Tere kõik 30 000-40 000 inimest, kes te mul siin käite ja kõik maeiteagi mingi 15 000 inimest, kes instas ja fb-s mind jälitavad.
Mul on siin kindlasti väga mõjukaid ja isgi kuulsaid inimesi (ma näen teie nimesid ju insta jälgijate seas).
Kas kellelgi on täna plaan või võimalus Jens Stoltenbergiga kohtuda? Miks ma seda küsin on see, et annaksin ühe enda küsimuse teiega kaasa: mitu inimest peab Ukrainas surema enne, kui NATO sisse sajab ja olukorrale triibu alla tõmbab? Veel 100? Või 500? Kas 1 000? Ka 10 000 ei ole kaugel ja saab kiiresti täis. Ma võin oma kõige väiksema üürika peale kihla vedada, et Putin ei anna alla. Ta oleks seda kuba teinud muidu. Ja teda ei peata “pingsalt jälgimine”.
Täna on NATO nagu vananev miljonär, kes ühel hetkel liiga hilja kahetseb, miks ta oma võimalusi ei kasutanud, miks ta ei kirjutanud ajalugu ümber, kui oli võimalus.
Ärge mõistke mind valesti, aga sellistel hetkedel on demokraatia üks suur hunnik õnnetust. Ajal, kui üks mees käib ja laamendab, siis meie püüame leida ühist keelt mitmete riikide ja inimeste vahel, menetleme, arutleme, teeme memosid, saadame “noote”, “jälgime pingsalt”, taunime ja mida kõike veel. Kriisis on vaja juhti, kes OTSUSTAB, kes TEGUTSEB. Jens, WTF?
Ütlen seda teile tulevikust, kuskilt märtsi keskpaigast (ja loodan, et eksin), aga me nägime, kuidas Vene/Valgevene tõid mitmekümne km pikkusid värskete meeste kolonne ühe (!) linna juurde. Ja me lootsime, et väsinud ukrainlased jaksavad üksinda lõpmatuseni pusida? Kui nüüd peeglisse vaadata, kas tegime kõik, mis saime? Ei teinud.
Tulles tagasi olevikku, siis täna saab veel muuta seda, et teeksime kõik, mis saame. Kas keegi kuuleb mind? Tore, et rahvusvaheline Punane Rist jms tegutsevad. Aga saage aru, et nemad likvideerivad tagajärgi. Põhjusega tuleb tegeleda! Seda vähem peab ka tagajärgedega tegelema. Kas see on ainult minule loogiline?
Lugesin kunagi raamatut Can´t Hurt Me (autor David Goggins). Mees, keda ei ole lihtne murda, soovitan lugeda. Tema ütles, kuidas kõige kangemaid poisse erivägedes murtakse: kästakse jooksma minna. Väga lihtne eksole? Lihtsalt jooksed ja elu on lill. Tegelikult nii ei ole. Sest mitte ükski päev ei öeldud neile, KUI palju peab jooksma. Vahel oli see 300m, vahel 136km, siis jälle 4km jne. Saate aru, millist seksuaalakti see ajuga teeb? Kui rets on teadmatus? Kuidas see kurnab? Sõjaolukorras on inimestel sama seis: ülimalt raske on vastu pidada, kuna sa ei tea, kaua kõik kestab või kas/kunas abi tuleb. Mõelge sellele korraks.
Ma ei ole kunagi olnud Delfi vms ajaröövlite uudistesaitide usin kasutaja. Viimastel päevadel aga ärkan ma öösiti mitu korda üles, et uudiseid värskendada ja mõtlen, mis toimub öises Ukrainas. On see ok?
Ma olen kandnud sadu eurosid (kohe juba tuhandeid) otse Ukrainasse, utsitanud tuttavaid sama tegema. Olen pannud sellest screenshotte ja olen mitte pannud. Minu raha läheb otse sõtta. Poleks elu sees seda paar kuud tagasi uskunud, kui keegi mulle nii oleks öelnud.
