Kuidas ma sadat tonni laenuks küsimas käisin

On intrigeeriv pealkiri, eks? Ma püüan nüüd terve loo nii hoida, et see vastus alles lõpus välja tuleks. Ja raisk, ei keri praegu alla vaatama! Niigi on mul praegu kaks varianti – murdun enne ja ütlen kohe põhjuse välja või teen s*taks lühikese loo, et lõpp kohe käes oleks. Ma ei oska lihtsalt üldse saladusi hoida.

Tegelikult oli asi sedasi:

Madalate kulude hoidmise põhjusel (…ja ma olen üsna vaene ka…), olen ma olnud ikka kõva üüriusu kuulutaja. Mida vähem leiba küsivat omandit kulureal, seda laiem naeratus mul näol on. Ma ei pea isikliku kodu omamist klassikalises mõttes investeeringuks, kuna igakuist raha ta sisse ei too. Meelerahu aga küll, tõsi. Hommikul trollis vaadatakse mind nagu tõbist, kui telefonis oma madala kuluga tabeleid uurin ja igemed kuni adenoidideni muigamisest paljad on. Need pilgud ei morjenda mind kuidagi, las ma ajan rahus oma asja. Üürikate juures meeldib mulle see, et võrreldes oma urkaga on kulud madalamad – ma ei pea siin remonti tegema, ma ei pea üürikat kindlustama, iga kell võin mõnda teise kuuti edasi kolida, kui peaks rohkem/vähem pappi liikuma hakkama või lihtsalt neiborhuud ei meeldi ja trollipeatuse taga liiga palju pooki suuremate poiste käest saama hakkan.

Ma võin ise oma aruandlust nii- ja teistpidi imetleda aga objektiivset pilti see ette ei viska. Endale võib asi kaunis tunduda aga kus ja miks miski papp kinni on, seda näeb võõras pilk teisiti – laen siia, laen sinna. Miks nii ja kas need tagasi ka tulevad ning mida ja kui suurelt need endaga kaasa toovad? Seega tegin oma hõreda tuka tatiseks, kingad teipisin üle, et need panga heledate lampide käes ilusti sätendaks ja astusin ühte kesklinna pilvekraapijasse sisse. Kulm ka ei tõusnud, kui taburetile maandusin ja ütlesin: “Tere, palun sada tonni laenu.” Tundub, et nii see laenuvärk ei tööta. Teller ei avanud kassat, ei hakanud raha lugema ja vaatas üldse imelikult, kui letil olevaid lutsukaid omale taskutesse kuhjasin. Esiteks tulevat leppida mingi konsultandiga kohtumine (terve nädal ootamist), siis paljastada oma rahakukkur ja kõik tabelid pankurile ette laotada, lugeda üles vaarisade maad ja metsad ehk kõik potentsiaalsed hüpoteegi sihtmärgid, õhtutest kasiinode lähistel vaikida ja mida kõike veel. Mida kuradit, noh!

Olks, ootasin nädala ära ja leidsin ennast peatselt samas majas, tukk jälle odava autorehvi silikooniga laulukaareks keeratud ja värske hambapasta lõhn suus – kasutan Colgate, kui mõni jünger peaks teada tahtma ja minusuguse investeerimissuurkuju järgi joonduda soovima… Mu kodupanga plussiks on muuseas see, et ootesaalis on tasuta kuumad joogid. Oma plasku jääb seega taskus puutumata praegu. Ja uus laadung lutsukaid lendas jälle portfelli.

Pangaproua tuleb ootesaali, kus mina olen ainus inimene ja hõikab “Rahakratt!” Selge, minu kord. Jõuan veel ühe kruusi tasuta kohvi kärmelt kõrri kallata, kõrvetan kurgu rämedalt ära selle ahnitsemisega ja tõusen püsti. Võtame neiuga privaatboksi ja räägin mure südamelt – tahaks sada tonni laenssi saada. Kodulaenssi. Lööme kompuutrid kõrvuti, vaatame, kus mu pangakaart käinud on ja mis varad hingetaga on ehk et millele pank hamba peale saaks panna. Ega suurt s*ttagi mul ei ole, törts siit ja törts sealt aga see 50% klubi värk kergitab küll proual kulmukaared julged paar tolli kõrgemale. See olevat panga silmis üks tore klubi ja võib nii mõnegi (laenu)ukse avada. Käib kõvem raalimine, vahel vaatab proua jälle mulle otsa, klõbistab edasi ja lõpuks laseb printerist mulle paberi – roheline tuli, mine võta alt seifist oma sada kilo ja ahelad, millega järgmised 30 aastat meie oma oled. Ta ei öelnud päris nii aga mõte oli sama. Jess, kõva tunne on, kui keegi hindab neid säästmise pingutusi, mille arvelt mõni pidu vahel ära jääb.

Miks ma seda räägin? Miks ma tegelikult pangas käisin? Ma ei võtnud seda sadat tonni. Ma tahtsin teada lihtsalt, kas ma selle saaks. Idee oli uurida, kuidas pank mind hindab ja mida pean teisiti tegema, kui laenunälg peale tuleb. Ükshetk võiks päris oma tareke kuskil olla, teeks sinna väiksed kratid sisse aga kogu selle ansambli võiks passiivne rahavoog kinni taguda. Selged pildid, punnitame seni siis edasi.

PS. infoks selline põnev teadmatera, et näiteks minu pank ütleb, et nende silmis kunn olla, siis vihmafond peaks olema vähemalt nelja kuu väljaminekud. Novott.

meanwhile-in-sperm-bank-information-desk_o_1510441


2 thoughts on “Kuidas ma sadat tonni laenuks küsimas käisin

  1. Joonatan Vasta

    Tänud inspiratsiooni eest!

    Käisin kah pangast läbi ja rääkisin oma numbrid kõik tädile lahti. Tõesti, säästmise harjumus ja tagavarad selja taga on panga onudele ja tädidele täitsa mokkamööda.
    Samas laenusumma maksimummäär seletati lahti, et on otseselt seotud cashflow’ga, seega tagavarad seda ei mõjuta. (Küll mõjutab seda, kas lõpus pöial taeva või mulla suunas on)

    Tänud! On hea teada, mis isiklik seis on ja seda ka panga silmis. 🙂

  2. rahakratt Vasta

    Nõus, flow on olulisem aga kogu tervikpilt peab korras olema. Nulliga peale lennata ja daamidele suhkurt mokale määrida ei ole päris see pangas töötav taktika.

    Jõudu sulle, hea kuulda, kui siit mingeid mõtteid omale leiad!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga