Esmalt üks häbelik tere kõikidele. Leidsin jälle põhjuse paar minti teie ajast kulutada, aga usutavasti tasub järgneva loo lugemine ennast ära, niiet tule minuga sellele kiirele finantsreisile korraks kaasa. Siit leiab nii pisaraid, kui vandumist.
Huh, kuidas seda nüüd öeldagi… tunne on selline nagu oleksin jälle see väike poisike, kes toppis naabrimuti mosse sumpsi kive ja banaane täis ning kelle taskuraha nüüd järgnevad 12 kuud otsekorraldusega nende autoremondi arvele läheb (true story, kusjuures). Käsi püksi… käsi püsti, kes mäletab seda hirmu maitset ja neid vesiseid rattaid kaenla all, kui õhtul peale mingi s*ta kokku keeramist tuppa tormasid ja mõned minutid hiljem keegi naabritest uksele koputas? Ma täiesti siiralt imestan, et mu süda väiksena vastu pidas ja nendest miniinfarktidest eemale põigelda suutis.
Kuna te kõik siin jälgite minu tegemisi, siis pean ausaks ka seda jagada, kui vahel lahtise käega heleda finantslaksu piki oma bioloogilisi juveele saan (olen mees, kui keegi veel aru pole saanud). Ja see eelmine lause on muidugi ülekantud tähenduses. Oma to-become-a-rahaboss teekonna alguses olen seni saanud vaid päikest ja pärituult, mõne avantüüriga ehk natuke kruusateed tundnud, aga seni pole siukest korraliku mülgast mu teel veel olnud. Kuni siis umbes tänaseni, mil seda kirjatükki kirjutan ja topeltkanget kummeliteed nelja supilusikatäie sulatatud Xanaxiga joon.
Esimene asi, millest ma rääkida tahan ja mille olen ajutiselt maha kandnud – minu virtuaalvaluts ja koinimine. Eelmisel aastal õndsal jõuluaal kolme soti eest soetatud netimündid pole kunagi plussi jõudnud ja hetkel rabelevad poole oma väärtuse juures. Jah, tegemist ei ole mingi megasuure summaga ja kõik ei ole veel nullis, aga sott viiekümnega vastu pükse saada on sama, mis üks kuu aastast mitte sentigi passiivset tulu saada. Tegelt on see päris suur summa, onju? Ma ei tunne mingit vaimustust ka enam Coinbase konto vaatamisega. Vahel vb poes järjekorras tõmban äpi igavusest lahti, aga see on ka pigem kaaspoodlejatele näitamiseks, et tegutsen krüptomaailmas ja olen päris ihaldusväärne peiukandidaat. On ilmselge, et sinna ma raha juurde ei suru ja lihtsalt vaatan, kuhu seal kukkuda või tõusta on. Tulen sealt välja siis, kui olen nullis või 500 eur peal. Vahepeal on kõigest poogen.
Teine asi on nüüd siuke vähe turskem tükk. Juba ammu ühele eraisikule antud laen tundub olevat samuti õhku lennanud. Ja siin on tegemist juba neljakohalise numbriga. Midagi seal 1000 ja 9999 vahepeal. Ma ei ole seda veel päris lõpuni oma excelist ja netoväärtusest ära kustutanud , aga kena bordoopunase tausta on ta küll omale saanud. Kirjutan seda numbrit ja lugu praegu täiesti emotsioonitult, sest olen jõudnud asja enda jaoks selgeks mõelda. Äkki olengi suutnud võtta seda investeeringut nii, et investeerides arvesta nagu sul seda raha enam alles poleks? Või ei ole pohmell veel täiega sisse löönud, ei teagi. Praegu saan rahulikult magada, kui see pott ka täiesti nulli läeb, aga veitsa p*rse tunne on, muidugi. Mida kõike vahvat selle papi eest saanud oleks, onju? Mina võtsin riski ja ostsin omale potentsiaalset tuleviku rahulolu, aga gämbeldasin selle tõenäoliselt maha. Oleks võinud hoopis hunniku uusi Naigi ketse osta ja linnavahel jörmi näoga ringi tuuseldada (siuke näide sellepärast, sest olen praegu kohvikus ja neljast kolmel inimsel minu kõrval on värske malli naigid jalas).
Mis mu seekordse jauramise mõte on? Ei ole kõik nii fun&games nagu teile blogi lugedes tundub, et muudkui loed oma sotsiaalrahanduse ja börsi aruandeid ja vahetad aga järjest tatrapäevi kaaviaripäevade vastu välja. Mingi hetk võib kuskilt nurga tagant tulla selline hoop reite vahele, et isegi pulmakõnes viskab veel mõne kõrgema noodi sisse ja lapsepõlve trauma annab endast märku.