See asi ei püsi kaua püsti, kui päris onud papi ja päris vahenditega appi ei tule. Kuni nad menetlevad, taunivad, pingsalt jälgivad jne, on hilja.
Vastik. Hambutu. Nõrk.
Oleks mul pool sellest mehisusest ja vaprusest, mis on täna ukraina inimestel, siis ma oleksin uhke.
PS. Olen kohanud suhtumist, et mõned inimesed ei anneta, sest nad ei tea, kuhu see raha läheb, äkki keegi paneb selle tuuri. Millega te mõtlete? Ja mis siis, kui osa pannaksegi tuuri? Kindlasti osa pannaksegi, see on juba valemisse sisse kirjutatud. Mis siis? Ma olen praegu rämedalt aus, aga kardan, et kui ma oleksin mingi Ukraina panga tegelane, kelle palk on 320€ ja ma näeksin järsku miljoneid sisse voolamas, siis mina võtaksin ka seal veidi endale, et näiteks elus esimest korda lapsele/vanematele mingi kallim kingitus vms osta. Ma julgen seda tunnistada, ma ei ole mingi pühak siin teie ees.
Kui sina oled näljas ja keegi mõtleb, ta saadab sulle 100 võileiba, aga siis otsustab, et äkki ikka ei saada ka, kuna võibolla autojuht sööb tee peale neist 6 ära, kuidas tunduks? Muide, mul oli veebruaris plaan endale uus kampjuuter osta, aga ei raatsinud ja saatsin papi Ukrainasse: minu uus arvuti vs lapsed, kes magavad/elavad keldrites?
Teie,
Rahutuvi
Huvitav jah, et ajal, mil sõjaluure teab tegelikult kõike vist ette – no nii nagu muuvivilmides, siis ei ole siiani leitud ühte meest, kes piisava täpsusega lasta suudaks, et see jama läbi saaks.
Või ühelgi vennal pole mõistust tank ringi keerata ja hakata tagasi sõitma, et “kuulge, kutid, lähme minema ja oleme päriselt kangelased”.
Olukord on nukker, aga NATO sekkumise korral oleks meil endil ju esimesena kuul keres… Tekiks veel suurem konflikt ja ilmselt see “joone alla tõmbamine” poleks nii lihtne.
Kui ukrainalsed mõelnuks, et “ärme näpi, saame ise kuuli, paneme relvad maha”, siis oleks Ukraina juba võetud ja osake NL-ist. Ma väga loodan, et enamus eestlasi ka nii ei mõtle ja saavad kuuli keresse saamise hirmust üle rahu nimel.
Venemaal on raskusi Ukraina ära võtmisega, aga äkitselt avab mitu uut rinnet ja vallutab NATO riigid ära? Jutt käib Ukraina kaitsmisest, mitte Venemaa ründamisest. Kogu see seiklus ongi sellise otsustamatuse peale panustamine Putini poolt, sest ta on aastaid järjest näinud, kuidas lääs vaikselt oma soojast kodust ainult ähvardab.
Olen samuti Ukrainas toimuva pärast emotsionaalne ja tundub nagu ruumi optimismiks jääb aina vähemaks, aga samas tunnen ka, et sõrmega NATO suunas näidata, et nad ei saa hakkama, ei ole ka päris täpne. Natuke tausta vaadates, siis NATO ei saa sõjaliselt sekkuda, isegi kui nad seda kõike heaks ei kiida, sest Ukraina on küll läänemeelne, kuid mitte Euroopa Liidus ega NATOs ja kuni see samm pole ametlikult kinnitatud, põhjustaks NATO sõjaline sekkumine lihtsalt olukorra eskaleerumise kõikidesse teistesse riikidesse (k.a Eestisse), sest siis ei oleks enam midagi, mis Venemaa presidenti tagasi hoiaks. Vaadates, kui etteaimamatu ja piiripealne on tänane olukord, siis oleks see täna VÄGA ränk ja ebaõiglane sõda väike probleem selle kõrval, mis järgneks. Sõda käib kindlate reeglite järgi ja sel on oma kindel põhjus, miks emotsioonaalsus ei saa sel hetkel olla määravaks. See aga ei tähenda, et probleem pole tõsine, NATO, EL või kesiganes ei annaks oma parimat või puuduks soov sekkuda. Seda tehakse taktikaliselt nende sammude kaupa, mis on kõige halvavamad, ilma et vallanduks reaalne ilmasõda. Ukraina ei ole üksi, tal on palju toetajaid ning süsteemi hävitatakse mitmel tasandil ja kuigi tänased kahjud on korvamatud ja väärivad kõrgeimat karistust, siis füüsiline sekkumine tähendaks, et ohvrite arv kasvaks kolossaalselt – hetkel tuleb ohverdada väiksem osa suurema hüvanguks, sest vastasel juhul ei vajaks abi enam vaid Ukraina, vaid me kõik.
