Minu esimesed dividendid 3 aastat tagasi

Teate. Mulle on viimasel ajal just instasse tekkinud mingi punt instahelbekeste põlvkonnast, kes kirjutavad, et nad hakkasid mu blogi otsast peale lugema ja nüüd ähvardavad mind, kuna neil on jäänud töö tegemata ehk hambavalgenduskomplektid influentseerimata, osad on vallandatud ja jäänud elu hammasrataste vahele, mõni on pidanud päris tööle minema jne.

Aga mul on sellest ju poogen, sest millal mind teie käekäik huvitanud on? Just. Ei olegi.

Huvi pärast lappasin nüüd ise samuti oma vanu postitusi ja ei tunne ennast äragi. Pühendusega praegu käimasolevale dividendihooajale teeme väikse rännaku ajaloo anaalidesse (see sõna kirjutatakse nii, eks?) ja vaatame üle mu 3 aasta tagused reaktsioonid esimestele Kaubamaja divikatele. Siit ta tuleb:

Teile kõneleb Tallinna Kaubamaja üks omanikke

Posted on mai 12, 2016 by rahakratt

Käesolev ja järjekordne Rahakrati suurteos (jah, ma kipun vaikselt ära tõusma) valmib mu uue Toyota Grand Loser 4×4 Ossikükk Turbodiesel Anniversary Edition AWD Swarovsky Special tüüri tagant. Täielik vaarao tunne on peal. Trükin seda jutujuppi oma ülekullatud iPad’is ja kõrvalistmel nurrub eile Butterfly terrassilt üles nopitud 48 kg kaaluv Jekaterina. Katjakese eluskaal pidada tegelt üldsegi vaid 44kg olema ja 4kg eest on siis lisasid – silikoonriiul, pardimokad ja muud kellad-viled. Mu uus kaaslane ärkas hommikul kell 4, et hakata oma hommikunägu ette valmistama ja tuli kell 7 voodisse tagasi, et siis justkui hetk tagasi ärganut mängida. Nüüd vahime Armani poe ees parklas, daam on kõrval niisama ilus, kraeks olev naarits on veel nii värske, et minumeelest pilgutas see mulle just silma. Kehagi on veel kuidagi liiga soe. Mida elu, eks?

Tere tulemast bojaari igapäevaellu! Kui sa ei ole veel otsustanud oma finantstulevikku munepidi oma kätte haarata, siis teeb seda varsti mõni sendinäljane peletis oma konksus ja hoolitsemata geelküüntega ning Butterfly koorekihist võid ainult pikkade üksikute duššisessioonide käigus unistada…

Ma saan aru, et tekib küsimus, et millest ja miks ma seekord räägin. Ja mitu promilli vedelat pakast mul seekord põses paugub. Null, ausalt. Hetkel olen ma joovastuses vaid õnnest ja näen esimest korda, et polegi vaja pudelist ammutatava vägevuse abil kunstlikult meeleolu tekitada. Konto on kaupsi dividendidest paks ja olen suutnud pea aasta oma aktsiaid näppimata kannatlikult selle hetke ära oodata. Kes ütles, et aeg on raha? Kõrge viis, täpselt nii ongi! Tahaks öelda, et see aeg on raske olnud. Aga tegelikult ei ole. Täna olen täpselt selles kohas, kus eelmisel aastal neid aktsiaid ostes olla lootsin – sisendasin endale, et aeg läheb nagunii, parem on midagi ette võtta, et aasta pärast ei kahetseks, et midagi ei teinud. Sõrmed on trükkides täiesti sõlmes, telefon ei vakata hetkekski ja muudkui loobib kullakaevajate ning kadunud sugulaste kõnesid sisse, kes kõik värske raha lõhna ninna on saanud. Äripäev kaaneloo osas veel helistanud ei ole, et mida oma rahaga teha plaanin aga okei, ma ei võta seda isiklikult seekord. Pane tähele, minu tund veel tuleb ja sean täna siin ja praegu teie kõigi ees omale eesmärgi, et ükspäev see roosa žurnaal veel mainib mind. Ja mitte krimirubriigis.

Aga et mis ma siis tegelikult omale kaupsi dividendide eest ostsin ja kuidas mu elu nii üllatavad pöörded võttis? Võin rahustuseks öelda, et loo esimene lõik on tegelikult vale – ei ole mul länkkarit ega kolme toidukoti jagu kaaluvat silmarõõmu. Värske tasuta raha eest ostsin omale Mintosest uuemaid võlkse kokku. Kuna nii suurelt dividende peale ei tulnud, et uut aktsiakuhja juurde osta ja muudest vahenditest börsile juurde hetkel panna ei ole, siis juriidiliselt on kõik korrektne ja ikkagi reinvesteerisin teenitud summad. Muuseas tundub mulle, et kodubörsi aktsiahinnad on hetkel päris kõrged, tekkinud on minu krati suguseid mikroinvestoreid, kes ca tonni ja nõks vähema kaupa suurettevõtteid kokku ostavad. Targad muide soovitavad suveks üldse portfelli likviidseks teha, et siis Stromkal oma nahast paak puhkeasendisse sättida ning sügiseni õlunaadi libistada (kiika vihjet siin http://www.aripaev.ee/borsiuudised/2016/05/02/muu-aktsiad-maha-ja-mine-puhkama).

Üks minu krati potentsiaalne rünnakuplaan on selline, et ühisrahastuses suuremaid summasid-intresse kokku keerutada ja siis vahel osa välja võtta ning aktsiatesse või mõnda vaguramasse instrumenti edasi tõsta (ehk siis vastupidi praegusele käitumisele, kus divikad ühisrahastusse kantisin).

Aga ääremärkusena pean ütlema, et täiesti masendav on iseenda teksti praegu lugeda, prioriteedid on nii tigedalt kreeni vajunud võrreldes varasema eluga. Veel mõned aastad tagasi oleksin iga vaba papiga Kalevi kommipoodi silganud ja kilo kaupa martsipani ostnud või trollipeatuse putkast uue Prodigy kassetti koju toonud (trollipeatuste putkad on imelised kohad, ükski bänd pole andnud nii palju albumeid välja, kui seal müügil on – üks kreitest hits teise järel). Kas see olukord vajab meditsiinilist sekkumist või nüüd hakkabki nii olema, kui raha maitse suus on? Kas peaks häbenema ja blogi privaatseks keerama?

Igaljuhul on üks mu eelmisel aastal seatud eesmärke täitunud – olen soovinud kunagi dividende saama hakata ning kodubörsil kätt proovida! Raisk, tasub ikka eesmärke püstitada ja teadlikult selle nimel töötada, et endasse uskuda – “Sel ajal, kui liigun oma eesmärkide poole, tulevad nemad ka minu poole” (see viimane ja mõne jaoks võibolla kergelt imala maiguga teadmatera on varastatud siit http://www.rahaasjad.ee/2016/05/02/sinuga-juhtuvad-need-8-asja-kui-hakkad-endasse-uskuma/). Kui minusugune tont suudab magades raha teenida, siis enamus siinsest publikust ei tohiks endas üldse kahelda. Tuleb probleemi olemasolu või eesmärgi soovi endale tunnistada ja liikuma hakata – see on kõige raskem esimene samm.