Omamisest ja vabadusest

Tähelepanelikud piilurid on siin kindlasti märganud, et samal ajal, kui Rahakratt sai üheaastaseks, sain mina 31. aastaseks. See oli alles kuu-kaks tagasi. Ma ei oska eriti määratleda, kas 31 on noor või mitte aga ise pean ennast loomulikult nooreks ja ihaldusväärseks seltsimeheks. Peatselt ka rikkaks seltsimeheks, loomulikult.

31 on täpselt selline vanus, et mäletan ähmaselt CCCP aegseid proviandist lagedaid poeriiuleid ja metsa alt leitud katkise Salvokaga mäest alla laskmisi. Loomulikult oli pärast kelgumäelt koju minnes ka värske ketukas soolas, sest Salvoka kvaliteetne ja terav plastikäär rebis suurema venna pärandatud suusapükste tagaosa ribadeks. Jah, pappi meie peres liiga laialt ei olnud ja kui tekkis, siis läks see kärmelt millegi materiaalse peale nagu näiteks uus telks või midagi muud sarnast. Ilmselt olid need sätendavad ja uued asjad pimeda ja vaese aja väikesed rõõmud. Praegu kasvavad teismelised, kellel essad papid vanemate käest peale tilguvad, ilmselt sellistes oludes elama ei pea ja vaesematelegi tundub aeg vist helgem olevat – võimalusi on rohkem.

Mind ajendas kompuutrit kätte võtma ja uut kirjatrükki näpuotstest välja suruma üks artikkel, mida hiljuti lugema sattusin. Vaata allapoole, panin sinna lingi ka. Jutu mõte on see, et noored ei tahagi enam niiväga autosid, kortereid ja muud tavapärast mammonat kokku kühveldada. Mina ja minu jälgijad siin muidugi päris nõus ei ole, kuna meie ostame hea meelega vara, mida siis nendele nooretele edasi rentida, et passiivsete pappide read excelis jälle sammuvõrra pikemaks lükata. Aga omamise kultus hakkab põlvkondade vahetusega vist tõesti läbi saama. Moes on inimeselt inimesele renditeenused ja igasugune P2P teenustega mässamine. Lähen mäele ja rendin Salvoka. Lähen tuusikule ja rendin airbnb-st mingi hüti. Vaja prouadega kuhugi sanatooriumisse amelema sõita, siis rendin Autolevist mingi kärtsuma tranduleti. Rentida saab sporditarbeid, hobivahendeid, kodusid – miks peakski siis omale mingi püsikulu tekitama ja liisingu libedat teeb pidi minema?

Rahakrati blogiga alustades tundsin, kuidas minus süvenes sama suhtumine. Üheltpoolt oli oluline püsikulud alla saada ja teiseltpoolt on tegelikult palju murevabam olla, kui ei pea pabistama mingi materiaalse kolahunniku pärast, mis garaažis kindlustamist ja potentsiaalset varast ootab. Suurema osa ebavajalikku kraami tegin paari kuuga kahtlastes netiportaalides likviidseks ja saadud rahh läks krattima. Korra hoiatan, et garantiid muidugi ei ole, et see raha mulle alles jääb aga kraamihunnik mind ka rõõmsaks ei teinud. Vähem omada tähendab vähem muretseda, rohkem vabadust ja vähem kohustusi. Oma vanemaid vaadates näen täpselt vastupidist pilti – mida rohkem on põhjavalgustusega lumepuhureid ja bassikõlariga leheimureid, seda parem. Vanem põlvkond mõõdab edukust vara koguses, noorem põlvkond aga vabaduse määra ja kohustuste vähesuse järgi. Mulle tundub.

Interneeduse avarustes on palju linke ja tabeleid, mis näitavad, kui kaua kestab uue asja saamisega kaasnev õnnetunne. Eks ta natuke selline kähkuka või MC Donaldis käimisega võrreldav ole – suur isu on ja oled valmis esimese variandiga isu kiiresti kustutama. Pärast täis kõhuga on süümekad, et jälle Mäkis käisid ja lubad jõuludeni salatit süüa (ja võin kihla vedada, et feilid…).

Mulle tundub kuidagi väga ahvatlev olla selline rahapoiss, kellest seda aru ei ole saada. Sahistan vaikselt oma kroksides ringi, vahel sõidan vanade aegade meenutuseks endiselt veel trolliga ringi ja üle ühe päeva teen lõunasöögi mõnes rahvakulinaarias. Siuke salarikkur. Õige preili leiab siis mind minu enda pärast ja võin kindel olla, et saan nii väärt kaaslase, kes on vajadusel isemajandav ega tule kuu lõpus katkise maniküüriga määramata ajaks laenu küsima. Täpselt selline peakski elu olema.

Et mitte teiega siin tüliõuna sööma hakata, siis täpsustuseks ütlen ära – need siin on minu ja paljude minu tuttavate seisukohad. Meile on oluline minimaalne kogus materiaalset kama ja maksimaalne kogus vabadust. Vabadust minna parema tööpakkumise peale teise linna/riiki, vajadusel kärmelt kolida ja võimalikult vähe asju kaasa vedada. Vabadust minna sobival ajal reisile ja omada selleks vahendeid. Selline natuke nagu nomaadielu. See ei tähenda, et kõik Y-põlvkond tuulelipud oleks ja kedagi kodutunne ja turvatunnet pakkuv töö ei huvita. Kindlasti mitte. Hea on teada, et mingi hütt on ikkagi olemas, kus vähemalt paar rulli ruberoidi mingite laetalade peale on tõmmatud. Aga see ei ole prioriteet, mille nimel endale kolmekümpiseks-neljakümpiseks saades juubelikingituseks südar saada.

https://brightside.me/inspiration-psychology/why-young-people-dont-buy-cars-and-apartments-anymore-238710/.