Suhtumine “anname pätile ise natuke, et ta rohkem võtma ei tuleks” vaid tõstab tema isu ja toidab ego, usu mind. Juba praegu ei hoia teda miski tagasi ja tõenäoliselt ei ole tal ka rohkem jaksu mujale sõdima minna peale sellist lööki. Jään eriarvamusele, kuna Venemaal ei ole liitlasi (peale Valgevene) ja venelased soovivad ise samuti sõja lõppu – need, kes tõese infoga kursis on.
Kes sinu meelest maailmas sõdima hakkaksid siis? Ma ei näe kedagi sellisest sammust mõtlemas.
Kahjuks ei saanud otse Sinu vastusele vastata, seega teen seda siin. Loodan, et need jäävad eelmise mõttega kokku.
On suur vahe, kas pätt varastab väikeselt või suurelt ehk siis Ukraina üksi täna võideldes on maailma pastaabis väike ning iseseisev, mitte kuuludes Euroopa Liitu ega NATOsse, samal ajal kui maailm tervikuna kuulub liitu, mis teeb nendelt varastamise oluliselt suuremaks ettevõtmiseks. Võrrelgem seda tavakodanikult ja maffiaga seotud kodanikult varastamisega – ühel juhul puudub lihtkodanikul võimalus end peale käepäraste vahendite ja naabrite heatahtlikuseta kaitsta, kuid maffialiikmel ei ole küsimus konkreetse inimese varas, vaid minnakse sisuliselt vastu kogu maffiaga, sest seda liit esindab. See, et väikekodanikult saadakse vara kätte, kasvõi osaliselt tekitab küll uhke tunde, kuid sealt edasi tegutsemine lõpeb varem või hiljem valusa lüüasaamisega. Seejuures rõhutan, et varastamine on igaljuhul vale tegevus ning seda ei õigusta kumbki olukord. Antud olukorda sama loogika ülekanduna saame olla Ukraina toetajad, kes on uskumatult visad ja vastupidavad ning sellesse igaüks omal moel ka panustada, nii kuidas täna saame, aga saates NATO või EL sinna täna jõuga olukorda lahendama, eskaleeruks konflikt veelgi, mis tähendab suuri kaotusi kõikide osapoolte leeris. Seda püütaksegi vältida ning hetkest, mil Ukraina saab EL ja NATO liikmeks, mille jaoks ettevalmistused käivad, muutub ka nende lisajõu vastuvõtmise võimekus. Seni surutakse Venemaad maha läbi rahva ja tema toetajate nõrgetstamise, sest see on samamoodi hetkel kõiki nüansse, ka neid, mida meie tavakodanikena ei hooma, parimal moel rakendatav.
Seejuures ilma Sinuga konflikti laskumata, sest austan seda, et saame jääda ilma selleta erimeeldusele, toon siiski välja, et lausega “Juba praegu ei hoia teda miski tagasi ja tõenäoliselt ei ole tal ka rohkem jaksu mujale sõdima minna peale sellist lööki.” lähed vastuollu oma esimese punktida, et tema ego ja isu paisub. Need võivad küll paisuda, aga kõige selle taga on inimesed ja ressursid, mida ei ole kellelgi lõputult ja kõige selle taustal toimub tohutu vene rahvuse vaesumine, mis põhjustab lisaks aktiivsele sõjategevusele ka kaudset ressursside kadu, mistõttu ei tasu sanktsioonide mõju alahinnata.
