Vaatan, et mu elu on parem kui Genkal

Tere taas, austatud publikum

Nagu isegi näete, siis elu on viimasel ajal nii hea olnud, et viskan minimaalse pingutusega muudkui kokkuvõtteid üles ja ilmselt arvate, et ma enam voodist ei tõusegi: lasen vahepeal Filipiinidelt Mart Helme põrkega toodud teenindajannal oma faasani sulgedest kummi topitud patja kloppida ning rikaste kraamiga (margariin, kokaiin, kalli liitri hinnaga papist pakis piim jne) voodi kõrval olevaid vaagnaid ja liudasid täita. Olete õigel teel, umbes nii ongi, sest tegelikult olen ma ju miljoka staatusele lähemal kui Jeff Bezos – mul on milkuni lühem maa minna.

Käisin ükspäev jooksmas ja hakkasin mõtlema, mis mul kõik puudu on ja mida tahaks. Nimekiri sai päris pikk ja kohati piiriülene võiks isegi öelda. Normaalsel kröösusel võiks ju igas Vahemere riigis suvila või korter olla. Ja siis sain kaineks ja mõtlesin, mis praeguseks olemas on. Miski, mille nimel ma viis ja pool aastat tagasi Männiku karjääris istudes pingutama hakata otsustasin. Sõlmin siia lõime sisse ühe raamatu, mis mulle teeotsa kätte näitas ja mida ma tihti oma sendikaraokedel rahva ees soovitan: Start With Why (ps. raamatusoovitus).

Mitte mingit vahet pole, kas sa alustad trenniga või mõne konkreetse paaritumiskaaslase taga ajamisega või näiteks minu moodi oligarhiks muundumisega – kui sa ei tea, miks sa seda teha tahad, siis jääb pidu lühikeseks, mott langeb kurva viisijupi saatel ja järjepidevalt nagu lipp igal õhtul Pika Hermanni tornis. Need küsimused, mis mulle erinevate kanalite kaudu tulevad (pls, send nudes pigem), on järjekorras kolmandad, neljandad jne. Mis aktsiat osta? Kustkaudu osta? Kuhu panna essa tonn? Jne. Ilmselt rikun vastusega tuju, aga mõtle enne välja, miks sa midagi ostma tahad hakata üldse. Lao enne rööpad maha kui rongiga sõitma hakkad nagu ütleb Eesti rongipealinna, Kuressaare, vanasõna.

Ma võin öelda, et olen praegu enda WHY-ga 100% rahul. Seda ma siia täna kirjutama tulingi. Kell on hetkel 13:07, käes on teisipäev, kontorites luminofoorlambid huugavad, aga mul siin päike paistab, kuna istun õues kahel Balta turul: see Balta turg, kust herneid ja mureleid saab ning see, kust aktsiaid saab. Hommik oli samuti täitsa talutav, sest ärkasin äratuskellata, tegin smuuti, suutsin Wim Hofi (ps. raamatusoovitus) moodi 2 minutit külma duši all olla ja siis läksin õue. Ehk siis minu WHY on minu aeg: kõige krõbedam valuts, kõige hinnalisem ühik ja kõige halastamatum mõõdik.

Ei teagi, kas hakkab keskelu kriis sisse lööma või on lihtsalt palju aega, et sellised mõtted tekivad, aga millegipärast on täiega kohale jõudnud, et me suhtume ajasse justkui seda jaguks nigu hipodroomi tallides värsket sõnnikut peale aastavahetuse ilutulestikku.

Viimase tõuke, et see jutuke valmis voolida, andis värske Investori ajakiri. Lugesin seal Ergo Mõttuse intekat ja noh nagu enda sõnu oleks lugenud: mõelda välja, miks on vaja higivaba papp korralikult striimima saada ja siis tegeleda sellega, mis päriselt meeldib.

“Mulle meeldib mõelda, et võin lubada endale spontaanselt mida iganes, aga üldiselt mulle ei meeldi kulutada”. See olen mina! Pakun kohe välja, et Investor võib järgmise loo minust kirjutada – põhimõtteliselt on vaja ainult pildid ära muuta, kuna ma olen visuaalse poole pealt palju ilusam kui see maakohas elav ülikonda riietatud piljardikuul.

Kui mäletad, siis oma eelmises loos jagasin pilti tuusikult ja palusin hobisid soovitada. Soovitusi tuli kulukamaid ja vähem kulukaid, aga väga äge oli kuulda, millega te tegelete. Hakkan otsas neid vaikselt proovima ja võin öelda, et selline vabadus oli mul küll viimati vist lasteaias. Kahju, et siis seda hinnata ei osanud.

Kõige suurem vabadus ongi see valik, mille ma endale välja töötanud olen. Ma saan valida, kuidas oma päevi sisustada, kellega koos töötada, kelle ette sendikaraoket tegema minna (jah, Justiitsiministeeriumi, ma olen nõus teie juurde ka tulema) ja mida kõike veel. Tundub, et oma valikutes olen ma vabam kui Genka, kes koroona tõttu ära jäänud karaokede tõttu päris radikaalse suunamuutuse teinud on:

Aga jah, kui selliseks eluks piisab juba 5a pingutusest, et ligi 75%-80% oma ajast ise juhtida ja 400k portust, siis c´mon, see on tehtav. Nagu mäletate, siis ma olen ju nagu teiegi

tavaline õli.

Aga kas ma tahaksin kohe praegu veel rikkam olla?

Jaa ja ei. Mõnes mõttes oleks tuus mõelda, et üldse enam kontot vaatama ei peaks ja iga nädal telliks pangast uue kaardi, kuna vana kulub pideva saagimisega kärmelt õhukeseks, aga selles mõttes oleks jama, et mis siis motiveeriks. Väike pingutus ja kättesaamatuse tunne panevad tegutsema. Igav oleks, kui kõik oleks lihtsasti kättesaadav, kuna selline väike praadimise (ootamise) aeg teeb eesmärgi veel magusamaks.

Praegu just googeldan, et kuhu võiks varsti järgmise reisi teha. Andaluusia? Amalfi rannik? Como kant? Midagi hoopis neljandat? Ma täiesti siiralt usun seda teooriat, et ootamine on vahel magusamgi kui eesmärgi kättesaamine, sest ausalt öeldes mul tengelpung alles toibub eelmisest tripist. Tuusiku planeerimine ajab ju sama kihevile nagu nädalaga võssa kasvanud jalgade raseerimine enne Venuse põhjatusse auku sukeldumist. Nädala kõige parem päev pidada ka reede olema, sest siis on tunne, et terve nädalavahe on ees ja kohe-kohe saabub õnnis aeg. Laupäeval on nagunii veel töö mõtted peas (aga selle eest ei maksta palka nagu reedel) ja pühapäeval on juba uue nädala stress peal. Väidetavalt toimub pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kõige rohkem atakke ja rabandusi just sel samal põhjusel, et esmaspäev ootab.

Njah. Seda ma tegelikult öelda tahtsingi, et tasub ära. Tasub ära see pusimine ja endale aja tekitamine. Läks veidi heietamiseks, aga põhjusega. Teema on suur ja lai. Kuna ma päris full time looderdada ei oska, siis hülgangi praegu oma päikeselise koha, lähen proovin murelite kivid müüjale taarana tagastada ja natuke plekki tagasi küsida ning teen ühe tööalase kohtumise, millest võiks üks lisasissetulek saada ja järgmise reisi kinni plekkida. Aga muidugi nii, et aktiivne raha läheb higivaba tegema ja alles siis ostab see higivaba tuusiku!

Last but not least I wanna thank me nagu legendid ütlevad.