Miks mu töölõunate eelarve kahekordseks läks? Selle asemel, et kõigi säästjate soovitusel eilset toitu lõunaks kodust kaasa võtta.

Eesti kohalikud rahapreestrid võib jämedalt kahte lehte jagada. Ühed on need, kes usuvad, et ainuvõimalik tee finants-Valhallasse on hambad ristis igalt liigutuselt säästes. Need on tegelased, kes tööpäeva lõppedes käivad veel viimast korda kontori vetsus, sest järgmine võimalus säästlikult pissida on alles järgmisel hommikul jälle töö juures. Need on tegelased, kes vaatavad naabri telekat läbi oma akna. Need on tegelased, kes poes viinamarju ostes lutsutavad marjadel kivid seest välja, sest miks peaks maksma millegi eest, mida süüa ei saa (ilmselt koorivad nad ka banaanid riidest lahti, et koorte arvelt kaalu- ja hinnavõit saada).

Ja siis on need teised tegelased, kel on silmis hullunud pilk ja kes ütlevad, et sa peaksid minema iga nädal vähemalt korra palgatõusu küsima, sest alla 5k kuupalk polevat palga mõistet väärtki. Või räägivad, et peaksid vabadel õhtutel peale tööd taksot sõitma ning samal ajal veel toidukullerina mingit guljašši pagassis kaasas tassima, et rohkem pappi kokku kühveldada. Puhkus ja magamine on nõrkadele.

Öösel tõsta oma väärtust, õpi ära mingi uus oskus, loe 4 raamatut, samal ajal tee kätekõverdusi ja kuula podcaste. Ja siis mine jälle palka juurde küsima. Kui ei saa, siis pane tuimalt printeri poole ajama, võta sealt paber ja viruta kohe lahkumisavaldus lauale.

Mina olen oma finantsvabadussõja jooksul proovinud mõlemaid lähenemisi (võin suht kindlalt väita, et sind visatakse igast poest välja, kui hakkad viinamarjadest kive välja lutsutama) ja võin öelda, et 100% õige ei ole kumbki. Nendest kahest annab aga kombineerida parima võimaliku praktika ja igaühele isiklikult kõige paremini sobiva kompoti. Olen proovinud ca kord kuus palka juurde küsida. Vahel on õnnestunud, vahel mitte. Ka siin on kavalaid lähenemisi, millega oma tööandjat tillitada – näiteks ütle, et sa ei soovigi palgatõusu, vaid sama palk võib jääda, aga kaks korda kuus.

Just viimasel ajal on mulle kõrvu jäänud igasugused finantsväljakutsed ja teemakuud. Kord tuleb riietelt kokku hoida ja siis transpordilt. Trammi tagastange küljes tööle sõita võib suvel väidetavalt täiesti okei olla. Need põhimõtted ja sellised väljakutsed on kõik üllast eesmärki teenivad ning paljusid inimesi, kes soovivad oma rahadest ja kuludest ülevaadet saada ning finantsiliselt paremat elu elama hakata, ilmselt aidanud. Aga on üks vaatenurk, mida tahaksin rõhutada enne, kui sa hakkad tööl paaniliselt telefoni laadima, et koduse elektri arvelt iga aasta tugevad 28 senti säästa. Ma ei saa mitte kuidagi nõus olla sellega, et toidukulude optimeerimiseks tuleb toit iga päev kodust kaasa võtta.

Keskmine linnas töötav kontorirott kulutab iga kuu lõunaguljaššidele umbes 5x5x4 eurot. Viis eurot päevas, viis korda nädalas ja neli nädalat kuus. Ma toon nüüd teisest toast kalkulaatori, aga kõvad numbrigurud ilmselt juba arvutasid summa välja. Mul näitab vastuseks 100 eurot. Arvutan pärast veel korra üle igaksjuhuks, aga aukartustäratavalt suur on see number küll.

Miks siis mina tõstsin oma igapäevased lõunakulud kahekordseks ja miks mul kulub nüüd umbes 200 eurot kuus, kuigi säästupreestrid räägivad, et lõunal peaks üldse lihtsalt suu lahti vastutuult seisma ja kõhu värskest vegan-õhust täis sööma? Ja Gordon Gekko ütles ju ka “Wall Street” filmis, et: “Lunch is for wimps”.

