Lükkan 2015 aastale ametlikult triibu alla. Popcorni tooma ei pea, postitus tuleb kiire ja informatiivne. Ilma reklaamipausideta.
Ühestki telekanalist ei tulnud siiski pakkumist korraldada Reikopi ja Avandiga suurem show ja Saku Suurhallist live-ülekanne. Tunnistan, et olen pettunud. Kas ükski produtsent ei tundnud tõesti raha lõhna siin? Laysi krõpsud ostaks reklaami, Reikopile paneks Saku Originaali särgi selga ja Avandi oleks Fairy nokatsiga. Kus siis mujal tulusam projekt oli, kui mitte minu rahateemalises veebipäevikus? No pohlad, järgmine aasta on jäme ots minu käes ja siis vaatame, kes kelle kanalisse reklaami ostab.
Kõige suurem saavutus ja selle eest premeerin ennast topelt-kabanossiga: change of mindset. Maakeeli tõlgiks sedasi, et umbes poole aasta pealt sattus mulle näppu korraga mitu allikat, kus oli juttu sellest, et tegelt ei ole okei kõiki sissetulekuid koguaeg ära kulutada ja naabritega võidu dšiipe ja tšiuauasid liisida. Ma ei ole kummagi sõna õiges kirjapildis veendunud hetkel…
Rahakrati äratasin ellu vist umbes juunis-juulis aga andmed sain tagantjärgi taastada ka kahe eelneva kuu kohta. Kurat, must saaks ikka hea kriminalistik. Muuseas, ma olen väga tänulik kõikidele, kelle blogidesse ma komistanud olen, kõva motikapaugu (motivatsiooniannuse, mitte mootorratta avarii) annab teadmine, et keegi veel mässab kuskil ja liigub suuremate eesmärkide nimel. Nimeliselt ei viitsikski üles lugeda, võibolla mõni ununeb ja siis solvub aga aitäh kõikidele! Ka teile, kes te siit läbi käinud olete! Ma kirjutaks siin vist üksi ka aga väga hea on vahel mõni soe sõnavõtt leida.
Kiirelt oma 3 igakuist eesmärki üle käia, siis on asi järgmine.
1. eesmärk iga kuu vähemalt 1500 eur linnapealt ära tuua õnnestus. Keskmiseks jäi 2015 aastal 1752,54 eurot. Ühte piiksu ka ei tule mu suust, mis kurtmist meenutada võiks. Kuki-muki on selle eesmärgiga, tõesti!
2. eesmärk iga kuu vähemalt 50% sissetulekutest säästa/krattima panna ei õnnestunud. F*ck it nagu ütlevad neegrid välismaal Bronxi linnaosas. Ja varsti ka Pronksi tänaval. Suured eesmärgid on siiski head. Esiteks viitsivad vähese(ma)d neid püüdma minna, kuna nad on suured-hirmutavad ja teiseks panevad suured rohkem pingutama. Mind vähemalt.
Graafikud on ägedad. Eriti enda omad. Teiste omasid kuskil uimasel konverentsil seina peal vaadata on ikka sitaks igav. Aga nende värviliste sammaste järgi on näha mu sammud – keskmine kõrvalepanek tuli 2015 lõpuks 34,34%. Päris palju pappi, kus see kõik laiali on…?
Võrreldes eelmiste aastate suht nulliga, siis on asi hea. Meenutan oma põhikoolis tegutsenud veninud püksipõlvedega dressikates ja kaelas rippuva tatist nõretava vilega võimlakunni, kes ütles alati: “Sooritus võiks parem olla”. No perkele, mine soorita ise mingeid lõuatõmbeid, kui minu trenn piirdus 45-minutiga ehk ainsa kehkatunniga nädalas ja tema ainult spordisaalis elaski. Hetkel tunnistan, et kuna eesmärk oli 50% iga kuu krattima lükata, siis nõustun võimlakunniga – saaks paremini.
3. eesmärk sai ikka eriti kõrge pandud. Bubka, laena teivast, ausalt.
Plaan iga kuu 500 eurot passiivset raha sisse tuua ei õnnestunud. Tekib muidugi väike küsimus, et kuidas, kurat, see õnnestuma pidanud olekski? Aga ärgem takerdugem peensustesse. Eesmärk olgu võim(l)as.
Passiivse papivooga on seega nats kesine hetkel. Ära just ei elaks. Aus olla, siis ei saaks tegelt ühtegi arvet makstud selle eest. Aga staarinvestorid räägivad mingist lumepallist ja ma keskendun selle ehitamisele praegu.
