Rahakrati raamatukogu – “Naabermaja miljonär”

“Naabermaja miljonär”

Thomas J. Stanley ja William D. Danko

Nii, nagu üks viks noorsand loeb enne daami kinno viimist läbi Tiina Tšatšua raamatud, loeb rahaliselt eeskujulikult käituda sooviv inimene läbi “Naabermaja miljonäri”. Üks on kindel. Mida hiljem sa seda raamatut loed, seda rohkem on seal üleeilseid uudiseid. Mitmed tabelid, võrdlused, nimekirjad tasuvaimatest ametitest ja mitu lehekülge automarkide kilohindasid. Jah, autode kilohinnad. Ma arvasin, et mina mõtlen säästlikult…

Kui ma peaksin kirjutama raamatu kokkuvõtte (mida ma praegu enam-vähem teengi), siis läbivaks mõtteks saab olema selline hüpoteetiline olukord: kuidas on nii, et mu naaber, see Valeri alumiselt korruselt, liisis kevadel jälle uue Volvo ja mina kingin naisele hõbepulmadeks Ryanairi seisupiletid Varssavisse? Kas tegemist on siis tõesti eduka mehega, Vara-Valeriga või all show no go Vilets-Valeriga?

Tegelikult võib arvata, et Valerka ei olegi selline kröösus nagu välja paistab, vaid laseb iga kuu kogu oma palga ühe soojaga majandusse tagasi. See elu, mida teised elavad, paistab väljapoole täiesti teistmoodi. Julgen ausalt tunnistada, et minulgi on need müstilised teised, kellega ma ennast võrdlen. Ingliskeelsetes riikides on selle kohta ametlik slängiväljend – “keeping up with the Joneses”: referring to the comparison to one’s neighbor as a benchmark for social class or the accumulation of material goods. Sellise võrdlemise lõpetamine on keeruline aga äärmiselt vabastav. Ma ei saa muuta olukorda, kus võidujooksu stardipakud on jooksu alguses erinevatel kaugustel olnud.

Ma lugesin “Naabermaja miljonäri” läbi kahe päevaga. Tabelitest lasin pilgu diagonaalis üle aga uut või hästi unustatud vana leidsin enda jaoks siiski. Kui panna kiige ühele otsale keskmine eestlane ja teisele otsale raamatus kirjeldatud keskmine usakas, siis oleks USA kiigepool sügaval maa all. Jah, ka meil on kõvasti tegelasi, kelle autot vaatad foori taga, et vot, see on tehtud vend. Samas, see tehtud vend saab palka, kannab sellest pool kuhugi Mogosse liisinguks ja sina annad talle kuu lõpus läbi mintose laenu ja tangid nendest intressidest pokkerinäoga oma vana volkkarit.

Toon raamatust välja paar mõtet, millest mu oma Rahakratil kasu on ja mis võiks sullegi huvitavad tunduda.

“Ole ettevõtlik ja julge.”

See on küll kahjuks nii klišee üleskutse, et lausa füüsiliselt halb on seda siia trükkida. Sellised laused topitakse powerpointi presekatesse siis, kui midagi originaalselt öelda pole. Aga mis selle üleskutse sisu on? Olen ettevõtlik ja julge, kui ütlen lõpuks tere oma postiljonile, keda ma juba kaheksa aastat nägupidi tean? “Naabermaja miljonär” kordab ettevõtjatele omast julgust ja nende tõenäosust edu saavutamiseks ilmselt veelgi monotoonsemalt kui su keemiaõpetaja kovalentsest sidemest räägib. Aga tal on õigus. Keemiaõpetajal ja raamatul, mõlemal. Edukad on enamasti need, kes töötavad iseendale ja on julged. Need inimesed teevad, mida vaja ega pirtsuta liiga palju. Kui McDonald’si kunn Ray Kroc otsis omale inimest, kellele anda oma tulevase burksiimpeeriumi edasimüügi õigused, siis sai selle alguses üks juudist daam, kes müüs katoliku usu piibleid (!). Mulle meenub sellega vahva sõdur Šveik, kes oli nõus s*tta ka sööma, kui ainult karvu sees pole. Need näited on natuke ekstreemsed aga äkki jäävad sellevõrra paremini meelde?

“Õpeta enda tehtud väikeseid inimesi (oma lapsi) aru saama, et raha pole lõputu ressurss, mida issi oma mantli taskust igavesti välja kougitseb.”

Edukad inimesed õpetavad oma väikeseid inimesi nii, et ka suurema ostu korral peaks väike inimene ise suurema osa summast suutma genereerida-koguda. Kui sa seda raamatut loed ja saad aru, kui palju annavad Ameerikas vanemad oma väikestele inimestele (kes on juba ka 30+ ja ka 50+) raha, siis lähme koos kohvikusse ja vaatame üksteisele imestunult otsa mõnda aega. Ma ei ütle, et iga päev peaks toidukausi kaugemale nihutama ja keti lühemaks tegema aga mida varem väikese inimese raha väärtuse osas välja õpetad, seda kindlam on, et ta ei jää tulevikus hätta. Teoorias on see lihtne aga praktikas pole mul aimugi, kui külma näo ma ise teeks, kui otsa-nunnuke-linnupojake vaatab mulle Shreki kassi silmadega otsa ja küsib jõuludeks 7439 eurot maksvat telekamängu.

“Jõukuse taseme äraarvamisel on olulisem firmaomaniku iseloom ja järjepidevus, mitte niivõrd tema tegevusvaldkond.”

Hõissa! Ka sinu multikakangelastega custom kapinuppe või piimapakkidest jopesid tootvat ettevõtet võib edu saata, kui sul endal kõrvade vahel areng toimub ja oskad suhteid-seoseid luua ning oled järjepidev. Tuleb välja, et direktori näoga tuim ärijuhtimise õppimine ei pruugi olla kindlaim valik. Eestiski on mitmeid inimesi, kes halli näoga hea tasu eest pangas töötavad ja eriti hästi finantsmaailmast aru ei saa aga samal ajal teeb keegi oma asja nii pühendunult ja tõestab, et edu võib tulla ükskõik mida tehes – kui teed seda kirega. Kui üks parimaid elektrikitarri mängijaid B.B. King kasvas üles ilma elektrita linnas, siis mis saab minu vabandus olla?

8 punkti 10-st.

Pika monoloogi lõpuks julgen seda raamatut soovitada. Minusugune finantsvabadusvõitleja võtab selle muidugi raamatukogust ja tasuta, sest läbi terve selle teose kõlab mõte – Ameerikas on naabermajade miljonärid need, kes oskavad rahaga ümber käia. Elavad alla oma võimete ja sissetulekute, kuid võivad lubada endale kõike, mida vaja. Oluline on märkida, et vajamisel ja eputamisel on vahe – üks tark mees ütles kunagi, et sulgede tagumikku pistmine ei tee sind veel faasaniks.

Kui sa veel ei usu, et rahaliselt edukad säästavad ja peavad piinlikult eelarveid, siis see raamat on tõestus. Tegemist on ametlikel uuringutel põhineva kirjandusliku maksahaagiga.

qitem.php


Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga