Rahakrati 2016. aasta finantssihid

Rõõm on kuulda, et keskmine eestlane hakkab juba kolmapäeval tegema päris detailset plaani, mis poosis ja kus reedel vastu pühapäeva endale viina näkku kallata ja kuhu omasuguseid potentsiaalseid ühtimispartnerid pehme keele ja burksikastmese särgiga võrgutama minna. Kiidan heaks, eesmärgid peavad olema paigas. Konkreetsed ja mõõdetavad. Aga selle sama kaadri suuremad eesmärgid? Et mis võiks näiteks aasta pärast elus teisit olla? Mkmm, vaataks, kuidas elu kulgeb ja loodaks parimat. Paneks palgapäeval pool Olümpia hotellis sisse seatud Karu koopas punasele ja hajutamise mõttes loodaks teise poolega hip-hopodroomil totalisaatori heldele käekesele? Tugevad plaanid, anna minna. Paar aastat tagasi jagasin täpselt samu vaateid: praegu on täna ja homseni on aega. Aga perkele, see homne tuleb jummala kiirelt kätte!

Ma maadlesin pikalt enese sisemise veenmisega, et eesmärgid tasuks kirja panna ja see pole pelgalt sisutühi peatükk Peep Vainu või muude elukoolitajate raamatutes. Neid raamatuid lugedes kartsin kõige rohkem, et muutun ise samasuguseks nö investorpastoriks. Kuulutan oma sõna, kirjutan eesmärke, teen palja tagumikuga hõõguvatel sütel joogat ja maksan kuuspooltuhat euri, et sõita nädalavahetuseks Taisse pimedasse tuppa istuma. Nüüd ongi asi sealmaal, et kuulutan eesmärkide kirjapanekus peituvasse jõusse. Psühholoogiliselt on see puhas mind f*ck. Panen kirja selle, mida tahan saavutada ja see hoiab need teemad mu kuklas pidevalt aktiivsed. No-brainer. Ma tean, kus ja millega hakkama tahan saada ja vastavalt sellele muudan mingeid käitumismustreid. Läheb juba liiga Villu-Parvet-hüpnotiseerib-oma-tribal-tattoodega-ja-muudab-su-elu jutuks?

Nagu ikka, toon näite enda pealt ja räägin lahti oma 2016.a. eesmärgid. Püüan möla võimalikult lihtsa hoida, et ka see burksikastmese särgiga kaader siin hoida ja räägin täpsetest rahanumbritest.

Mulle oli eelmine aasta esimene, mil hakkasin värisevate kätega mingisse vanasse Disney tegelastega kaanepildiga kasutikusse selliseid ridu kirjutama: 1. soovin Kadri Simsoniga deidile minna (Kadri, kui sa loed, siis pane mulle meili rahakratt@gmail.com, et millal sulle sobiks) 2. soovin palja ülakehaga Pärnu lahel hõljukiga sõita 3. soovin alustada tööst sõltumise vähendamist jne jne. Tänaseks on see klade kasvanud 100+ eesmärgiga listiks. Umbes aastaga. Ja umbes pooled asjad olen saanud selle jooksva aastaga maha sodida. Kuidas ma nüüd veel paremini tõestaks, et meetod toimib? Nii rahalises, kui ka muu elulises plaanis.

Siin ajaveebis proovin lisaks segase jutu ajamisele hoida kolme suuremat eesmärki, mida vastavalt status quo muutmisele ajakohastan. Eelmisel aastal olid plaanid vägagi pompöössed. Isiklik lemmar eesmärk oli saavutada 500 eurone igakuine passiivne sissetulek. Aastaga. Hahahaaa. Vali naer, kuram! Ei hakanud trellidega riskima ja loomulikult jäi see sinilind püüdmata. Aga suur eesmärk paneb teisest otsas jällegi rohkem siplema ja leiutama. Hakkad märkama uusi võimalusi, alateadlikult hakkad otsima uusi tutvusi, õpid palju uut näiteks seaduse hallide alade kohta ja muud sarnast. Aga meenutagem enne tumedatesse tehingutesse astumist järgnevaid Juhan Liivi ridu: “kergem on kanda kaljusid, kui südametunnistust halba.” Rahakrati tegevused jäävad seaduse piiridesse, tahan öelda.