Kogu 2015 aastal sisse pursanud (soov oli anda natuke võimsam väljend praegu) passiivne raha oli 11,27 eurot. Keskmiselt siis aprill-dets igakuiselt terve euro ja veerand lisakski! Selle kogusumma eest saaks vist H&M-ist ühe t-särgi omale? Aga siit kohe Hõbevillaku küsimus, kumb on parem, kas 0 eurot või 11,27 eurot? Novott, paneb asjad kohe teise perspektiivi, eks.
Loen siin ise seda postitust üle ja toimetan komasid ja tundub, et olen vist klaas-pooltäis tüüpi tegelane. Kaks eesmärki lendasid kuldse joana klosetti ja 1 sai täidetud aga ma ei ole kuidagi muserdatud – meenutan seda mindseti kohta, sellest saavad veel suured asjad alguse.
Muidugi võiks kõik palgad igakuiselt koos ülejäänud tarbiva inimmassiga hüpermarketites rõõmsalt laiaks lasta, kapid igast sitta täis koguda ja elu lõpuni ägiseda, et miiiiiiiks jälle esmaspäeva hommikul (…kaineks saama…) ärkama ja tööle minema peab. Teine variant on proovida, et äkki saab ükspäev sedaviisi, et ise otsustan, kuhu lähen ja millega parajasti tegeleda soovin.
Kui keegi siin innustust otsib, siis ütlen päris otse, et vahel olid väga madalad kohad eelmisel aastal. Vä-ga ma-da-lad.Keeruline oli endale selgitada, miks peaks kuskilt kokku hoidma või vahel midagi ostmata/tegemata jätma. Eriti teisi, just sõpru ja tuttavaid, vaadates ja võrreldes. Tagasilööke oli, kahtlemata, aga täpselt selline elu ongi. Täiuslik ei saa ilmselt ka 2016 olema. Rahakrati taga on ju tegelt täiesti tavaline inimene, mind juhivad isud ja ihad nagu igaühte: tahan süüa, seksi ja uusimat aifõuni. Järjekord sõltub. Igaljuhul vahel saan neist soovidest võitu ja vahel jään alla – see on ok. Tasakaal peab olema. Hetketarbimises ja tulevikuplaanide ehitamises, mõlemas.
Blogi populaarsuse üle ma jälge ei hakka pidama aga uudishimu sai minust võitu. Vaatasin 2015 käidavust. Võtab maigutama – siin käis 2277 inimest ja kokku oli 8511 vaatamist. Kust te kõik siia saite, see on ju terve Kilingi-Nõmme jagu kaadrit?
PS. 2016 eesmärgid – Leole Oscar ja Rahakratile rikkus. Simple.
Tervitan!
Rõõm lugeda sinu eelmise aasta kokkuvõtet. On ikka mõnele seda sõnaseadmise kunsti antud 🙂 (ja ma ei mõtle siin arusaadavalt ennast).
Alustan kohe algusest, nimelt on siiralt kahju, et sa ühtegi pakkumist tele-showks ei saanud, see oleks kindlasti konkureerinud palju-kiidetud-laidetud Tujurikkujaga (vähemalt vaadatavus oleks olnud võrreldav). Ehk järgmisel aastal, elame-näeme.
Nagu sinulgi, toimus ka minul eelmisel aastal tõsisem change of mindset (kuigi pere-eelarvet olin pidanud juba aastaid ja ka neid sääste näpuotsaga kasvatanud) ning see-juures olid kindlasti tugevaks tõukeks erinevad blogid ja raamatud (just eesti autoritelt).
Sa mainisid, et 3-st eesmärgist õnnestus üks ja ebaõnnestusid kaks… Minu arvates võiksid sa lugeda ebaõnnestunuks tõesti eesmärgi nr 3 (tõenäoliselt ei oleks piisanud ka Bubka ja Lavillenie kokkuseotud teivastest seekord) ja väga edukalt õnnestunuks nr 1, kuid nr 2 on ka minu silmis kindlasti õnnestumine (11,27 € on parem kui 0 € ning sama moodi on ka 34,34% way-more parem kui 0%!!!). Me räägime siin ca 7200 € terve aasta peale! Ma ei hakka isegi arvutama, mitu kabanossi selle eest saaks (igatahes terve Kilingi-Nõmme saaks lõunaks söönuks ja jääks sullegi üle).
