Sissetulekud suurenevad aga kulud ka. Kuhu koer maetud on?

Kallis päevik. Sügis on täie hurraaga püksi roninud ja puudulikust päikesest on nägu taas vinniline nagu oliivirõngastega üle kallatud Prisma külmaleti kilepizza. Hetkel olen tõmmanud ennast diivanile topilise pleedi alla kerra, näpus on lähker kvaliteetset punaveini Manastõrskaja Izba ja iPhone (mu vana kass, kes keeldub kõrvu pea alla panemast ja mu kulurealt kadumast) laseb pikalt hooldamata diiselmootori kombel jalgade peal nurru. Päris seksikas setting sellise masendava sügisõhtu kohta. Nagu säästuaja Carrie Bradshaw istun ja blogin siin.

Millest ma räägin, küsid? Arvan, et olen kõva finantsblogija ja investeerimise trendsetter aga jutt käib sent surmale võlgu koduloomast ja sitast veinist. Ausalt – kui ma oskaks, siis hea meelega jagaks siin värskemaid aktsiavihjeid ja inside infot kauplemise kohta aga noh, sitt päev. Ma ei oska. Räägin muredest ja rõõmudest, mida pakub elu hobiinvestorile ja mehele, kellel ei ole rehkendamises süvateadmisi… kui aus olla, siis aega selliste teadmiste omandamiseks ka liiga palju mitte. Uued projektid võtavad ära kõik vaba aja ja olen märganud, et ka ühisvõlastuse portaalides käin harvem kui varasemalt. Võibolla on see isegi hea märk, et pidevalt mingite viivises olevate pisivõlgade üle ei paanitse ja jõud läheb rohkem sissetulekute paisutamisele.

Tean, et on märgatud ja kommentaariumis kisa tõstetud – Rahakrati sisetulekud flirdivad juba finantsatmosfääri kiudpilvedega aga samas on kulud ka liigagi jõudsalt kasvanud. Milles asi? Siin on mitu põhjust ja kohe räägin lähemalt, et ennetada kiunu, mis kommentaariumis tõenäoliselt ka järgnevate kuude kokkuvõtete all lahti läheb.

Olen teinud kõvasti tööd, et ennast uute inimeste ja uute projektidega siduda. Kõike selleks, et märgata uusi võimalusi, põrgata kokku ühiste huvidega inimestega, leida aega vahetada ideid ja mõtteid ning laiendada oma võrgustikku – your network is your net worth, eksole. Selleks tuleb käia õues, õhtusöökidel, peenetel koosviibimistel austreid lutsutamas ja vahel ka sulaselgetel labrakatel. Mida see tähendab? Jah, suurenenud kulutusi. Ehk siis võin öelda, et teen suuremaid kulutusi selleks, et pikas perspektiivis suurendada oma sissetulekuid. Loomulikult kajastub see igakuistes kuu kokkuvõtetes ning sotsiaalse kapitali investeering ei kajastu (veel) passiivsete tulude real. Capisce?

Rahakratt on üle aasta tegutsenud. Endiselt loen iga nädal (lisaks oma rahale…) teisi blogisid, raamatuid, arvamusliidrite artikleid ja endast edukamate sõnavõtte. Kunagi seda teekonda alustades olin üsna kindel, et rikkus tuleb nii – käid tööl, sööd turbonuudleid ja viid peolt oma õllepudelid kaasa, et need taaraautomaati suruda ja kõik viimsed sendid tagasi saada. Vale, raisk! Nii võibki jääda ootama, et Enn Kunila ja Margus Linnamäe sind ükspäev tänaval teretama hakkavad. Tegelikult tuleb olla pidevalt töös, et leida uusi mõttekaaslasi, ideid ja võimalusi midagi uut või midagi suurt proovida. Mina pean praegu olulisemaks erinevate sissetulekuridade suurendamist, mitte niivõrd jälgimist, kas Mintosest viskas peale 31 senti rohkem, kui eelmisel kuul. Eks siin ole oma osa ka sellel, et kui investeeringute mahud suurenevad, siis suurenevad automaatselt ka riskid. On vist nii, vä? Ja kui kuskil midagi uppi peaks lendama, siis saab kahjusid tasakaalustada ja löögi mõju natuke neutraliseerida. Ma ei ütle, et mul kõigest aastase tegutsemise tulemusel mingid retsid investeeringud hingetaga oleks aga võibolla on siin pigem silmaring avardunud ja mõte liikunud rohkem selles suunas, et tekitada mitu sissetulekuallikat ja neelata alla sellega kaasnevad kulud.

Seega. Investeering sotsiaalsesse kapitali on ka investeering. Seda on raske mõõta ja selle tagasitulekut keeruline hinnata aga lisaks igakuistele sissemaksetele näiteks ühisrahastusse, soovitan mõelda ka sellele, kuhu liigud kümne või enama aasta lõikes. Kas tänased tegevused ja sotsiaalne kapital on jätkusuutlikud, et sind veepeal hoida, kui oled terve elu sente veeretanud ja sind keegi enam välja ei kutsu, kuna sa nagunii tulla ei raatsi? Olin juba enne uue postituse mustandi tegemist valmis selleks, et mu jutt võib kõlada kuidagi otsitud põhjendusena, et oma raha maha prassida. Päris nii ei ole. Eks hea võtuüritus kulub alati ära, et pingeid maandada ja elu põnevaks teha aga ideaalis on iga simmani taga pikem eesmärk – leida uusi tutvusi, liikuda uues seltskonnas ja kuulata inimesi avameelselt purjus peaga rääkimas.

Ma räägiks tähtsa näoga veel aga esiteks hakkab veinikruus tühjaks saama ja tegelt oleks vaja vetsus ka käia. Põhiline, et Rahakrati blogi jaoks kuluv aeg minimaalseks ei jääks – muidu on nii nagu tüüpiline Eesti kahemehe OÜ sünnib ja sureb: aasta vai paar käib kõva tegutsemist ja möllamist aga siis hoog raugeb, huvi pole ja tegelt oleks ikkagi turvaline kellegi juurde tööle minna. Saaks normaalse kindla palga peale ja õhtuti telku ees naise kaisus õllekrooksu lasta – life goals, level 100.

Näeme jälle. Ärge kõva rottimisega sotsiaalset kapitali unustage aga iga joomingut ka selle loomiseks nimetada ei saa, eksole.