TEINE OSA: Ma läksin laupäeva öösel kell 1 korterit ostma 10 000 € seljakotis. Mis edasi sai?

Minu kolmanda korteri ostmise saaga esimene osa on SIIN ja lõppes nii:

Järgmine imelik asi oli see, et korteri aknad olid pimedad, kui ma kohale jõudsin. Kell oli juba 2 läbi natuke. Mu kujutlusvõime maalis mulle pähe pilte, kuidas korter on müüdud ja uus omanik magab magusat üüriinvestori und MINU korteris.

Minu korteris! Mida kuradit?

Profülaktika mõttes panin müüjale veel ühe sõnumi teele, et “tere, mina jälle siin, sattusin teie majast siin juhuslikult mööda kõndima ja võin suht asap toast läbi hüpata :)”

Seegi sms jäi vastuseta. Imelik.

Ega nüüd ei jäänudki muud midagi üle, kui minna tagasi koju kanget teed jooma, et terve öö üleval püsida, kannatamatult küüsi närida ja telo igaksjuhuks laadijas hoida, et tühi aku ei aeglustaks võimalike smside läbitulekut. Ahjaa, igaksjuhuks saatsin veel ühe rahustava smsi müüjale, et läksin teie akna alt ära ja ootan oma kodus, kuni ärkate.

JÄTKUB.

Lo and behold ja kell 8:20 pühapäeva hommikul mu telefon heliseski!

Ma ei hakka ütlema, kas kõne tuli võimaliku ahistamissüüdistusega Politseist või korteri omanikult, aga tund aega hiljem olin ma juba korterit vaatamas. Ja ma olin esimene!

Poolel teel Tallinna siseasumitesse ja ei ühtegi teist investorit tänavatel noolimas. Mis värk on? Pole kuulnud ütlust, et varajane lind leiab tera vä?

Kuna mul oli seljakotis kaasas ikka veel see 10 000€ sulas, siis lõin kohe ukse avanedes omanikule rahapaki näkku kinni ja küsisin, mis ta minu korteris teeb. Jumala õnneks, et müüja ka veidi huumoriga tuttav oli ja koha ülevaatus läks seega igati meeldivalt.

Siiski püüan endale meenutada, et mu naljad ei pruugi kõigile kohale jõuda ja ehk peaks ennast vahel veidi tagasi hoidma…?

Kuigi ma proovisin kohapeal ikka sajaga külma panna, et ega mind see korter eriti ei huvitagi ja oleksin võõõõõõõibolla ostja, kui hind oleks vähemalt mingi poole odavam, siis saime müüjaga tema telefonis mu öiseid smse ja vastamata kõnesid nähes aru, et see strateegia mul läbi ei lähe praegu. Siunasin mõttes oma strateegia nõrkust, aga mis seal ikka, korteri hind oli alla turuhinna nagunii.

Ei teagi, kas mu põhjendamatu enesekindlus tuli (odavast) konjakipudelist või magamatusest, aga korterit üle vaadates oli mul üle poole ostusummast endiselt veel puudu.

Pisinüanss, mis ei takista loomulikult mitte kedagi broneeringut tegemast ja müüjaga võimalikust notariajast rääkimast, eksole?

Make it till you fake it

Kuna kõik muu sobis, aga 50% allahindlust ei saanud, siis ikkagi oli korter nüüd mulle bronnis ja mina olin tühja kõhu ning tühja seljakotiga kodupoole minemas.

Hinges oli korraga ärevus ja hirm nagu ütleks mõni tundeküllane Marie Underi sonett. Kust saada kõik see napid 35k, mis mul puudu on?

Kasutaja Priit Teng foto.
Kahjuks ei suutnud leida Maxsima nimelist asutust, mille taha oma kehaosi müüma minna, kuigi mul oleks olnud ka üks heas korras neer pakkuda

Veidi suutsin endale aega võita hindamisakti tellimisega ja pangakohtumiste jms juttudega, aga liiga kaua see pull kesta ei saanud ja sel kuul ei söönud ma põhimõtteliselt mitte kordagi lõunat, ei käinud diskoteekides ega ole ka ühtegi kaubanduskeskusse läinud alates aasta algusest (ehk siis mu elustiili nimi on karantiin olnud juba enne selle ametlikku väljakuulutamist, võib öelda, et olen trendsetter lausa).

