Tuti-pluti, sendiiharad!
Nüüd ilma naljata kõigil maskid ette, kui siia lugema tulete. Mul on endalgi vana hea tuvikas peas praegu, et mitte oma publikut ohustada. Okei?
Et te kodus hulluks ei läheks, siis mul on teile jälle veidi lugemist ette anda. Finantshimurate kohustuslikku kirjandust, kui nii võib mu blogi tituleerida…
Seega, lezgo!
Kui ma peaksin listima oma top3 lemmikud sihtmärgid, millesse investeerida, siis need oleksid sellises järjekorras: korterid, startapid ja aktsiad.
Need on valitud puhtalt seetõttu, kuhu ma tänaseks omadega jõudnud olen. Varem oleks top3 sees olnud ka sotsiaalrahastus, aga kuna ma ei pea ennast enam 10 euroga algajaks, siis on mu ihad suuremaks kasvanud ja hea meelega haukaksin kapitalismitordist juba turskemaid lõike. Sotsiaalrahastuses hoian ma praegu plekki, mida suuremateks asjadeks koguda-kasvatada ja põhjusel, et see päris niisama pangakontol ei mädaneks nagu mu vanaema keldri tagumise riiuli moosipurgid (kes tahab, siis annan ära kaheksa purki ´74 aasta kirsikompotti). Neile, kel piisavalt pelleripaberit varutud on.
Korterid meeldivad mulle seetõttu, et mul on kodus väike sein, kuhu omale võtmeid kogun. Hea tunne on omada füüsilist vara, mida vahel sisustada-värskendada ja mis toob üsna hästi igakuist üüriplekki mu kolhoosi kontole. Suurena võin korteritesse oma pärijaid majutada või lihtsalt kelleltki üüri vastu võtta, mille eest oma Hispaania suvilasse tatraputru woltida saan.
Startapid on mokkamööda, kuna see potentsiaal, mis seal on… oioioi. Jah, see potentsiaal on mõlemapidine, et on oht saada kiire munapiix, aga on võimalik suurt kasvu saada, kui mõni asi täppi läheb. Sinna ma plaanin jälle suuremalt sisse minna, kui ajutine kinnisvarakiim rahuldatud on.
Ja vanad head aktsiad on ägedad seetõttu, et kui igalpool mujal pepu majas on, siis Elhavee viskab kevadel ikka väikese divika ju. Onju, Rain, viskate?
Nüüd on aga aeg sinnamaale jõudnud, kus ma läksin omale kolmandat korterit noolima. Ma ei oleks seda muidu teinud, kui poleks aasta alguses seda siin suurelt välja lubanud. Väga võimsalt mõjub see avalik lubamine, sest kuigi te ei lähe mulle karvavõrdki korda, siis ikkagi on häbi teie ees läbi kukkuda. Ma ei tea, miks.
Aga nüüd see seik laupäeva öösest ja linnavahel 10 000€ seljakotis ringi jalutamisest. Kusjuures jalutasin ilma Meelis Laota ja ainult enda poksioskuste peale lootes.
Lugu algas nii, et laupäeva öösel tuli mu meilile kv.ee teavituskiri, et portaali agent on mulle paar meelepärast objekti välja sõelunud. Kuna mul on kokku lausa 3 erinevat agenti seadistatud, siis tuleb neid kirju mitu korda päevas. Aga seekordses listis püüdis üks üürnikulõks mu tähelepanu kohe endale.
Teades, milline ralli praegu käib, siis olin suht kindel, et kui kuulutus oli 3h tagasi lisatud ning alla turuhinna, siis on see ilmselt juba läinud ka. Ja kell oli 1 öösel…
Mida teeb üks korralik sendiinvestor, kes peab selles olelusvõitluses ellu jääma, kus mingid vennad (tsau, Raha-Jaak) ostavad kümnete kaupa kortermaju ja tema püüab alles oma kolmandat korterit?
Jah, ta lükkab näkku pitsi (odavat) konjakit ja teeb kellaajast olenemata kohe kõne! Balls of steel, yolo ja issameie palve.
Minu suureks üllatuseks ei vastanud mu kõnele mitte keegi! Ja ma lasin päääris tükk aega kutsuda.
Ma ei saa aru, kas sa tahad müüa või mitte? Kui minul midagi müügis on, siis mind saab 25/8 kätte. Isegi, kui ma magan, siis ma ei pahanda, kui keegi peotäie kruusa vastu akent viskab, et “õu, kratt, sul on mingi vana diivanipadi 0,7€ eest müügis, jah?”
Raha
Ei
Maga!
No hea küll, teine käik oli sms teele panna. Ja kui esimesele ei vastata, siis võib mõne veel peale lükata, et kas saite mu esimese smsi kätte… peale ühte vastamata kõnet ja 3 vastuseta jäänud smsi oli aeg sokkide seest ja kalapulkade mereandide vahelt sügavkülma peidukast kõik rahad välja koukida, seljakott pakkida ja isiklikult objektile kohale vaatama minna, et mis juhtunud on.
Kell hakkas vaikselt 2 saama ja aeg tiksus armutult kuulsa sendiinvestori kahjuks.
Ma ei saa täpselt öelda, kuidas ma korteri aadressi ja numbri teada sain, aga kuulutuses olevatelt piltidelt ja aknast tehtud vaadetest sain ma nii mõnegi vihje.
Järgmine imelik asi oli see, et korteri aknad olid pimedad, kui ma kohale jõudsin. Kell oli juba 2 läbi natuke. Mu kujutlusvõime maalis mulle pähe pilte, kuidas korter on müüdud ja uus omanik magab magusat üüriinvestori und MINU korteris.
Minu korteris! Mida kuradit?
Profülaktika mõttes panin müüjale veel ühe sõnumi teele, et “tere, mina jälle siin, sattusin teie majast siin juhuslikult mööda kõndima ja võin suht asap toast läbi hüpata :)”
Seegi sms jäi vastuseta. Imelik.
Ega nüüd ei jäänudki muud midagi üle, kui minna tagasi koju kanget teed jooma, et terve öö üleval püsida, kannatamatult küüsi närida ja telo igaksjuhuks laadijas hoida, et tühi aku ei aeglustaks võimalike smside läbitulekut. Ahjaa, igaksjuhuks saatsin veel ühe rahustava smsi müüjale, et läksin teie akna alt ära ja ootan oma kodus, kuni ärkate.
Lugu jätkub…
PS. Kui te näete mind mööda tänavaid praegu kinnisvara noolimas ja window-shoppamas (vaeste keeles: jalutamas), siis palun ärge tulge lähedale, ma võin olla TUVID-19 positiivne.
Väljaheide: kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Räägi nüüd ilusti lõpuni see lugu.
Ot, ma pean magama ka natuke.
… nagu Metsiku Roosi uut hooaega “vaataks” … Põnev! … dõut stapp.
Et põnveust hoida, siis korra mõtlesin nii, et iga päev postitan ühe sõna siia. Oleks okei?
Vaata, Raha-Jaak sellepärast ongi Raha-Jaak, et ta ei lähe sellises olukorras nagu meil täna on, mite midagi ostma, vaid teeb oma ostud alles siis, kui sendiinvestorid on öösel ostetud korteritest ilma jäänud. Kui on ikka väga kange tahtmine samasuguseks saada, siis oleks mõistlik enne mentori käest nõu küsida, kui sellises olukorras shoppamas käia. Täna ei saa enam 100% olla ka kindel kas Raha-Jaak on ka edaspidi Raha-Jaak, aga tõenäoliselt ujub tema sellest pasast ikkagi välja, kuna reaalset raha tal ilmselt ikkagi mereandide vahel leidub. Peace! 🙂
Ei täna ega ka kunagi varem ega ka tulevikus ei saa milleski 100% kindel olla. Seda enam ma usun, et võidavad need, kes pidevalt tegutsevad, mitte ei tegele teoretiseerimise ja turu ajastamisega. Ja eriti oodatud oleks siia lisaks su kommentaarile ka su enda game plan, et vastastikku tarkust vahetada. Shoppamas tuleb käia siis, kui on võimalus osta, hea pakkumine on laual ja see läheb mu plaaniga kokku. Ega rohkem analüüsida ei oskagi ja nn analüüsihalvatust ka tekitada ei taha, mis tähendab, et tegudeni ei jõutagi. Mulle väga meeldib, kui inimesed siin oma põhjendatud seisukohti mulle vastu kirjutavad, aga… praegu jäi su kommentaarist see põhjenduse osa nagu veidi puudu. Kas vale oli see, et mul oli/on osa raha puudu?
Ma mingi õpetaja ei ole, aga mõned mõtted on mul küll ja ma avaldan need sellepärast, et su tekstid on lihtsalt niivõrd hästi kirjutatud ja väga nauditav lugemine olnud, seega oleks vale ise ainult tarbida, midagi vastu pakkumata 🙂
1) 100% ei saa kunagi milleski kindel olla – nõus
2) võidavad need, kes pidevalt tegutsevad, mitte ei tegele teoretiseerimise ja turu ajastamisega – jälle nõus..aga…investeerimises on ka mittetegutsemine tegutsemine.
3) minu game plan (millised uhked välismaakeelsed sõnamängud) – olen valmis tulema vastu oma üürnike palvetele, elada sees edasi, ainult kommunaalmaksete tasumisel. Kortereid jagub mitmesse eesti linna.
4) Shoppamas tuleb käia siis, kui on võimalus osta – nõus (osta tuleb siis kui raha on)…..hea pakkumine on laual – tänane pakkumine võib homme olla väärtusetu…läheb mu plaaniga kokku – kas sa oled oma plaanidega laulatatud?
Mis veel öelda?
Mis saama hakkab, ei oska keegi täna öelda. Väga palju sõltub valitsusest ja EU-st. Vabalt võib juhtuda, et jõuame suuuuurde inflatsiooni…sama hästi võib juhtuda, et KÕIK laguneb koost ja me kukume päris kiviaega ning igasugused küüne-ja ripsmetehnikud ei hakka niipea enam lennukitäite kaupa mere äärde sõitma. Tõenäoliselt oled õnnelik kui sul varsti mingigi kopikas töö eest antakse.
Üks on selge – igasugustes finantsvabaduse gruppides ja muudes investorite liitudes on vaikus varsti majas ja kõikide higivabapapi poole püüdlejate seast, eraldatakse nüüd terad sõkaldest, kes pääseb edasi ja kes mitte.
Väga tõenäoline, et senine elukorraldus mutub kardinaalselt. Vot selline on tänane situatsioon. Otsuseid langetab siiski igaüks ise. Ahjaa…vaatasin, et Raha-Jaak on ka uue postituse visanud, näeb asju peaaegu samamoodi…eks ta sellepärast Raha-Jaak ongi. Peace! 🙂
Ja veel – loe punkt 1!
See on väga hea, et sa tagasi tulid. Paljud viskavad siia mingi mõtte ja siis on kadunud ja enam edasi ei täpsusta. See on kõige kurvem variant.
Olen täiesti nõus su mõtetega. Praegu on megalt ebakindlust ja teadmatust. Natuke rõõmsamaid toone annab vast see, et eelmine kriis on veel hästi meeles inimestel. Neil, kellel pole, noh, neid ei õpeta vist mitte kuidagi, kahjuks. Enamus abipakette jms vaadates tundub, et seekord võetakse rool siiski kohe kätte ja tegutsetakse kohe, mitte ei oodata mingi imelist “ehk asjad ikka paranevad ise ära” olukorda.
Võibolla on see hea, et investorite liidud ennast kokku pakivad ja turg isepuhastub veidi? Näed, osadel ongi juba mõistus pähe tulnud: https://arileht.delfi.ee/news/investeeri/levikom-lopetas-usalduse-kaotamise-parast-koostoo-investoriteliiduga?id=89217423
Ja kuidas see maestro Puhvet ütleski: mõõna ajal selgub, kes püksteta ujuma läks. Eksole. Viimse riskini ära hajutada ei olegi võimalik. Aga mõistlikult käitunud ja hajutanud investor jääb siiski suurema tõenäosusega ellu, kui ripsmetehnikust yolotaja.
Kivi- ja küünlaaega me vaevalt nüüd tagasi läheme. Kui pidevalt kriisiuudiseid jälgida, siis lõpuks hakkadki igal pool kriisi nägema. Täna juhtus tegelikult midagi väga suurt ja positiivset ka, aga ma ei märganud seda uudist MITTE ÜHESKI suuremas uudisteportaalis Eestis. Miks?
https://techcrunch.com/2020/03/16/transferwise-partners-with-alipay/
Praegusel kriisil (katastroofil?) pole eelmisega suurt midagi pistmist.
Kui EU ei suuda edaspidises omavahel kokku leppida, siis mis edasi juhtuma hakkab? Käib karsumm ja igaüks tõmbub tagasi oma urkasse. Piirid on juba nagunii kinni. Back to basic. Peaaegu kiviaeg.
Selle vältimiseks tuleb omavahel kokkuleppele jõuda (jällegi raske ülesanne, eriti kriisisituatsioonis, kus kõik tekki enda poole tirivad). Otsustada kuidas EU-d koos päästa, mitu rahatrükimasinat juurde muretseda ja palju külvama hakata, keda aidata, milliste summadega jne jne….
Tõenäoliselt lõpeb koospüsimise tahe suure inflatsiooniga, mis muidugi oleks äsja laenuvõtjatele võib olla isegi hea, eeldusel, et neid laene oled mõnda aega valmis ilma tuludeta teenindama, või siis leiad imekombel endale üürniku, kes on valmis isegi üüri maksma.
Nagu näha valitsuse tegevusest (kellel on meist oluliselt rohkem infot), tegeletakse praegu eelkõige olukorrast arusaamisega ja esmaste muredega, majanduse peale mõeldakse pärast, kui sellest veel midagi järgi on. Kuigi jah, mingeid lubadusi juba visatakse, mis pole sugugi odavad ja eeldavad, et kuskilt kavatsetakse leida ka raha.
Üks on selge – enne ei juhtu midagi, kui viiruse asjus hakkab selgus majja saabuma. Senikaua sõidame ilmselt veel kelguga mäest alla.
Mulle kahjuks tundub, et sa ei lase teiste vaateid üldse enda mõtlemisruumi. Väga tugevalt mõeldakse praegu majandusele valitsuse tasandil. See on üks peamisi murekohti. Või see oli sul iroonia?
Veelkord, päris kindlasti ei lähe me tagasi paleoliitikumi vms küünlaaega nagu sa ennustad. Miks? Esiteks juba sellepärast, et praegu endiselt töö käib, kuigi kõik on kodus. Eelmises kriisis ega ka varasemalt ei ole kunagi nii palju kaugtööd ja -õpet tehtud. Zoomid ja MS Teamid ja Hangoutsid jms kõik huugavad, ettevõtted teevad plaane, mängivad ümber strateegiaid jms. Võidavad need, kes adapteeruvad. Kiviajast on asjad väääga kaugel. Miks nii negatiivne? Loogiline, et strateegiad tuleb ümber teha, nii on igas kriisis. Väärtuspakkumised tuleb ümber vaadata.
Aga pakun, et lõpetame oma dialoogi siin praegu. Ennustamine on tänamatu, keskendume sellele, et asju paremaks teha. Sain sinu seisukohad ja sina minu omad. Kuigi mulle tundub, et sa ei loe mu mõtteid või viiteid, kuna vastused on tulnud paari minutiga ja mu viidatud häid uudiseid sa ei kommenteeri. Aga see polegi nii oluline. Kui piisavalt osavad oleme, siis saame ka viirusega hakkama, sest esiteks ei tulnud see üllatusena (vähemalt uudistega kursis olevatele inimestele) ja teiseks on meil võtta malli näiteks Taiwanilt ja Hiinalt endaltki, kuidas selle jamaga võidelda.