Lõin ka enda eelmise kalendriaasta ubinad kokku ja tulemuseks tuli igakuine keskmine säästumäär 53,1% (igati rahuldustpakkuv, mitte intiimses mõttes, tulemus). Eks näis, mida 2016 toob, erilisi eesmärke ma seadnud ei ole, aga 50% klubisse võiks ju edasi kuuluda küll ning kui säästud ka veidi kasvavad, oleks tore. Meenutades enda lapsepõlve “võimlakunni”, siis: “Miks sa rohkem ei pingutanud?” Aga pingutasin piisavalt (minul oli võimalus ja soov veeta igapäevaselt keskmiselt 3-4 tundi võimlas).
2016. aastaks sooviks sulle siis tugevat tervist (väiksemad meditsiiniarved jms), rohkem seksi ja rikkust Rahakratile (Leos ja õunas ma nii kindel ei oleks)!
Hõissa! Rõõm sind siin näha taas!
Teen kraapsu heade soovide eest, küll need õunad/aifõunad kunagi nende puude otsas kasvama hakkavad, mis täna istutame, onju. See polegi peamine.
Olen vist maininud, et mul veel oma pere ei ole aga korra kukkus habemetüügas lipsusõlmeni küll, et suudad nii tigedaid tulemusi pere kõrvalt ja perega koos teha – minu kiitused! Kindlasti peab ka ülejäänud pere eesmärkidest ja asja mõttest aru saama, mitte nii, et üks sikutab sisse ja teised pritsivad valimatult välja.
Head soovid ja külastage meid jälle!
Tänan, rõõm on mõlemapoolne!
Eks see istutamise rõõm peab ka omaette rõõm olema ja huvi pakkuma, muidu hambaid krigistades kaua vastu ei peaks. Usun, et finantsvabaduse poole püüdlejad teevadki seda mõnu ja hasardiga – vaatad, kuidas väiksest õiest saab pikapeale õun ja varsti näed ka teisi õunu jne kuni märkamatult korjad õunu juba kastidesse.
Olen teadlik, et sul veel oma pere ei ole, mingist postitusest olen selle kunagi välja lugenud. Iga asi omal õigel ajal.
Perega tuleb kindlasti ühiselt paadis sõuda, et rahalise sõltumatuse suunda hoida ja selle poole liikuda, kui rütm on vale või mõni meeskonnaliige viilib (kas või sõuab lausa vastuvoolu), siis on tunduvalt keerulisem. Kui leibkonda kuulub ainult üks liige, on muidugi mingis mõttes lihtsam, sest saad otsuseid langetada ainuisikuliselt ja just nii nagu sulle endale parasjagu õige tundub.
Aga ma usun ja loodan, et ka sinul õnnestub tulevikus koos perega samasugust ühist teed liikuda. Selleks ajaks on sul kindlasti ka juba isiklikud kogemused ja tulemused ette näidata ning kergem teisi kaasa haarata.
Täpselt! Natuke hasartne on see asi küll, seega tuleb kaine mõistus säilitada.
Peaasi, et tulevikus mingit siukest vurfat kaaslaseks ei leia, kellele iga reede metsast värske naarits tulistada tuleb, et ta tantsevalnõi rai-le keksima minna saaks.
Tead kui ma scrollisin allapoole ja sinu kenade pontsakate 3D tulpadeni jõudsin, siis tuli sama mõte, et enda graafikuid on tore vaadata (ja veel ilusamaks teha, noh et sikutad veidi ekraani peale suuremaks, et näeksid veel võimsamad välja isegi siis kui kõige parempoolne tulp on ainult 5 euri sentidega 😀 ).
Ja isegi kui kõik ei lähe nii nagu võiks (ja Leo Oscarit ei saa), siis võivad teised asjad väga hästi jätkuvalt minna (näiteks hoolimata Oscaripuudusest on Leol vähemalt 10 supermodellist girlfriendi olnud.)
Mh, see oli küll ilusti öeldud praegu! Öeldakse, et eestlane teeb komplimente ainult kerges promillis (3,5 ja üle) või parematele jahimaadele mineku valmiduses. Ma loodan, et sina oled kaine ja täie tervise juures (mingi köha vms on okei vastavalt aastaajale).
Teen kraapsu ja tänan. Astu jälle läbi, viie euro tulp on varsti kosunum. Küll siis modellid ka märkavad ja maja juures tiirlema hakkavad nagu pardid ümber Kirde saia Sõpaka tiigis.
Lugedes kui hästi Sul sulg jookseb, siis südamest loodan, et tood linna pealt raha sarnases valdkonnas – patt oleks mitte seda ära kasutada 🙂 Mind kõnetasid need rasked hetked ja visadus neist läbi tulemiseks. Sa oled vist vanuselt nooremapoolne, eksole? Võib-olla on säästmise raskel rindel abiks või toeks selline nats üle 40-aastase ettevõtja mõte, et mingil hetkel (ja suht ruttu) saabub täielik tarbimisküllastus. Kui sa oled olnud mõnda aega olukorras, kus sa tõesti saad endale pea kõike lubada (mida üks keskmine eestlane unistab), siis sa rohkem ei taha tegelikult. Ise ei taha ja isu ka ei ole. Järjest rohkem vahetad välja kallid reisid-jubimmid-õunad-jm stuffi suht lihtsate looduslähedaste tegevuste vastu ja tunned, et outcome on aina parem. See on taas osa mindshiftist ja muidugi elama ja hetke nautima peab, aga seda saab teha edukalt ka ilma rahamägesid kulutamata. Jama ainult, et see arusaam tavaliselt nii hilja elus kohale jõuab… Soovin visadust ja häid sõpru kõrvale, kes su vaateid jagavad ja toetavad! 🙂
Iti. Tänan sind!
Nooremapoolne oleneb skaalast – suve alguses keris läbisõidunäidikule 30 ja siis sündis ka Rahakratt. Ilmselt ei ole väga vana aga mitte ka enam nii noor, et Viru keskuse pinkidel hängimas käia. Tunnetan tegelikult praegugi seda, et ei soovi pidevalt tarbida ja valimatult kokku osta. Mind kannustab see tunne, et mul oleks see võimalus ükspäev. See annab nagu teatud meelerahu ja ehk ka julguse rohkem “ei” öelda igasugustele imelikele sissetulekuga seotud pakkumistele. Aga su seisukohta on hea kuulda – annab taas väikese tõuke siinse asjaga jätkamiseks.
Pean kahjuks ütlema, et kirjutamisega ma endal elu sees ei hoia. Veel. See blogi on omast huvist ja kirjutan teise pseudonüümi alt veel ühes portaalis ning sootuks teistsuguse “käekirjaga”. Samuti hobikorras. Muuseas, see on Rahakrati blogi üks eesmärke, et ükspäev selline valem valmis sättida: töö=hobi=töö. Ma ilmselt ei ole ka liiga palju ise otsinud omale võimalusi, et kirjutamisega arveid tasuda. Igapäevases töös tuleb vahel ette, et saan oma fantaasia järgi mõne rea sünnitada aga kahjuks harva.
Päris ajakirjanikuks ei ole ka saada soovinud/proovinud. Kajastada lugusid, kuidas keegi aastavahetusel Valli baari ees tappa sai või kuidas Indias hukkus kahe rolleri laupkokkupõrkes 18 inimest? Väga positiivsed noodid, eks…
Korra iroonitsedes, siis üks variant on veel voucheriportaalid. Olete käinud sealset copy’t lugemas? See ületab kõrge kaarega ka eelmise sajandi alguses Siuru poolt sätitud standardid: “Maagilised ja peakoka sundimatu armastusega ideaalselt sümmeetrilisteks lõigatud sea varuosad, mida ümbritseb justkui sinu Rapla vanaema mõhnaliste käte poolt äsja peenrast nopitud kapsa-peedi hõrgutav ikebaana. Kõrvale pakume hambaid kõditavat ja kogu seda maitsetepaletti ideaalselt üheks sulatavat maailma enimhinnatud karastusjooki: selle voucheriga -50%”.
Kas on raske öelda, et tegemist on poole soodsama šašlõki, Maxima pakisalati ja Cocaga? See nõuab ikka süvaloomingulisust, et selliseid ridu kirjutada, müts maha! Need portaalid suudavad ka meditsiinilised rektaaltoimingud sellisteks kirjeldada, et pulss tõuseb ja märkamatult avastad ennast PERH-is kõhuli, arstionu jahedad käed su kannikaid laiali venitamas…
Mul tekkis küsimus, millele ma omaarust otsest vastust ei leidnud -> mis ajendas Sind rahaasju üle vaatama ja otsust tegema, et nüüd on aeg ohjad kätte võtta.
Korra jäi silma, et sõbrad/tuttavad ümberringi vaikselt tegutsevad, aga et mis Sinu tõuge oli? See viimane piisk, mis soovist tegudeni lükkas?
Elu (finantsilises) madalpunktis olek. Ja sellest ära tüdinemine.