Sest see 100-eurone lisainvesteering (jah, investeering, mitte lisakulu) toob mulle iga kuu mõõtmatut kasu uute tarkuste ja tutvuste näol. Ma olen hakanud kirjutama suvalistele inimestele Facebook’is ja LinkedIn’is kirju, et neid endaga lõunale kutsuda. Ma ei ütle otse, et kavatsen nende aju nokkida, aga ega just liiga palju ei keeruta ka. Tegin listi inimestest, kelle saavutusi ma hindan ning kes mulle huvitavad tunduvad ja letsgo. Kiri teele, kutse lõunale ja üks-ühele mentor-sessioon on purgis. Eestis on väga palju inimesi, kellelt on, mida õppida. Kuulata tehtud vigu, edulugusid ja niisama väärtuslikke mõtteid. Lisaks võid kuulda, kas keegi mõnes sulle huvipakkuvas firmas inimesi otsib. Midaiganes. Ja kui kohe Sõõrumaale ei julge kirjutada, siis alusta alguses mingitest keskastmejuhtidest nendes ettevõtetes ja start-uppides, mis sulle meeldivad.

“Tere, mulle hullult meeldib su tegevus XXX alal (XXX tähendab siin suvalist näidet, mitte täiskasvanute meelelahutustööstust). Tahaksin rohkem kuulda su plaane/mõtteid XXX teemal ja ehk mõnda enda mõtet jagada, millest sul võib kasu olla. Lõunat pead sa ilmselt nagunii sööma, seega pakun, et saad minu kulul kõhu täis ja rääkida samal ajal teemadest, mis sulle endale meeldivad. Kas järgmisel nädalal sobib mõni päev lõunaks näiteks XXX kohvikus?”

Click send ja done.

Inimesed on abivalmivamad kui sa arvata oskad. Kas sina läheks niimoodi tasuta sööma, kui keegi sind kutsub ja sind huvitavaks/kasulikuks tüübiks peab? Mina küll lähen. Täna teen ma seda sellepärast, et mõnda oma ideed jagada ja tagasisidet saada. Valin tegelasi, kes on kunagi midagi ise alustanud on ja kes oskavad nõu anda. Kaotada ei ole kellelgi midagi ja samas ei ole mul seda eestlaslikku paanikat, et äkki keegi võtab mõne mu idee ära – äkki sa ei saa hoopis teada, kui lödi su idee on, kui sa seda kellelegi ei räägi?

Oletame, et nüüd ongi näiteks Kristel Kruustükk valmis suga lõunale tulema. Kuidas ennast ette valmistada?

1. Küsi midagi kindlat ja konkreetset. Keegi ei oska sulle õigeid vastuseid anda, kui sa ei oska küsida õigeid küsimusi. Kui on vaja laenssi, siis nii küsigi. Kui on vaja kellegi teisega introt, siis nii küsigi. Kui on vaja üles ehitada oma tiim, aga ei oska, siis täpselt seda küsigi – kuidas seda teha? Saad aru küll ju.
2. Ole kindel, et kohtud õige inimesega. Selleks küsi endalt enne, kas see mida sa (teada) tahad, on selle inimese käest saada võimalik. Ehk siis veendu, et sa ei haugu vale puu all. Vaeselt pole mõtet küsida, kuidas rikkaks saada. Suvaliselt FIE-lt pole mõtet küsida, kuidas suurte tiimidega ettevõtteid juhtida.
3. Veendu, et teine inimene midagi vastu saaks peale kõhutäie. Võibolla mõni hea mõte talle endale sinu poolt?
4. Ole siiras. Mitte ära ainult käitu siiralt, vaid ole siiras. Pead olema kindel, mida soovid ja pead seda siiralt tahtma. Niisama jaurama minna, et pärast mõni nimekas tegelane endale FB sõbralisti panna, ei ole mõtet ja see pidu jääb lühikeseks.
5. Küsi niikaua, kuni saad vajaliku. Võibolla tulebki mõni “ei” ette, sellest pole midagi. Võibolla ei osanud sa õigesti küsida või oled vale inimese juures. S*it happens. Võtab ennast kokku ja läheb järgmise juurde.

Ei ole väga raske aru saada, miks ma pimesi igast “säästa sellelt ja sellelt” rongiga kaasa ei lähe? Jah, selline lõunatega “priiskamine” tähendab mulle iga kuu topeltkulu, aga hallooo! Kas see on koht, kus 4-5 eurot kokku hoida ja üksi kontori kööginurgas närutada? Või pigem maailma kõige odavamalt oma tutvusringkonda kasvatada ja oma iidolitega mõtteid põrgatada? Nagu ütles saate Reisile Sinuga korüfee ja saatejuht Maire Aunaste: “Valik on sinu!”

Kirjutasin selle loo Raha24 blogi jaoks ja sealt leiab rohkemgi minu lugusid, mine vaata.