No mis nyyd nii narviliseks siin muutunud on kommentaaridele vastamisel. Postitused on ju vaga head, neis on sonamangu ja huumorit nagu ei yheski teises valdkonna blogis. Ma kaitseks kumbagi poolt: autor peab avalikku blogi oma mottemaailma edastamiseks, lugejad vastavad samaga. Vaga veenev, kui vastukaja tekib, ja igati loomulik, et yks investor teeb nii, teine naa. Molemad pooled on vestluses vajalikud, kui dialoogi soovitakse arendada, vabandust, sihtgruppi mojutada. Ei pea keegi siin ylipohjalikke vaitekirju kaitsma ega suurt lugemisoskust demonstreerima, mina tunnistan kohe ausalt yles, et mul pole aimugi, kes Raha-Jaak on (olen nii pikalt Eestist ara olnud) ja Transferwise kohta ma uudiseid ei loe, kuigi olen neid sageli konverteerimiseks kasutanud. Muideks, “tanu” neile mul see rahapesujama tuligi, kuna saatjapank hakkas uurima, et mis ja kus ja milleks selline LHV konto. Niiet!
Seda ytlen aga kyll, et kommentaari kirjutaja on Rahakratiga vorreldes hoopis teine polvkond, ja sealt voiks juba midagi tagasivaatena ilma kooliraha maksmata ehk oppida. Teadmiste kasutamine kyll muidugi igayhe enda asi. Ning kui saab, ma ostaks ka kinnisvara odavalt juurde, kuigi tana just lugesin mitme kinnisvarafondi otsust kauplemine peatada, kuna kinnisvarade vaartust ei saa enam adekvaatselt hinnata. Ent kui see onnestub mingil ajal ka tulu panna teenima, on see kindlam raha, kui bors. Voi kui just yleujutust ja maavarinat ei tule.
Eks ajad on närvilised, aga põlvkonna vahet on kindlalt tunda. Mina olen veel selline naiivne ja kilavate silmadega vasikas, aga sellegipoolest loen kõik seisukohad siin hoolega läbi, mille vanemad ja kogenenumad täkud siin lauda toovad. Olen plaaninud lausa postitust teemal kuidas edasi minna või kuidas mentor/kaasosaline leida vms, sest ma tunnen praegu, et järjest keerulisem on järgmist sammu teha, kui üksi seda finantsvabadussõda pidada.
Aga närvilisuse juurde tagasi tulles, siis praegu on asi natuke vist selles, et mu 3. korteri otsimine jääb täpselt uue kriisi ukselävele ja kriise näinud inimesed saavad aru, et siin on selgelt oht, sest s*ta aja alguses peaks vaba rahhi olema. Juba selleks peaks olema, et raskustesse jäänutelt (tõusu ajal kõvasti yolotanud ripsmetehnikud) luksustooteid poole hinnaga käest ära osta.
PS. Raha-Jaak on Jaak Roosaare.
Vaga hea vastus. Mul tuli ostuviirus eelmise aasta suvel, kui tapselt samast portaalist leidsin alla turuhinna maja yhes Tallinna mereaarses osas. Tegin koik analyysid, mida oskasin, kesk- ja pikas perspektiivis, mitme erineva otsustusmudeli jargi; koik naitas plussi. Raakisin kollegi ara, et ta imekombel Eestis lahetuses olles laheks seda vaatama. Kuid 2 nadalaga oli maja kiirmyydud, maakler oli veel nii lahke, et teatas tegeliku myygihinna – see oli omakorda -10%, mida ise oleksin olnud nous maksma. Pool aastat on nyyd moodas, ma ei saa ikka veel rahulikult votta, kui sellele objektile motlen. Niiet ma saan Su keskoisest kinnisvarapalavikust taiesti aru. Eks see vabade vahendite kysimus on tegelikult valikute kysimus, see on samas ka klassikaline opportunity cost olukord: kui midagi saad, siis midagi jalle ei saa. Ma vaatan siis eelkoige selle jargi, et kui asjad peaksid mulle katte jaama, kuna kellelgi pole huvi/vahendeid, kas seal ise elaksin ja palju selle omamine passiivselt maksma laheb. Mikrotube ma seeparast ei osta, ega suurte hoolduskuludega (sh kohalikud voi pangamaksud, ka haldus-hoolduskulud/factoring fees – kunagi jai mul seeparast yks pilvelohkuja stuudiokorter ostmata, enam ei kahetse ka :), voi kinnisvara sildi all pakutavat vallasvara (korteriomand, leasehold), voi taielikku ymber-/valjaehitust vajavat objekti, voi ainult isiklikust transpordist soltuvat asukohta (siin oli eelmisel aastal suvila ostust juttu, nagu ma hasti maletan). Aga mis seal ikka. Sa ehk korteri said, kui eelnev koik klappis ja myyja ikka myya tahtis? Eks hind voib alla tulla ehk veelgi, aga kvaliteetne ja normaalses hinnaklassis kinnisvara ei devalveeru. Ja yyrnikke ka ikka jagub. Jagus ka 12a. tagasi olnud kriisi ajal.