Olen nõus, et venelased ka ise ei soovi sõda (mõlemal poolel on ka neid, kes soovivad), kuid liitlaste osas olen hetkel erimeelel, sest see võib samuti muutuda väga ootamatult, sõltuvalt sellest, mil moel sanktsioonid globaalselt mõjuma hakkavad. Söda on siiski kellelegi kasulik ja kellelegi teisele nõrgestav ning need jõustruktuurid võivad tänasel päeval muutuda vga kiiresti ja puuduvad garantiid, et ei teki uusi liitlasi. Vaenlase vaenlane on sõber, nagu öeldakse ning see, kellest saab vaenlane või sõber, sõltub sellest, kui halvasti selle sõja edenemisega erinevatel riikidel minema hakkab. See, et mõjutatakse Venemaad, ei jäta puutumata mitte kedagi. Küsimus on nüüd selles, et kui palju ja keda see kõige kiiremini ja mil moel mõjutama asub.
Aus vastus on, et ma ei tea, kes hakkavad maailmasõja puhul võitlema. Senise ajaloo põhjal eeldan, et sellega oleksid kindlasti seotud USA, Hiina, Suurbritannia, Euroopa Liit ja Jaapan, kuid see nimekiri ei pruugi olla kaugeltki lõplik, sest Aastamaad on minu jaoks tume maa. Küll aga olen veendunud, et kõige suuremad tülid alles algavad ning need pole meist sugugi kaugel, vaid siinsamas omavahel, sest majanduslangusega kaasnev kriis toob kaasa veelgi suuremad sisepinged ükskõik millise riigi sisepoliitikas. Küsimus on nüüd selles, et kui kaugele edeneb Ukraina sõda ja kui rängaks läheb selle mõjul kõigi ümbritsevate elu, sest isegi kui Ukraina võidab, tuleb pikaaegsete tagajärgedega tegeleda meil kõigil.
Aitäh Sulle kaasa mõtlemast ja tegemast kõike seda, mida oma teadmiste ja oskuste juures teed. Mina teen sama. Nii nagu kõik teised selle konflikti sees ja väljas ning see mu kogu kommentaari mõte on ja oli. Lisan ka, et ma ei soovi siinkohal Sinu arvamust muuta ja jään rahumeeli eriarvamusele, sest näen, et meie soov ja tahe on lõppkokkuvõttes sama – et see konflikt võimalikult kiiresti ja minimaalsete kahjudega lõpeks, et saaks selle otseseseid ja kaudseid mõjusid maandama hakata.
Jälgin su mõttekäiku, osaga olen nõus osaga mitte. Endiselt jään seal eriarvamusele, et anname külast paar tüdrukut vägistajale ja loodame, et ehk ta rohkem ei tule. Kosub, taastab jõudu, näeb, et see on võimalik ja… tuleb tagasi. Ja tahab rohkem. Usu mind.
Aga mul on hea meel, et kõik inimesed ei ole siin minu kloonid ja mõtlevad erinevalt.
Ma usun, et kui “tõstad” end korraks kuhugi Kiievi keldrisse, siis mõtled jällegi veidi teisiti, ilmselt nii, et “tuleks keegi appi, sest enam ei jaksa”, mitte “ok, anname ära enda maa ja riigi lootuses, et naabrid puutumata jääksid”. Suht kindel fakt on see, et kui Ukrainas lambid kustus on, siis hiljem seda keegi tagasi võtma enam ei läheb. Siis pannakse keiss ohates riiulisse.
“Sõda käib kindlate reeglite järgi” – kahjuks ainult ühele poolele.
See näitab, et Ukrainlased on intelligentsilt peajagu üle. Neil on võimalus sihvkad maha lasta, aga paljud päästetakse, toidetakse ja proovitakse selgitada, millega nad tegelevad seal. Mega austus!
On välja ilmunud palju infot sellest, et suur osa vene väest ei soovi sõdida, paljud passivad niisama teepervel või annavad end vangi. Teine osa, mis sõdimist tõsiselt võtab – sellega on vaja tegeleda.
Igasugune abi Ukrainlastele on tugi, mille najal püsida. Mis mahus ja millisel viisil keegi aidata saab, see on igaühe enda otsustada, survet ei ole. Aga teadmine, et oled aidanud, teeb sind ilusamaks inimeseks.
Mis puudutab Venemaa tulevikku, siis
nad vajavad kogemust, et on ise suutelised oma saatust muutma.
1. Põhjusega tuleb tegeleda! Seda vähem peab ka tagajärgedega tegelema. Kas see on ainult minule loogiline? – kas siin pole loogikat, et kõigis maailma hädades on süüdi üks inimene?
2. Covid19 paigust läinud.
3. Selle peale sa pole ilmselt ka mõelnud, et jagatakse tänaval relvi(annetatud raha eest) ja muidugi kõik kes relva saavad kasutavad seda 100% vaenlase vastu, kõik on patrioodid! Keegi ei hakka arveid klaarima ning relva saajad on terve mõistusega. Ükski ukraina elanik ei lähe röövima, rüüstama ega midagi. Nagu meil pronksööl – kõik kes tahtsid ja julgesid rüüstasid.
4. Ei ole agressiooni poolt, ei võta poolt ühe ega teise eest. Ma polnud kohal ja ei näinud kes esimesena tulistas. Kus me teame, et keegi kõmmutas omad maha ja ei öelnud, et näe venelased alustasid sõda? See kõik on nagu mu väikses kodukohas öeldakse, et väikse poe juures peeretad ja suure poe juures juba on jutt, et tegid püksid täis. (:
5. Pealegi Aafrikas lapsed nälgivad ning üleüldse inimesed. Kuid need las nälgigu. See ju majandust ei mõjuta!
6. Massimeedia peenestas meid 2 aastat covidi ja igasuguste lollakate piirangutega valitsuse poolt ja nüüd on karjus meid juhtinud mujale. (:
Olen paljude asjade peale mõelnud. Ära palun eelda oma suva järgi. Muuses, psühholoogias on mõiste “mure pisendamine”. See puudutab su võrdlust Aafrika lastega. Kui sul on mure ja keegi toob lihtsalt suurema mure kõrvale, siis üllatus sulle – see ei aita. Kui psühholoogid nii teeksid, siis oleks seansid tavaliselt 2 minutiga tehtud. Kuulad mure ära ja ütled, et kuskil on alati hullem ju.
Mäletan teismelisena loetud raamatust sõnu – kes ei õpi painduma, murdub varem või hiljem – ja dilemmat, mida see lause minus kogu elu tekitanud on. Isegi kui ma teoreetiliselt saan aru, miks NATO ei saa otseselt sõjaliselt sekkuda, ei ole see inimlikult, südamele arusaadav. Kuidas me saame kõrvalt vaadata, kui üks riik ja rahvas sisuliselt olematuks pommitatakse? Päris ausalt – on minulgi hirm. Iga õhtu uinudes mõtlen, kui õnnelik ma olen, et mul on oma voodi, oma tuba, oma turvaline maailm, et ma ei pea kuskil metroos või keldris jopes magama. On minulgi hirm, et olukord eskaleerub veelgi ning ühel hetkel oleme otsese rünnaku all ka meie. Ja kuidas siis oleks õige? Tunda kaasa, olla vait ja loota, et kui liigselt kära ei tee, läheb pauk meist mööda? Sama lootus oli ka Pätsil, kes 1940 aastal avaldas lootust, et valitsuse valik “mitte end segada suute verevalamisse ja võitluste keerisesse” laseb võitlusel Eestist mööda minna. Me kõik teame, kuidas selle lootusega läks. Ei, saagu või sitem, taganemisteed ei ole.
Kratt, süda! Süda, et aitad ja räägid.
Jah!
Jah. Väga abitu ja rusuv tunne. 100% öelduga nõus! Lööge laiaks see Punn…
Vaikselt hakatakse vist lööma. Minus on lootus tekkinud, aga ei julge midagi ära sõnuda.
See, mis toimub on lihtsalt ebareaalne. Venemaaga liitub vabalt Valgevene ja Tšuksid. Sammuvad tuimalt Ukrainasse ja kukuvad käristama see on okei. Ülejäänd maailm vahib kõrvalt ja näitab näpuga “Ei tohi” “nii ei ole ilus”!!! F*ck noh.
Anname Ukrainale plekki ,relvi jne ja tõstame pöidla püsti “Nii tublid olete”! —- A ei anna ikka! Sorry me ei saa ikka anda see pole meie sõda aga me oleme mõtetes teiega. (Hävitajad oli siis selle all mõeldud)
Venemaa võib kõike teha. Lasta õhku haiglaid k.a sünnitusmaju, lasteaedasi ja elamuid. Tappa tsiviile ilma köhimatta.
Sõjaseadustele lastakse suure kaarega peale ja muu maailm reaalselt kakab.
Kõik teavad,et Venemaa tahab taastada NSV liidu piirid.
Ei julge keegi praegu midagi teha ei julge ka siis kui nad meile kallale tulevad. Eesti vallutamiseks ei ole palju vaja.
Mind ajabki see vihale, et kõik ainult räägivad aga reaalselt ei tehta mitte muffigi selle jaoks et sõljale piir tõmmata.
Ukrainlased on tublid ja visad.
Hommikust õhtuni räägime abistamisest, aga tegelikult abi kohale toimetada ei suuda.
Ukraina piloodid ootavad Poolas lennukeid, mida suure suuga lubati, aga siiski ei anta. Igaks juhuks.
Ohverdame neile vene psühhopaatidele Ukraina riigi ja rahva. Järgmiseks vaatame pealt, kuidas okupeeritud Ukrainas nende poliitiline ja sõjaline eliit kohapeal maha lastakse, sest nad on ju sõjakurjategijatest natsid. Ja vahepeal vestame muinasjutte Putini kohtu alla andmisest. Häbi ja masendus, NATO ja EU!
Natuke läheb nüüd paremaks, kui Twitteris Ukraina MFA-d ja presidenti ja ministreid jälgida: Saksa saadab relvasid vähemalt. Ma ise usun ja loodan,et salaja saadavad teised riigid ka. Lihtsalt kõigest ei saa pasundada.
Blogi on ilmselt populaarne, kui trollid on kohale jõudnud.
Väga tuttav tunne on lugeda, kuidas mingite pisiasjadega üritatakse suurt pilti hägustada või vähendada. Nagu töövihikust võetud loogika igal pool, enamustes postitustes sarnased mallid, näiteks:
“Zelensky valetas nende 13 ( 30; 80 jne) piirivalvuri hukkumise kohta” – mis vahet seal on, VF väed on Ukraina territooriumil ja sõda juba käib.
“Ei olnud juures, ei tea, kes tulistas esimese lasu” – vägesid koondati piiri äärde nädalaid, sissetung oli ette planeeritud. Pole mingit tähtsust, kes tulistas esimesena.
“Valitsus (ja Postimees) on meile valetanud kogu koroona aja ja juhib meid ka nüüd valele teele” – kas seega eksisteerib mingi võimalus, et sõda Ukrainas on välja mõeldud? Et VF vägesid polegi Ukrainas? Et see on lihtsalt trikk, et Kaja K. võimule jääks?
“Vabatahtlikele jagatud relvade tõttu saavad inimesed surma” – kuule, sõda juba käib. Kas keelame sõjavarustuse vedamise, sest inimesed võivad auto alla jääda?