Aga jah, rahalised eesmärgi. Jutulõng kipub täna uitama minema (vabandus on see, et tegemist on kolmapäeval valmis kirjutatud postitusega – Facebook’i sõnumiaken viskab neid reedeseid plaane sisse, et mis asendis viina sisse kallata võiks…). Enne suurte passiivsete pappide sissemeelitamist mainin veel seda, et tegelen eesriide taga väikese varusumma tekitamisega, mis ei leia teed ei fondidesse, metsadesse ega mitte Alicante kinnisvarasse. See on see paljuräägitud vihmaperioodi fond, et kui mõne hea korterigala käigus sõbra juures vähe bravuurikamas olekus pesumasina trumlis margariitasid rahvale tegema hakkad ja aparaat järgmisel päeval remondimehe hella kätt tunda tahab, siis ei ole vaja telefoninumbrit ja seltskonda vahetama hakata. Selline väike varu võiks ikka olla, elu on ootamatuid pidusid täis. Ma ise kutsun seda reservi tšeburekikontoks. Olen jalutanud varasel hommikutunnil Karja tänavalt üles nopitud “kvaliteetsete” kõbladega läbi Balti Jaama ja proovinud romantilise žestina tšeburekid välja teha. Aga siis on likviidsus puudunud – naeratan saatjannadele ja selgitan läbi suust kerkiva ja karges hommikuõhus lausa nähtava pilsneriaroomi, et ausalt, rahad on börsil. Oman siin mitmeid Eesti suurettevõtteid aga hetkel jääb hea mokatäide kahjuks ikkagi saamata.

2016 aastaks on Rahakratil 3 suurt finantseesmärki paika timmitud:

1. igakuine sissetulek olgu 1555 eur minimaalselt;
2. igakuine raha tšebureki- ja investeerimiskontole olgu 55% sissetulekust minimaalselt;
3. igakuine passiivse raha sissetulek olgu 155 eur minimaalselt.

Ma ei tea, ei tundu tegelikult nii kosmos-eesmärgid nagu. Need on sellised, et mütsiga lööma ei saa minna aga püüdmatud ka ei ole. Kes jalgpalli räägib, siis see ei ole päris ManU (eesmärgid) vs FC Linnujalad (mina). Vaatan, et number viiega on mul mingi teema, räägin sellest järgmisel sessioonil oma psühhiaatriga ka, luban.

Jutu mõte? Harjuta ennast sama asja tegema. Eesmärke sõnastama. Viska paar soovi või eesmärki paberile ja algus on tehtud. Edasi tekib olenevalt iseloomust teatav hasart isegi. Et mitu eesmärki suudad mõelda ja kuidas neid järjest nokki lüüa. Ajaga hakkavad need eesmärgid muutuma suuremateks ning ka paremini sõnastatuteks ja läbimõeldumateks. Algus võib olla kohmakas, ma vaatan oma esimest paari rida ja sama ebameeldiv on olla nagu kunagi esimese pruudi uksetaga potentisaalsele ämmale mõeldud nartsissikimp ja odav Moldova brändi niisketes pihkudes… Minul on eesmärkidega ekstra pinge peal, kuna te kõik vahite siin. Rahus ei lasta enam midagi teha. Kodus ka esimese asjana peale tööd ajan Krista Lensini, Anu Saagimi ja selle elegantse Tipp/Täpp duo oma trepikojast harjaga minema, siis kardinad ette, et vaikselt diivani taga priimuse peal purgiube soojendada. Laske olla, raisk.