PS. Eks ma Raha-Jaagu nime ikka tean, aga “minu ajal” olid sellised tegijad nagu Levikomi paris esimene polvkond ja Su ylikonnastatud blogisobrast influencer, kes EV algusaastatel teatud rahvusvahelisele kiirtoiduketile Viru tanaval ari ajamise spetsiifikat opetas 🙂
Novot, mul on umbes samamoodi need enda ja portaali filtrid sätitud: peaksin seal ise elada tahtma, asukoht peab olema kindlates piirides, ligipääs, seisukord, üürivõimekus jne. Ja ma olen nõus loobuma mingist kiirest fix´ist (kulinaariates pralletamine, kõige uuem tehnika jms), kui selle asemel saan pikema sammuga Hispaania suvila poole astuda.
Kui ma millestki ilma olen jäänud, siis on tavaliselt mõne aja pärast midagi paremat tekkinud ja siis lööb minus küll väike Kristi Timmer välja, et ju siis saatus nõnda soovis. Muul ajal nagu horoskoopidest investeerimisnõu ei loe.
See on huvitav, et ‘seal ma elaksin isegi’ on meil esimene kriteerium. Aga nii on.
Aga motlesin seda Hispaania teemat kysida – kas see on kujund voi toesti eelistus valismaiseks elukohaks? Mulle on Hispaania taieik mystika, olen seal ameti tottu vaga palju olnud – aga no ei touse kasi yhtki kinnisvara mitte yheski piirkonnas valima. On jah head kinnisvarahinnad ja mul mitugi tuttavat seal niisama puhkamas voi talvutumas, moni ka pysivalt, aga no sealne byrokraatia ja asjade korraldamise stiil ajab mul alati vererohu yles. Ja ma ei suudaks sealse kovasti- ning yleraakimise suhtlusstiilis vastu pidada.
Voi akki ma olen asjadest valesti aru saanud, eriti Andaluusia fenomenist? Kas Sa jalgid sealset kinnisvaraturgu, on seal midagi, mille poole pyyelda? Korra isegi motlesin nii 5a tagasi, kui kolleeg Prantsuse Rivieras vaikese korteri maha myys ja Alicante lahedale sama raha eest villa ostis, aga sinna see jai..
Parim on see, et ma pole kunagi Hispaanias käinudki, tegelikult. Aga mulle meeldib see teooria, et shop outside your reach. Ehk siis ma vaatan tihti Mersusid ja Porschesid, lõunamaade kinnisvara, luxhotelle jne. Ikka selleks, et motiveerituna püsida ja unistada.
Ma ei ole täpselt vaadanud, kus see Indrek Stahli villa on, aga tema pleiss tundus selline rahulikum koht olevat. Terve Hispaania ei saa ju karjuvaid Carloseid täis olla? Kindlasti on mõni veidi mägisem koht, kust saab Ferrariga vabakäigul alla veereda (et kütust säästa) ja mere äärde kohvikusse minna.
FRA – influenceri ülikond on kuulikindel, mis sul vastu panna on 🙂
Haha. Kunagi oli edukuse kohta veel selline ütlus, et mida paksem on bossi kabineti vaip, seda lähemal pank talle on.
Heh, ega kuulikindel ylikond on ka vaga hea pohivahend bilansis, midagi pole ytelda. Mul polegi midagi vastu panna.. Moned kulutshekid ehk?