Jess, üliäge ülimage pealkiri tuli! Tunne on selline nagu oleks tagasi algkoolis, koguks hobuste piltidega udukaid ja kirjutaks kirjandit. Aga mis teha, kuna ma olen selline suurkuju, siis ma võrdlen ennast ainult iseendaga ja lati tõstmiseks tuleb seda vahel langetada… Mulle nii meeldib, kuidas ma enda nõrkused iseenda jaoks ära suudan põhjendada ja siis veel iseennast uskuma ka jään.
Kui te nüüd arvate, et mu parim päev septembris oli see alljärgnev seik, mida te juba instas nägite, siis ei, see oli ilmselt paremuselt teine. Väga napilt jäi alla.
Enivei. Millalgi vist juba augustis kirjutas mille ühe suure kinoketi mingi turunduspihv, et mind välja kutsuda. Keegi olla mu jumalikku torsot Äripäeva rahasimmanil näinud ja mind soovitama hakanud. Kogu meilivahetus toimus meil hilistel öötundidel, kui tema polt tal voodis juba ammu õndsalt nurru lasi ja meil jäi aega üksteisele pühenduda. Tagantjärele mõeldes võisin ma siiski mõndasid signaale valesti tõlgendada, sest mis tegelikult juhtus… no see ei olnud päris see, mida ma alguses ette kujutasin.
Siiski päris kaotuseks ma seda suhtlust ja tulemust ei pea, kuna mängus oli raha ja õige raha paneb tuvi ka ööbikuna laulma.
Minu tegelik ülesanne oli minna kinoketi töötajate ette ja rääkida finantsmaailma keerukatest mehhanismidest, fiskaalpoliitikast, monetaarpsühholoogiast, IMF-ist ja selle mõjudest euroala väikeasulatele, makrotasandi pangandusprotsessidest jmt teemadest, milles ma ekspert olen. Tehtud, mõeldud. Milles küsimus.
Eks muidugi ole üsna väljakutsuv publikut motiveerima minna, kui summa, mis sulle makstakse, ei suuda sind ennastki motiveerida. Aga noh, juba mu vanaisa ütles, et elu peabki üks kannatus olema, ise samal ajal silmanurgast vanaema piieldes… Kinorahva hommikused näoilmed peegeldasid loomulikult segadust (ja äsjamöödunud ränka nädalavahetust) ning kuna mina oskan oma publikut super hästi vastu peegeldada, siis nii me seal üksteist pilkudega mõõtsime ja lootsime, et äkki catering tuleb kärmelt sotsiaalse libesti klaasidega saali (kell oli 11:15 esmaspäeva hommikul). Catering ei tulnud. Ma tean, mida te praegu mõtlete ja mina mõtlesin täpselt sama asja: see on küll täna sitt pidu siin.
Aga loo püänt, te küsite? Ma ei valeta, kui ütlen, et veel sama hommikul mõtlesin ma sellele turunduspihvile kirjutada, et sattusin nende poole sõites mingisse ahelavariisse ja tõenäoliselt ei jõua kohale. Proovisin igatpidi saatusega flirtida, et see üritus ära jääks, aga mitte ükski trikk ei tõmmanud vett peale. Isegi trolliga läbisin terve teekonna puutumatult, kuigi olin valmis seekord Mupistide reeglitele alluma.
See on alati nii, et asju kokku lubades ja -leppides on mega hea tunne ja enesega rahulolu, et sõna levib, papid liiguvad, saan uskmatutele jälle jutlustama minna jne, aga kui see päev päriselt kätte jõuab, siis ei jõua mul kodus wc ukse link viimasest külastusest isegi jahedaks minna, kui ma selle poole taas oma väriseva käe sirutan. Miks see nii on?
Ja alati, a-la-ti, pärast selliseid koosviibimisi, on mul tunne nagu oleksin maailma tipus! Äkki sai kasvõi üks või kaks inimest endale mõne uue mõtte või idee mu käest. Peaks ju olema lootustandev olukord, kui su ette tuuakse minusugune ja ma ütlen, et isegi mina saan millegagi hakkama. Sul peaks siis veel eriti lebo olema.
Palju mõtteid jäi sel hommikul kõlama ja hea näitaja on seegi, kui suudad kellelgi esmaspäeva hommikul silmi lahti ja enda peal hoida. Okei, üks kutt tõesti haigutas seal päris palju, aga selle asja “rääkisime” pärast etendust maja taga klaariks enne, kui sealt ära sõitsin. Niiet, poisid ja tüdrukud, hoidke oma eesmärgid silme ees ja never give up!
No rets hea lugemine algusest lõpuni. Aitäh!
Eks ma püüdsin kvooti seekord rohkem piltidega täita, aga tänan.