Noh, Madis-poiss, kas tuli veits külmavärin ja tibutagi ka selga, kui sellist pealkirja lugesid? Kardad, et algab sõda? Muidugi! Lasen sind koos oma ustava fännibaasiga virtuaalselt auklikuks praegu. Mu fännid usuvad mind pimesi ja on valmis iga mu sõrmenipsu peale su maja katusele kollaseid jääpurikaid tegema.
Täna ma räägin sellest, miks mina investeerin ja milline näeb välja üks päev Rahakrati ideaalelus. Loo allikas ja kõige kurja juur on siin: http://www.rahaasjad.ee/2018/07/18/finantsvabadus-eesmargina-imeb-lurinal-mis-on-parem-alternatiiv/
Istun praegu ühes Euroopa suurimas pealinnas ja võtan oma päeva kokku. Tööandaja saatis mind siia messile, aga ametisaladuste tõttu ei saa ma rohkem midagi rääkida ega oma täpset lokatsiooni avaldada. Võin ühe vihjena öelda, et siin räägitakse prantsuse keelt. See polegi oluline tegelt, kus ma praegu asun, te ei pea nuputama. Ja võin öelda, et distants mind ülbemaks ei tee hetkel. Julgen Pokkerinäole otse ka öelda, mis ma tast arvan.
Olen parajasti ühes päris mõnusalt sumisevas tänavakohvikus. Kargud tulitavad, sest olen päev läbi messil olnud ja teinud võõrastele inimestele nägu, et olen rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert ja tean, millest räägin. Jutt mul jookseb ja ega keegi läbi küll ei hammustanud, et pool teksti oli puhas improvisatsioon ja varieerub messiti. Kusjuures sellega seoses meenus üks naljakas lugu. Mul oli kunagi üks tuttav bussijuht, kes rääkis lugusid, kuidas ta sõidutas turismigruppe mööda Euroopa linnasid ringi ja rääkis iga kiriku juures jumala suvalise loo ja täiesti lambikad aastaarvud. Tema väitel poodi mõnes kirikus lapsi ja mõnes pilastati labrdori kutsusid – seda kõike alles paar aastat tagasi. Päris jõle mulje võis Aasia turistidele jääda, et millega me siin Euroopas tegeleme. Küll see bussijuht ka ükspäev hea karmalitaka saab selle eest, selles ma ei kahtlegi. Aga korraks oli naljaks küll, eks.
Aga tagasi asja juurde. Madis ajas täna ühe oma kirjatükiga interneti tülli. Ise kõva finantsvabadussõdur, aga nüüd räägib, et pühkige rantjee elust suu puhtaks ja nagunii keegi oma eluajal rikkaks ei saa. Ma tahan nüüd rääkida, miks mina oma ristiretke tammun ja mis tulemusi ma tulevikus ootan.
Ma ei soovi lõpetada töötamist, kui ma lõpuks rikas valmis olen. Lugesid ikka hoolega onju, et olen praegu ühes anonüümses suurlinnas, istun kohvikus, kirjutan teile lugusid, sättisin just ühe aktsiaorderi sisse, teen fäänsisid insta pilte, et kõik kodumaal kadedad oleksid ja olen eluga rahul. See tähendab, et mulle päriselt ka meeldib mu töö. Ma ei tunne puudust, et peaksin igal hommikul ärkama ja päevas vähemalt ühe langevarjuhüppe tegema. Ma olen kolme kümpine. Liiga vara on niisama päevasid rantjeena mööda saata. Mul on palju energiat ja oskusi, mida anda, et mõni ettevõte suurelt käima sikutada ja oma panus Eesti rahvusvaheliste ettevõtete maastikul anda. Ilmselt oleks kellad siis, kui peaksin oma rida päevast päeva vastu tahtmist ajama.
Minu eesmärk on normullilt ära elada. Teadmine, et teen (praegu, headel aegadel) ca 300-400 €urot igakuiselt omale säästmise ja investeerimisega juurde, teeb mind rahulikumaks. Kui mul tööl peaks tõesti ükspäev nö uriin seljankasse lendama, siis on mul väike varulangevari olemas. Muidugi oli alguses harjumatu mõte, et saan palka, aga võin ainult osa sellest ära kulutada. Täna on see muutunud normaalsuseks ja kui 3 aastat on see hind, mida pean maksma, et endale väike varuvari saada, siis olen sellega nõus. Võin ka 10 ja rohkem aastat osa oma palgast alles jätta, kui see laseb mul soovitud ajal puhkuse võtta ja näiteks pikaks nädalavahetuseks Partseloonasse lennata ja nägu korra selle kollase tähe poole keerata, mida Eestis liiga tihti ei näe.
Siiski sellega olen ma nõus, et päris usinalt tuleb tegutseda sissetulekute kasvatamise nimel. Mul on olnud päris isaseid kuupalkasid (üle 6k ja isegi üle 8k, aga üle 10k pole veel suutnud hüpata) ja ka seekordses kokkuvõttes tuleb suur number, sest olen mingid pikka aega konksu otsas olnud rõõbad paati tõmmanud ja see annab sissetulekutes tunda. Aga püüan siiski hoida oma kulud samal tasemel nagu vähem palka saades. Loomulikult ei tule see alati idekalt välja, sest suurem kuupalk annab võimaluse vahepeal mingi suurem ost ära teha või suuremaks ostuks kõrvale panna (pesumasin, diivan, tuusik vms) ja seetõttu näeb säästuprotsent nigelam välja. Suur sissetulek ja suur säästuprotsent käsikäes on tõeline püssirohi, et finantsvabadussõda edukalt pidada. Seega kokkuvõtteks siis niipalju, et mõelge asjad enda jaoks selgeks – kes ja mis põhjusel oma lahingut peab. Ärge andke alla, head sõbrad.
PS. Kui osav olla, siis ei olegi vaja liiga palju plekki kokku ajada, et endale luksustooteid osta. Näide elust enesest: kõndisin siia kohvikusse ja nägin ühe tänava ääres sellist vaatepilti (aken on lahti):
Oleks terasest munad, siis sõidaksin praegu Pentliga ringi ja käiksin üsna ülbe näoga naistel tšakraid avamas. Lisaks Rahakratile võtaksin siis veel teisegi aliase: “Bentley-Endel, sinu isiklik tšakrate muukraud aastast 2018”.
Pidage vastu!
Maja katusele kollaseid purikaid? Nii kõrgele ei sihi vist, peab kirvega ühe redeli valmis meisterdama. 😀 Aga liiga palav on, ootan talve ära. Ronisin üle müüri ja tagasi ning leidsin su Pently ka üles. Tšakratega tegelemist teha ei tahaks – kõlab, nagu üks paras hookuspookus! Sinu ja Müüri postitused on kui kaalukausi kaks erinevatel pooltel paiknevat raskust, mille tasakaalupunkti näen kui eesmärki, mida sooviks saavutada. Parem suhe töö ja vaba aja vahel, viimast toetamas ning soosimas passiivne sissetulek. #HästiHajutatudKommentaarid.
Tuleb ülevaltpoolt läheneda katusele…
Selle lause ma kopin omal avalehele ja panen blogi kinni – blogi õpetlik eesmärk on lõpuks sõnastatud: “Parem suhe töö ja vaba aja vahel, viimast toetamas ning soosimas passiivne sissetulek.”