanuari tulemus on järgmine:
1. eesmärk kotis – sisse tuli 1743,98 eurot. Eelmise aasta eesmärki tõstsin 55 euro võrra.
Sellest töötasudena kokku 1576,40 eurot.
Muud avantüürid ja elukunst (siia alla lähevad juhutööd, vabakutseline kirjutamine, kõiksugu vargused jms) kokku 167,58 eurot.
2. eesmärk kotis – krattima läks 58,58% ehk 1021,58 eurot. Eelmise aasta eesmärki tõstsin 5% võrra.
Sellest paarsada mintosesse ja suurem osa ühte ettevõtte laenu, mille oodatav intress on 10%. Tundus mõistlik diil ja mõistlik diil tuleb alati lukku panna.
3. eesmärk koti kõrval maas – 7,58 eurot tuli higistamata sisse, eelmise aasta 500 eurone eesmärk sai riivitud vähe reaalsemaks 155 euro juurde. Ehk 147,42 eurot jäi puudu. Jeeli-jeeli. Oleks veel euro-paar kuskilt juurde sahistanud, siis oleks telefoniarve näiteks juba intressidest ära katnud.
Sellega loodan nüüd, et sain detsembri häbi palgelt pestud, kaubanduslik pohmell on läbi põetud ja seda mitte pealevõtmisega ning ees ootavad suured vallutused ja väljakutsed. Uus aasta algab läbimõelduma eelarvega, endiselt jauran nädalaraha süsteemi toimimapaneku ja selle kasulikkuse testimisega ning rõhuga tulude suurendamisel. Lõpetuseks soovin iga-aastaste Miss Maailma surematute sõnadega “World peace!” kõigile siinsetele ringiluusijatele.
Jõudu, Rahakratt! Tubli tulemus jaanuaris.
Väike soovitus Sulle. Pane äkki see igakuine intro äkki kursiivi või eralda muud moodi ära. Siis on püsilugejatel vähe lihtsam jälgida.
Jõud tuleb hommikusest pudrust küll, tänan! Jätan su soovituse meelde, märkus on õigustatud. Ise oleks vist ammu juba sõna võtnud ja ennast peesse saatnud.
Ahoi, kapten Kratt! (too tegelane oli vist küll tegelikult Grant, aga uhke tiitel sellegipoolest).
Oled aasta alguses tõsises kirjutamishoos, nii pikka kuu kokkuvõtet minu vanad ja väsinud silmad ei mäletagi (pidin vahepeal lausa silmatilkasid pupillide peale kallama, et jõuaks ühe hooga läbi lugeda). Igatahes oled olnud kõvasti hakkamist täis, et päris suured muudatused ette võtsid (eelkõige siis kolimine). Väikse eluasemega on täitsa võimalik ära harjuda (kuigi kõik seda kindlasti ei suuda). Vanal hallil ajal, kui naisega veel kahekesi olime ja meil lapsi veel ei olnud, siis elasime ka u 20 m2 pinnal, kõik vajalik oli olemas ja polnud häda midagi. Üksi elades jääb ilmselt ruumi ülegi 🙂
Mulle meeldib, et oled enda selle aasta eesmärgid veidi kõrgemaks ja realistlikumaks muutnud. Usun, et psühholoogiliselt on neid sel viisil ka veidi kergem täita. Eriti tubli olid muidugi krattima pandud raha osas, 1000+ € ühes kuus on ikka ülikõva tulemus! Enamus ei oska unes ka sellist palka oma arvele saada, rääkimata säästmisest. Tõesti võimas number ja järgmisteks kuudeks seab see lati päris kõrgele. Loodan, et väiksemad eluasemekulud võimaldavad sul seda numbrit ka edaspidi kergemini ületada.
Väga mõnus lugemine jällegi ja on tõeline rõõm, et oma sõnaseadmisoskust ka meiega jagad!
Mina tänan! (tsitaat laenatud hr Olaf Suuderilt)
Tuli palju vahtu, tõesti. Edaspidi püüan ikka kompaktsem olla ja üle 1500 sõna neid traktaate siin ei lase. Kusjuures ega see uus koht nüüd mingi päris üksikkong ka ei ole, lihtsalt eelmisest veits väiksem ja varasalvesõbralikum.
Tänan ja jõudu ka sinule, Raido!
Tere Kratt
Kiidan Su blogi, palju põnevam lugemine kui makaronipakilt kasutusjuhendi lugemine.
Kuna teisele eestlasele meeldib teise eestlase rahakotis sorida, siis huvi pärast küsin, et mis need muud avantüürid täpsemalt on/olid? Võibolla hakkan ka sedasi tsipake oma miinimumile juurde krattida ja saan juba jaanuar 2017. aasta postituses kommenteerida, et olin “naabrist parem”.
Tänan, ikka hea kuulda selliseid võrdlusi! Minu rahapaunas võib sorida küll, ise alustasin siin ju. Neeb muud avantüürid on tavaliselt mõni jupp goworkabit’i näiteks või vahel koorin seitse nahka ka mõnelt selliselt, kes ise kirjutada ei oska aga vaevleb armuvalus ja vajaduses südamedaamile mingi poeem läkitada. Ma siis kirjutan valmis. Või noh, selline copywriting värk. Ehk siis vahel tuleb mõne kirjatöö eest väike ekstra sisse. Tuleb ikka leidlik olla, väga andeid ei ole, seega peab hea nina olema. Kuskil keegi vajab abikätt ja siis lendad labidaga platsi, põhimõtteliselt.
Tere
Kiindan blogi! Sorin ajaloos? Alustan sarnaselt sinu kunagistele pingutustele täiesti algusest!
Kas antud ettevõte, millele laenasid tuli läbi su enda otsingute või juba tänu blogile? Kuidas leida sarnaseid pakkumisi? Ja miks otsustasid kogu papi lükata laenu ja enam mitte balti börsile?
Jõudu! Jätkan lugemisega.
Tänan! Ettevõtted, kellelel laenu annan, on tulnud läbi enda tutvuste. Pakun selliseid võimalusi seltskondades välja ja vahel kellelgi jääb meelde ja näkkab. Balti börsilt ei saa nii tihti divikaid, mul on vaja arveid maksta. Laenudelt saab tavaliselt iga kuu intresse.