Ahjaa, kes ei mäleta, siis 3k on umbes see summa, mille ma terve eelmise aasta peale intresside ja liigkasuvõtmisega teenisin.
Saaga läheb edasi…
PS. Praeguse hinnaga oleksin ma selle 3k eest saanud Selverist 2521kg tatart, sest 1kg maksab 1,19 eur. Sellest oleks pensionini jätkunud pluss ilmselt oleksin saanud enda ja mõne naabruskonna tänava tänavaaugud tatraga ära lappida.
Nii ta läheb, mul enamus tuttavatele antud laene on samamoodi potist otse alla ja ainult tugev kloaagi hais jääb. No ei taheta ära maksta isegi kui endal raha läbi käib ja samas seltskonnas liigutakse, ka muidu väliselt igati mõistlike inimeste puhul. Elustiil ei tohi ju kannatada saada mingi tagasimakse tõttu! Küsima laenu ollakse väga aktiivsed, aga kui tähtajad hakkavad tulema, siis on endal vaja olulist aktiivsust üles näidata, et üldse midagi saada. Kui üldse laenata tuttavale, siis ainult korraliku lepingu ja tagatisega. Pole viimastel aastatel seda lollust teinud ka.
Täiesti tõsi. Pean vb bemmi keskusest paariks päevaks mingi tõsisema pilli proovikaks võtma ja paar korda mega aeglaselt võlgniku majast mööda sõitma fotoka objektiiv aknapilu vahelt väljas.
Laenu paberivärk on muide korras, aga ei taha hakata kohe liigal äkzionit ette võtma.
Aga räägi natuke täpsemalt, et mis tingimustel ja kuidas välja laenatud sai? Leping ikka tehtud?
Saada jõmmid ukse taha ja äkki toovad mingi % tagasi? 😀
Sai laenatud tingimustel, et maksab tagasi.
Paberid korras ja jõmme ei oska kuskilt otsida. See siuke kilu vend ka, et väikese pingutusega keeran ta ise ka sõlme.
See eraisikutele laenamine on jah üks kõva närviga üritus. Samas, eks sõltub kui hea sõber on – äkki südametunnistus ikka sunnib tagasi maksma, kasvõi hiljem või hilinemisega. Aga hea, et jagad, et ka selliseid asju juhtub. Mul ükski laen pole korstnasse (veel) sellisel kujul läinud, aga eks neid numbreid mille puhul tagantjärgi mõelda, et kasvõi tatart oleks palju saanud on vast enamikul olnud kes mõned aastad tegelenud.
No just, riski ja revaardi suhe on kenasti paigas selliste äkiliste avantüüridega. Eks näis, mis edasi saab. Mu mõte on veitsa hoiatada siinset publikumi, et (läbimõtlematu?) investeerimine on paras miiniväli. Võibolla juhtub mingi jõuluime ja võlg ujub tagasi? See on mulle esimene tõsisem munapiiks selle kohe-kohe täituva kolme aasta jooksul.
Lepinguga saab vähemalt maksekäsu kiirmenetluse teha või inkassosse minna. Või võlgniku emale kaebama. 😀
Hoian kursis, et mis juhtuma hakkab. Esimese asjana inkassosse minna ei taha, äkki ikkagi ilmub vastu suve kuskilt mingi südametunnistuse riismeke välja…
Kristil on õigus. Kui ma oma rahad tatra kilodeks ümber arvestaks mis ma börsil esimese 2 aastaga kaotasin, siis peale mind saaks veel kaks põlvkonda söönuks. 😀 samas kõik see on teinud minust tugevama inimese ja parema investori ja kaupleja. Just need negatiivsed tsenaariumid on need mis aitavad sul areneda ja tulevikus paremaid otsuseid teha oma portfelliga. tundub , et sa kaotasid ja tehti liiga aga igas halvas on midagi head. 😉 niet ära lase pead norgu, keep up the good work!
Ei lase pead norgu, ei ole midagi teha. Kuradi kahju aint, sest sama raha eest oleks võind ka näiteks kaks iphone x osta ja teha nii rahabossilt, et kummaski taskus oleks üks. Siis ei peaks mõtlema, kumba taskusse käsi pista, et telo välja võtta ja kontoseisu vaadata.
[…] sugulastele-tuttavatele laenamine on väga kuradi tänamatu tegevus, nagu ka Rahakratt omal nahal tunda sai ja ise korduvalt kogenud. Rahh põleb heleda leegiga isegi siis kui inimesel endal raha läbi […]