“Postimehe artiklid teemal XXX õhutavad vaenu” – jällegi, sõda juba käib. Sõjas inimesed tapavad üksteist, ma ütleks, et ülim vaen on juba saavutatud.
“Tavaline vene inimene ei tahagi sõda , miks me ei mõtle nende kannatuste peale” – eks ta ole, kannatused on ikka rasked, aga vähemalt surma ei saa.
” Aeg oleks läbirääkimisteks, lõpp inimohvritele, Zelensky peaks mõtlema rahule ja inimeste kannatustele” – lihtne on öelda, , et sorri Ukraina, andke lihtsalt veel mingi ports territooriumi ära ja siis räägime, mis ülejäänust saab.
Juba on näha ka Hando Tõnumaa-Lamemaa-Ajuhälviku sõnavõtte, et Ukraina genotsiid ja pommitamine on OK, kuna liitlased hävitavad seal biolaboreid, kus tehakse covidit ja muidu keemiarelvi. Kas mul oleks võimalik kuidagi Handoga kinnises ruumis eraviisiliselt kohtuda? Mul üle 2-3 minuti ei läheks.
Kui nii edasi läheb, siis muutub see kurnamissõjaks. Ei anna alla Putin ega Ukrainlased. Ukraina linnad tehakse maatasa. Sõda kestab aastaid. Venemaal hakatakse 90ndaid taga nutma.
Teine variant. Putin kas laseb tuumajaama õhku või kasutab tuumapommi. USA ja NATO sekkuvad.
Kolmas variant. Putini atentaat õnnestub. Saabub Venelaste identiteedikriis.
Putin kasutab tuumapommi = NATO hakkab karmimaid sanktsioone menetlema ja mõistab pommi kasutamise “pigem hukka” ning ütleb, et see ei tohi enam juhtuda.
100% nõus. Viimastel päevadel on kogu asi veelgi masendavamaks muutunud. Tsiviilisikuid tapetakse ja meid ootab ees (või õigemini on käes) suurim humanitaarkatastroof pärast II MS ja terve maailm lihtsalt vaatab pealt. Protestid Euroopa pealinnades on südantsoojendavad, humanitaarabi ja relvade saatmine hädavajalik, kindlasti on abi ka loodud võõrleegionist, aga selle sõja võitmiseks ning vaenalse rünnakute tõrjumiseks on vaja Ukrainal taevasse jõudu juurde ja kohe.
Ma ei saa aru nendest juttudest, et Nato ei saa ju sekkuda, sest ei saa võõrasse konflikti lihtsalt niisama sisse minna (Kosovo?, Afganistaan?, Iraak?) ja et kui läheks, siis oleme me ju kohe kõik Venemaaga sõjas. Esiteks – me juba olemegi Venemaaga sõjas. Venemaa ei sõdi Ukraianaga, vaid kogu tsiviliseeritud maailmaga. Ei ole mingit vahet, kas süütuid inimesi tapetakse ja elusid hävitatakse Pärnus, Riias, Kiievis või Harkivis, see on täpselt samamoodi julm ja hädasolijaid tuleb aidata maksimaalselt ja kõigi vahenditega. Teiseks – Kui kõige mustema stsenaariumi korral peaks Ukraina langema, kas siis keegi veel usub, et Putin peatub? MIs tal enam kaotada on? Uus maailmakord tuleb luua ja selleks vahendeid enam ei valita…
Ma väga loodan,et vähemalt undercover mingid erioperatsioonid Ukrainas toimivad ja Nato “rohelised mehikesed” seal midagi toimetavad, millest meie ei tea.
üks väga hea video mis aitab paremini mõista venelasi ja Venemaad: https://www.youtube.com/watch?v=kF9KretXqJw
On hea ütlemine: “tunne oma vastast” (seda iga asja puhul) Mõistmine, tundmine ei tähenda nendega nõus olemist, õigustamist, kui keegi kipub seda arvama. … Vaadates seda loengut, tunduks nagu see oleks alles hiljjuti toimunud, aga see oli juba üle 3 aasta tagasi kui kõik oli “rahulik”. :/ …