Glamuurne investori elu, onju? Aasta algusest on mul sissetulekutest kõrvale läinud 70%-75%, et oma kinnisvarahimu rahuldada.

Rahakratt: “Mul on raha olemas küll, aga pean veel taara ära viima ja shinjooni müüki 18. veebruaril ootama”

Kui ma kõik oma plekid kokku arvutasin ja sain aru, et mul päriselt ongi pool ostuhinda puudu, siis viimase õllekõrrena ja meeleheitel olles tuleb inimene ikka loovate lahenduste peale. Seega kirjutasin oma paarile kliendile kirjad, et kui sa nüüd minu pakkumise lukku paned ja arve kinni plekid, siis saad xxx soodustuse ja ma olen elu lõpuni sinu oma. Ma ei kasutanud küll täpselt neid sõnu, aga mõte oli sama. Ja see töötas!

Lisaks peatasin kõik sotsiaalrahastuse automaatportfellid ja tiksutasin käsitsi igal jumala hommikul kõrge intressiga 2-3 päevaseid laene omale Mintoses, et viimnegi võimalik käšš igaltpoolt kokku kraapida. Vot selle asja nimi on meeleheide.

Isegi need mõned sotid, mis iga kuu alguses mul praegustest üürikatest tulevad, olid elulise tähtsusega ja uue korteri ostu ekselisse sisse kirjutatud. Seetõttu venitasin tehingu ka üle kuu vahetuse, et üürirahad linnapealt kokku korjata. Ausalt, sellist asja pole varem olnud. Nagu juba aru võite saada, siis igasugust laenssi püüdsin ma vältida nagu Varro Vooglaid mehe puudutust.

Teleturu reklaamimehe häälega lisan: kuid see pole veel kõik!

Nagu muudest asjadest veel vähe oleks olnud, siis olin nõus müüja plaaniga, et kui ma lubatud tähtpäevaks diili kotti ei pane, siis saan oma broneeringu tagasi… aga tuhande euro võrra lahjemana. Mida helli, kes sellise jamaga nõus on? Siin peaks selgelt juba Politsei sekkuma. Süüdistan taas (odava) konjaki jääknähte.

Kuidas aga kogu see nädalavahetuse seiklus lõppes, kui teie kõrtsides pralletasite (edit: see postitus oli kirjutatud enne eriolukorda) ja mina samal ajal sularahaga pealinna kinnisvara shoppasin? No täpselt nii:

10 000 kalapulgalõhnalist eurot vs ihaldusväärsed võtmed

Ma loodan, et nüüd lähema paari päeva jooksul mingit uut mega kriisi ei tule, sest mul ei ole mitte sentigi raha enam. Säästukonto on tühi, kolhoosi konto on tühi, kõht on tühi. Algne plaan peale notarit mõnda fäänsisse restosse tähistama minna lõppes sellega, et rahakott ei kannatanud isegi juustueinet Emm-Sii Doonaldis välja… #fml.

Kui keegi lugejatest on mul siin söökla/kulinaaria omanik, siis palun saatke natuke kinkekaarte mulle. Võin kirjutada järgmises postituses, et sinu restoran on maailma parim. Isegi, kui tegelt ei ole. Tõenäoliselt ju ei ole nagunii…

Nüüd jääb õhku vaid üks küsimus:

kuidas saada järgmine korter?

2+1=3 ja kuna naabrimehe haamer juba laenuks oli, siis lõin neljanda võtmekimbugi jaoks naela seina ära ja tõin poest võtmehoidja

Väljaheide: kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!


14 thoughts on “TEINE OSA: Ma läksin laupäeva öösel kell 1 korterit ostma 10 000 € seljakotis. Mis edasi sai?

  1. kristofer Vasta

    joppem puhh, lõpuks tuli teine osa 🙂 Kas kajastad renoveerimise ja üürilise leidmise protsessi ka ?

    1. rahakratt

      Nonäed, oodata on ka mõnus, onju 😀
      Ikka kajastan. Renoveerimist väga polnud sel korral, kuna asi oli heas seisus. Veidi värskendust ja turule! Aga üürniku kohta ja üldse veel veidi infot võin ikka kokku visata.

  2. Indrek Vasta

    Mis piirkond, mitu ruutu ja mitu tuba?

    1. rahakratt

      Põhja-Euroopa. Ja poolteist suhteliselt ruudukujulist tuba, tõesti-tõesti! Pluss ruudukujuline peller. Ja ristkülikukujuline lobby.

  3. Kana Vasta

    Postituse algus (eelmise loo lõpp italicus) annab kerget 2006 a rate.ee-s levinud tiinekate järjejuttude vaibi 🙂

    1. rahakratt

      Tule ja viska mu viimase pildi alla solle parem, mitte ära kobise siin (kasutaja: sekzykratt91).

  4. Escapist Vasta

    Meenuvad ajad kui mu ema käis sularaha eest oma esimest autot ostmas… Raha kilekotis sõitis trammiga salongi. Ja need vaesekesed seal autosalongis pidid 5 minutit enne sulgemist kõik need kümned tuhanded kroonid käsitsi üle lugema. Kas sellel müüjal oli vastav aparaat?

    1. rahakratt

      Mulle tundub, et sa oled vaene ja palun ära levita seda mu blogis. Kümme tonni tunneb normaalne investor juba peos kaalu järgi ära ja kui nii väike summa on vaja üle lugeda, siis see on ju mingi 200x korda viiekümbist ühest hunnikust teise tõsta – see pole väärt rahalugeja ülessoojendamistki.

    2. Escapist

      Heh, ma lugesin et oli üks null rohkem 🙂 võib-olla sellepärast, et jutt oli seljakotist

    3. rahakratt

      Ülejäänud kott oli higiseid trenniasju täis topitud, et öised jõuga laenuvõtjad eemale peletada.

  5. filx Vasta

    Ah sa oledki üks neist taksojuhtidest investoritest kes suure kriisi ja P2P laenuturul hakkas paanikaga raha välja võtma ja ma ei saa oma “Access & Invest” 7% laene üle konvertida käsitisi 14% peale mida Mintos hetkel reklaamib 😠
    Chill out! Ma annaks 5+ ja kiitus kirja ning kuld medali sellise eesmärgi püüdlemise ja saavutamise eest.

    Huumori koha pealt: see on selline hall ala. Osaliselt miks ma arvan, et su fänni armee on nii suur siis sa oskad seda ja õieti teha. Ofc, võib tekkida neid imelikke padja momente kus lähed lõõgile toimiva sloganinga aga vastas poolel on teise kultuurilse taustaga persoon. Kerge kodu töö aitab ja esialgne kiire sondeerimine kontaktivaba (moodne lahendus muide) suhtluse alustuses.

    1. rahakratt

      Mina olen see essa taksojuht, jah. Ilma naljata täna jalutasin (teistest eemal) ja mõtlesin, et võiks kunagi oma Mersu/Porschega taksot sõita. Lihtsalt selleks, et veidi inimestega suhelda ja mulle meeldib autoga sõita. Ja päris äge oleks sõita mööda seltskonnast, et kes pärast arutama jääb, et “vaata lohhi, ei jaksa oma Porkee liisingut maksta ja peab nüüd taksot sõitma”.
      Aga tõele au andes, siis ma ei müünud ühtegi oma laenu maha Mintoses. Ei ole kunagi müünud, pole kindel, kas seda teha suudaksingi oma magalarajooni paaviani ajuga. Lihtsalt peatasin investeeringute automaadivalangu ja toksisin käsitsi, et ükski laen üle 14 päeva poleks ja liiga kaugele uitama ei läheks. Sain sealt normi kopika, et korteri tehing ära teha. Mintose ridadel on nüüd muidugi mingid laste numbrid jälle, aga noh, fakit.
      Huumoriga oli üks tore seik see, kui ma Raplas mingit rahakaraoket jälle tegin ja avasõnad olid “tere, Riisipere!”. Poteito-potaato, ühed äärealad kõik ju. Aga paar venda olid küll hangude otsi juba lõkkes soojendamas, aga lõpuks said aru, et no mis sa ullikest peksad, kaasa tuleb tunda sellisele. Sain sealt palju uusi sõpru lõpuks.

    2. filx

      Hah, ma olen teinud seda. Polnud Saksamaa sinivereliste klassi mark aga siiski oli kohati hämming, et freelancer ja sellise autoga sõidujagamist tegemas. Kui jõuad kunagi sinnani siis soovitan soojalt, kulu vs kogemus on seda väärt. Avab silmad ja annab väga palju kogemust kuidas elu väljaspool uudiseid / internetti toimib.

    3. rahakratt

      Mismõttes “kui jõuan”? Eeldan, et siin on “kui” mõeldud “when”, mitte “if”, eksole?

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga