Sõltumatud laborid kinnitavad. Günekoloogid soovitavad ja pediaatrid noogutavad – rajal püsimiseks tuleb vahel võssa panna ja see on okei. Alguses tundus mulle selline sissejuhatus naljakas ja loogiline, aga praegu uuesti üle lugedes ei saa ma sittagi aru, mida ma sellega mõtlesin. Enam ei viitsi nagu uut introt välja ka mõelda. Praegu jääb nii, lugege ja ärge mölisege. Kohe saate aru, mida ma silmas pean.
Millest Rahakratt nüüd jaurab? Raudselt arvate, et lasin see kuu kõik oma napid papid lendu ja nüüd otsin juba ette vabandusi, et miks käisin liiga tihedalt lustimajadest ülemise riiuli jooke tarbimas ja säästumäär nullis on. No-no (inglise hääldusega). Midagi sellist ei ole toimunud. Veel.
“On cheat days, you take a break from your diet and eat without worrying about your calorie count, fiber intake or empty calories. It’s a day you can use to enjoy all the foods you can’t eat while on a diet.” Nii ütleb see allikas: http://straighthealth.com/pages/qna/what-is-cheat-day.html
Raha keeles võiks öelda nii, et petupäeval (kuul) võid teha pausi säästmisest ja muretsemata kulutada. Petukuu peaks hoidma üleval üldist motivatsiooni ja andma jõudu rahadieediga edasi minna. Mina ei tea, kas see nii on, aga vahel on küll tunne, et ahtrisse kõik – enam ei viitsi. Käin poes, püüan tasuta näidistest kõhu täis süüa, banaanid koorin enne kaalumist ära, et mitte üle maksta jne. Üsna väsitav on. Eriti siis, kui vaatan, kuidas teistel on poekorv head manti nii täis, et korvi sang on kumeraks paindunud.
Pean päris ausalt teile läbi monitori otsa vaatama ja tõdema, et jõhker väsimus ja tüdimus on peal. Vahel ei leia jõudu isegi uut blogipostitust ette võtta. Ja mulle tundub, et nii on mõnel teisel ka, mitmed rahapäevikud on päris vaguraks jäänud ja uut infot peale ei tooda. Igaljuhul. Need, kes võrdlevad finantsteadlikku elustiili maratoniga, neil on õigus. Ma olen praegu võibolla mingi viienda kilomeetri peal ja hullult tahaks joogipausi teha ja ketse vahetada piltlikult öeldes. Nüüd tulin siia kurtma ja teiega arutama, et kuidas üldises plaanis joonel püsida, aga vahel ka mõni kosutav spordijook endale lubada. Plaanin võtta kasutusele nö petupäeva kontseptsiooni. See võiks olla aastas üks või kaks kuud, mil ei pea ennast piirama liigse säästmise ega tagasihoidmisega. See ei pea tähendama pappide absoluutsesse nulli kulutamist, vaid lihtsalt mitte pidevat ja paanilist mõtlemist, et palju kuu lõpus alles jääb ja uut rahhi peale tegema läheb. See võiks olla näiteks sünnipäevakuu. Siis teen omale rahaliselt pai ja ostan lisaks Pavlova koogile ja Star Dollari konjakile ka mõne uue riidetüki või pisema tuusiku.
Kas see on märk, et hakkan alla andma ja Krati õlgedest jalad lagunema? Ma usun, et mitte. Mu uus elustiil on kestnud kaks aastat ja just täna selle tüki kirjutamise ajal tuli postkasti hommikune Twino intresside ülevaade: ööga tiksus paar senti alla viie euri! Praegu oleks väga vale aeg ketsid karpi panna, nüüd tuleb just puid alla loopida ja täiskäigul edasi panna, eks? Kõige suurem probleem on minu jaoks senini harjumine, et ei saa kogu palka laiaks lasta ja püüd hoida pikaajalisi eesmärke silme ees. Kindel on see, et tegelikult ei tuleks ka kulutamiskuudel säästuprotsent täielik 0. Miks? Sest kui kuskilt tilgub mingi dividendipiisake või ühisvõla intress, siis see läheb ikka uuele ringile ja hoiab automaatselt mingi osa säästuportsendist elus. Niimoodi hakkab isegi 50% klubi ennast ükspäev ise automaatselt elus hoidma. Perpertum mobile, igavene igirikkurliikur!
Aga miks ma usun, et selline taktika töötaks? Kahel põhjusel. Esiteks teeb see tuju heaks, et vahel saab rahakotil hullata lasta ja pangakaart saab kasutust. Muidu on nii, et vana hea LHV plastik näeb mul ka pärast aasta aega olemist täiesti uus välja. Ja teine põhjus on süütunne. Kuna petukuul sai ohjeldamatult laristatud, siis paneb see järgnevatel kuudel veelgi rohkem pingutama, et kaotus tasa teha.
Toon iseenda elust paralleeli söömise ja pummeldamisega. Selles kahes vallas püüangi täpselt nii teha, et mõnel päeval absull ei kontrolli ennast. Kõik läheb torust alla koostisaineid ja mahuprotsente vaatamata. Peale seda on hullud süümekad – teen kaks korda rohkem trenni ja alkoholile ning Kirjule Koerale terekätt ei anna. Minule annab see hoogu juurde, kui vahel vagunist välja kukun ja rongile uuesti järgi liduma pean.
Räägin väga individuaalsest teemast hetkel ja need, kes veel alustanud ei ole, siis ei soovitaks kohe järgmist kuud cheat day’ks valida, eksole. Võibolla peaks seda tegema mingi teistsuguse intervalliga üldse? Teil ei ole vahepeal nii, et saadaks kõik sinna, kust inimkeha mitmusesse läheb ja elaks “normaalselt” edasi? Liisingu-Passat, kaks labradori, ridakaboks Laagri külje all kõige muu juurdekuuluvaga.
Ma ei tea, kas see on nüüd järjekordne Rahakrati virtuaalne appikarje, aga ma arvan, et selline hootine väsimuse tunne ei ole kellelegi võõras. Mingil hetkel vajuvad energiamahutid tühjaks, tuju on sitt, kolleegidel hammustaks pea otsast ja trollis teeks omale küünarnukkidega teed. Isegi jooksma ei viitsi praegu minna. Lubage mul veidi unnata, võtan ennast varsti kokku ja olen jälle ree peal.
PS. See cheat day teooria ei pruugi töötada igas valdkonnas. Vaevalt, et üle aisa löömine pikaajalise ja õnneliku abielu saladus oleks.
Hea post! Ise samuti 2a ajanud taga säästumäära, raha kõrvale panemist ja investeerimist. Alguses oli lihtne ja entusiasm suur, kuid mõned kuud tagasi mõistsin, et asi ei pea olema nii ühekülgne. Tundsin, et ostaks midagi endale, kas siis motivatsiooniks või preemiaks vms (tegingi siis seda ‘auto-liisingusse’ nalja kuid mõistuse piires, mitte tutikas ja mitte hirmkallis auto).
Pärast seda tunded nii ja naa, hea vaadata, mõnus sõita ja arvatavasti motiveerib järgmised paar aastat jälle pingutama. Vahel on mõtted, et vot kui ei oleks liisingusse autot võtnud ja sõitnud selle eelmise ja korras autoga, siis saaks nii palju veel säästa. Aga ei ole kindel, kas see oleks mind niivõrd õnnelikuks teinud.
Meeldib Roosaare ütlus, et elada 50% olevikus ja 50% tulevikus. Ei tea, kas ta mõtles seda ka %-de mõttes, aga mina tõlgendasin seda enda jaoks nii, et koguaeg säästumäära jälgides ja ’ilma kooreta banaane’ ostes jääb olevikus elamise osakaal jube väikseseks.
See siiski ei olnud mingi murrangupunkt minu jaoks, et aitab säästmisest ja investeerimisest – teen seda edukalt edasi ja säästan igakuiselt. Küll aga ei pressi seda, et saaks iga kuu säästetud mingist %st üle – olgu see siis 10%, 30% või 50%. Pigem vaatan, et aasta kokkuvõttes tuleb selline tore 20-50% vahele sääst.
Ma autot ostma ei lähe. Ja isikliku trolli jaoks veel piisavalt kogutud ei ole. Seega mässan edasi ja töötan välja strateegiat, et ettevõetud finantsvabadussõda ikkagi võita! Jõudu sulle ka, jah.
Mina jälle loen taas kord Meistrit ja Margaritat ning ega meist ju tegelikult keegi tea kas jõuame järgmisele koosolekule, sest äkki on Annushka juba õlipudeli maha pillanud…
Ma pole tegelikult kunagi väga aru saanud neist säästmisfanaatikutest kes iga hinna eest tahavad selle 50% klubi liikmed olla. Kui inimene teeb plaane, sis tavaliselt jumalad naeravad.
Nii et igati OK on mitte loota ainult selle peale, et peale surma ootavad meid 40 neitsit või siis et kõrges vanaduses saavutame me finantsvabaduse, mille eest saab kenasti hooldekodu arveid tasuda vaid elada vahelduseks ka nüüd ja kohe. Käia mõnel reisil, lubada endale mõned üleliigsed joogid või miks ka mitte isegi seiklused!
Mulle piisaks ka neljast neitsist. Ülejäänud 36 võin teistega ära jagada. Aga I get your point – see ongi see tasakaal, millest ma jauran. Tahaks järgmisel aastal pensionile, aga samas tahaks ka täiel rinnal täna elada. See üleliigsete jookide osa on õige: hangovers are temporary but drunk stories are forever, eks 🙂
Mida rohkem alguses punnid, seda tänulikum hiljem endale oled. Just need algusaja esimesed eurod annavad sulle kõige suurema panuse selleks ajaks, kui finants-vabaks saad. 😉
Btw, protsendiklubi arvutatakse aktiivsest tulust. Seega mintose intress protsendiklubi numbrit ei mõjuta. Vähemalt nii olen mina aru saanud.
Ära jama! Ma olen terve blogi aja arvutanud kõik kokku. Kunagi kellegagi vaidlesin ka siin ühe postituse all samast asjast. Ütleme nii, et vaidluse võitsin mina, kuna oma argumentide lõppetes blokkisin teise poole lihtsalt siit ära…
Võib vast arvutada igatpidi, näiteks kui palk kätte 1000 eur, passiivsed tulud 200 eur ja sääst 600 eur, siis saaks kolm erinevat säästu % vähemalt (siin eeldus, et säästad selle 200 ja palgast üaned veel 400 kõrvale):
1. sääst kogu tulust: 600/1200 * 100 = 50%
2. sääst palgaga võrreldes: 600/1000 * 100 = 60%
3. aktiivse sissetuleku säästu % aktiivsest tulust: 400 / 1000 * 100 = 40%
Ise jälgiks esimest varianti.
Mina võtan nii, et kõik papp sisse ja sellest kõik, mis ringlema läheb. Ehk siis sinu essa variant.
Oeh, kurb kohe lugeda su olelusvõitlusest. Kuidas see võimalik on, et 30-aastane üksik mees ei suuda ca 1400 euriga hakkama saada (arvestades su eelmise kuu sissetulekut, kui säästumäär oleks 50%)!?
Varasemate kirjutiste põhjalt võiks järeldada, et oma elamiskulud oled miinimumile optimeerinud, auto liisingut, lapsi jms pole, seetõttu tekibki küsimus, et millele sa kulutad? Meelelahutuse põhjendus tundub nats absurdne (millega sa ometi oma meelt lahutad sellisel juhul?).
Pane oma prioriteedid paika (ei pea kõikidele tibidele välja tegema) ning kui selgubki, et tõesti muud moodi ei saa, siis pole midagi teha. Säästmine hambad ristis ei vii kuhugi. Sinu sissetulekute juures võiks juba mitte midagi jälgimata pool üle jääda 🙂
Vabandan, et mölisema tulin ja soovin sulle jõudu ja edu edaspidiseks!
Ei, mis kurb? Normaalne eestlane näitaks näpuga ja parastaks ikka! Kindlasti suudan rohkem kõrvale panna, küsimus on täna selles, et raske on motti leida. Püüan siin näpuotsaga motivatsiooni teistele jagada, aga vahel on omal ka puudu. Liiga palju on väljas söömist (st. restoranis, mitte lihtsalt nii, et teen toidu ja lähen õue maja taha sööma) ja meelelahutuslikku kulu. Aga tegelikult – selle blogi eesmärk ongi näitada olelusvõitlust, mitte lihtsalt nii, et see kuu tuli 50% säästu ja eelmine kuu ka ja tuleb ka järgmine kuu.
Väga tore, et mölisema tulid. Luban, et tulen sinu blogisse ka mölisema, kui selle teha otsustad. Kõik on okei 🙂
Millest täpsemalt puudu tunned, Kratt? Palga laiaks löömine ilmselt ei ole eesmärk omaette, vaid tahad raha eest konkreetseid asju/kogemusi, mis tajud et parandaksid su elu kvaliteeti. Mulle tundub, et oled jõudnud praegusesse olukorda, sest kuskilt on vöö liialt pingule saanud.
Pole kindel, kas toidu-joogi teema oli lihtsalt postituse mahlakamaks tegemiseks või tunnedki päriselt, et siit jääb hapnikku puudu. Selle kulugrupi osas olen ma ka ise päris palju mõtisklenud ja leidnud, et ei ole väärt päris igat senti lugeda. Seega kui vahepeal tekibki tunne, et tahaks kala koos garneeringutega ahju visata ning kõrvale törts veini peale rüübata, siis tuleb seda endale lubada. Kui mitte liiale minna, siis sinu palga juures ei peaks kulutused toidupoes tõenäoliselt märkimisväärset mõju avaldama. Oluliselt suurema põntsu rahakotile saab panna ilmselt pubides-klubides, kus krõbisev on väga kiirelt kaduma.
Kuigi cheat month tundub, et võiks olla täitsa hea vaheldus ja motivatsiooni tõstja, siis ühe variandina soovitaks ma sul oma soovid-tahtmised läbi mõelda ning leida kohad, kust hetkel tunned et kõige rohkem jääb puudu. Seejärel pritsi sinna natuke krõbisevat juurde ja vaata, kas mõne aja möödudes on tunne parem. Proovida leida tasakaal, et tunned et ka jooksvsas hetkes on väga hea, kuid sealjuures säästes arvestatava hulga palgast.
Jõudu!
Ohsa, kas sa liiga noor ei ole, et nii arukat juttu ajada? Mulle tundub, et sa ei tohiks nii tark olla. Aga väga õiged näpunäited, tänan.
Peakski nii tegema, et korra järgi mõtlema, mida ma soovin. Mõnikord on selline tunne, et saaks mingi suvalise uue “mänguasja”, siis oleks jälle tore olla, aga siis surun selle mõtte kohe mutta ja mingeid mänguasju ei osta. Võibolla peaks just sellele soovile vahel järgi andma ja väljas prassimise asemel omale midagi ägedat ostma? Mitte just auto, aga midagi väiksemat. No vaatame, mis saab. Igaljuhul annan siin märku, mis soodu asjad edenevad ja mida muutma hakkan.
Tänan!
Olen ka viimasel ajal mõelnud, et jube üksluiseks läheb see säästmine ära. Üritad aga iga hinna eest 50% klubile lähemale saada aga kohe mitte ei õnnestu, samal ajal nagu midagi eriti endale ei luba ka. Keegi kuskil mainis, et selline tore osakaal võiks 50/30/20 olla. 50% investeerid, 30% elamisele ja 20% meelelahutuseks. Vaatasin siis ka oma näitajad üle ja sain 38% investeeringud, 46% elamine ja 16% meelelahutus. Üksipulki lahti võttes on elamise alla arvestatud kodulaen/üür, kommunaal+side, toit tööl ja kodus ning transport. Meelelahutuse alla läksid trenn, tuusikud, väljas käimised ja annetused. Tuusikud on meelelahutusest 55% aga kokku on seda rõõmu umbes paariks nädalaks aastas. Üldiselt tundub, et on kaks varianti. Kulutada elamisele vähem ja panna sellest tibake nii investeeringuteks kui ka meelelahutuseks või teenida rohkem. Kui palju rohkem? Nii umbes 50% rohkem. Kuna variant üks ei tundu väga tehtav või meeldiv, siis peab vist uusi sissetulekuid otsima minema.Kuidas rahakratil nende protsentidega lood on?
Ma ei ole niimoodi arvestanudki, aga tean, et mul läheb vahel ebaproportsionaalselt palju reisikontole… noor mees, reisida meeldib, tahaks näha maailma jne. See on raudselt koht, kust annaks võtta rohkem tagasi säästukontole.
Ma ei ole nõus, et reisimine on ainult paariks nädalaks aastas – mälestused ja hea tuju kestab ikka natuke kauem. Tükk aega hiljem veel rullid oma instas ja vaatad lahedaid toidupilte, kui kuskil Tai turgudel ritsikaid muginud oled.
Jõudu kratt!
Tuleb välja, et sa oled ka ikkagi inimene. Reisimise kohapealt õige, nooremana tulebki rohkem maailma vaadata, pärast vana ja rikkana ei jõuagi mõnesse mäkke üles ronida.
Sünnipäevakuu cheat day´ks teha kah väga innovaatiline, kiidan mõtet.
Tänan! Juba kujutan ennast ette käimisraamiga Dšomolungmat võtmas…
Arvan, et neid protsente väga jälgida ei tasu. Võttes aluseks eesti keskmisest veidi suurem sissetuleku (1000 eur neto), peaks elamise alla kuluma 300 eurot? Üksi 1-toalises üürikorteris, pakinuudleid süües võib-olla tõesti tehtav. Kuid kas see on seda väärt?
Kui nüüd rahateema juurde tagasi tulla, siis kas sa dividende aprillis ei saanudki? Isegi minusugune kehvik sai ja kui päris aus olla, siis eks vist vanuse kasvades hakkavad paljud investorid dividende maksvate aktsiate poole kiikama.
Ma mäletan, et kunagi aasta tagasi ju ostsid TKM-i aktsiat, et olevat hoopis teine tunne Selverid käia. Müüsid maha?
Aprilli kokkuvõte on mustandina alles mu desktopil new folder kaustas ja avaldamata. Ikka sain, müünd ei ole.
Jõudu Tulihänd.
See postitus tegi pisut kurvaks aga samas pakkus ka äratundmisrõõmu. Väsimuse ja motivatsiooni languse hetkel meenutan endale, et õigeid asju ongi alati raske teha ja mitte nii õigeid asju (papp laiaks lasta) oluliselt lihtsam.
Sinu finantsvabadussõja võit on alguses selline väga abstraktne ja kauge asi, mul sama. Samas pingutame ju selleks, et võimalikult kiiresti võita. Jaota oma kampaania väiksemateks lahinguteks ja manöövriteks, siis on Sul nende õnnestumisel end lihtsam motiveerida. Tee endale pikk pai, kui suudad Twino rattast juba 10 eurikut passivselt saada jne.
See postitus oligi nii mõeldud, et iga päev sellise elustiiliga ei ole ainult üks rõõm ja pidustus. Vahel on tuju hall ja morn. Nii ongi normaalne.
Tere
+50-40-30% säästmismäär on paras müstika, tublid inimesed, kes seda suudavad.
Lumepall läheb ka väiksema määraga veerema.
Samas hoidke meeles ka riske:
“Rule No. 1: Never Lose Money. Rule No. 2: Never Forget Rule No. 1.” (Buffett)
A
Läheb muidugi ka väiksemaga, aga et noorust maksimaalselt ära kasutada, siis mida rohkem seda uhkem, eksole. Lõpuks on ikka kõik tasakaalu leidmise taga. Nutuvõru suu ümber iga viimast münti veeretada on vastik.
Lugedes Su postitusi tunnen (tihtipeale liiga palju) sarnaseid tundeid ja läbielamisi.
Väike lootus hinges on, et kuna ma olen hetkel kuksil seal, kus Sa olid 5a tagasi ehk aastatega ka jõukus kasvab ning ei pea iga kulutust täpselt kirja panema ning selle üle enne und juurdlema. Lähtepunkt on meil vägagi erinev, aga lootus jääb…
Antud käegalöömise tunnet viskab minul välja just suvisel perioodil (talvel võin teki all kogu pimeda aja magada ning kulud on koheselt madalamad). Olles saanud enda ostuharjumustest teadlikumaks siis on vahepeal tekkinud hirmutav säästlik mõtlemine tavapäraste vajaduste puhul. Jah mul ei ole vaja veel 3 samas stiilis kleiti kappi (kuigi ma kannaksin neid, aga ikkagi…), aga kui lähen poodi ja hakkan juurdlema, kas vedelseepi peaksin ikka ostma või siis on see kulu, mille pealt saan kokku hoida …siis see oli koht, kus märkasin, et teen mõnes kohas endale säästmise puhul liiga. (ma ilmselgelt ikka ostan lõpuks selle seebi 😀 , aga miks selline kokkuhoiu mõtlemine?)
Hetkel olen endale teinud soovide listi, kus on nii mõnigi asi, milleta saaks hakkama, aga samas soov neid omada on ikka olemas… (nt spordikell, e-luger, uued kõrvaklapid, millega on parem jooksmas käia jne).
Pean endaga aru ja sean eesmärke, millisel juhul võin antud esemed koju osta nii, et peale ostu see asi jääks seisma vaid reaalselt ka täidab oma eesmärki. (toodud näidete puhul tuleb ilmselt teha eelnevat eeltööd, mis mulle ei meeldi teha – mis sort, mis hinnaklass jne).
Enda kiitmist ja pai tegemist peab veel õppima!