Ei tule see kuu raamatu ülevaadet. Põhjus ei ole selle, et ma poleks lugenud. Võiksin soovitada see kuu loetud näiteks Elon Musk’i või Stephen Hawking’i biograafiat aga tuli uitmõte jagada alustaja nägemust rahamaailmast ja võimalikkusest tulevikus elada ükspäev osaliselt sellest, mille Rahakratt mulle koju toob.
Kindlasti tuleb järgmisel suvel esimese aasta täitumise juubelipostitus, 18-leheküljeline süvaanalüüs ja freudistlik enesekaemus, aga tänaseks on möödas kuus (finantsinimestele panen selgituseks ka numbri: 6) kuud minu esimestest tegudest investortuleviku nimel. Õnne valemit selles postituses kirjas ei ole ja tiiraste tuurid tõmban kohe maha öeldes, et alustamine on olnud päääris raske.
Okei, päääris sitaks raske.
Mis on olnud kõige raskem? Peamiselt kaks asja:
- raske on raha kõrvale panna, kui oled harjunud seda varasemalt normaalselt igasse suunda lennutama, kuni pangakaart õhukeseks kulub ja läbi paistma hakkab. Esialgu on keeruline mõista, et X summa teenimisega ei tohiks kulutada rohkem kui X miinus Y ja Y tuleks kuhugi lambikuplisse peita. Loomulikult on vastupandamatult galmuurne kõblad käevängus öösel läbi Balti jaama jalutada ja topeltlihaga tšeburekke kahte lehte välja käristada. Kõrgklassi eluga harjub kiiresti. Ja nüüd järsku peaks kõblad kuskil maha raputama, vabandades sirelipõõsasse urineerima minema ja tegelikult viimase trolli peale punuma, et säästlikult koju saada? Mmmh, no ei kõla ahvatlevalt. Esimesed sammud selles maailmas on tõepoolest nagu vastsündinul – põlved tudisevad, reied ei kanna ja pidevalt on nägu kukkumisest katki. Ehk siis minu võrdlus algusega on laias laastus selline: esiteks töötada sisse mingi algeline excel, et oma rahaasju esialgu kõrvalt jälgida. Teiseks saada aru, kuhu liiga palju läheb (kõblade peale?) ja mis on igakuised must-pay kohustused. Kolmandaks oleks hea kõik must-pay ükshaaval üle käia ja see tõmmata miinimumi (elekter, telefon, nett ning muu õhk ja armastus. Selle nimel ei pea ühegi teenuse kvaliteet kannatama, kusjuures). Neljandaks tuleb tekitada väike avariireserv ja kaotada ära igakuised mõttetud kulud (osad kõblad?). Viiendaks alles tuleb rida “selle papi saab Rahakratt”. Fakk jee, investeerime! Kuuendaks võiks noor ja/või energilisem alustaja otsida võimalusi lisarahade tekitamiseks. Aga kõrvalepanekust ei pääse alguses nagunii.
- teine asi on infomüra. Mida rohkem ma loen ja kuulan, arutan ja nõu küsin, seda kirjumaks pilt läheb. Üks karjub, et alusta kümpaga ühisrahastusest. Teine lõugab, et riskid on liiga suured, kuna ühisrahastus pole veel kriisi näinud. Üks ütleb, et aktsiad on üsna kindel valik (panusta teiste mõistusele äri ehitada, kui ise ei oska) ja teine räägib mingist volatiilsusest, mis kõlab nagu eesnäärme haigus. Oot, kinnisvara? Seda tahaks ka, muidugi! Igalepoole tahaks ainult aga raha sisse suruda ja miljonäristaatust ootama jääda. Okeis korras Maserati on mobilest juba välja vaadatud. Aga kogu selles infos tuleks mingi majakas leida, et kuhupoole siis tegelikult suunduda? Keda peaks kuulama ja kus jookseb see õige strateegia joon? Vat, sellest on kuradi raske aru saada. Alustamine ongi sellepärast tülikas, et alguses tuleb endale palju sodi sisse ahmida ja sellest kvaliteetne välja sorteerida. Oma väga lühikese Krati tegutsemiajaga olen mõnda allikat/arvamust lihtsalt ignoreerinud. Päris kiiresti läheb lolliks, kui paaniliselt kõiki kuulata ja igas suunas meeleheitlikult investeerida. Sõuame tasa ja targu. Aga mitte ka nii, et aerud kätte ära mädanevad, eks.
Nüüd on küsimus, et kas midagi meeldivat ka juhtunud on?
Meeldiv on pilk vahel excelisse visata. Näha mõnda vaevaga üles ehitatud rida, mis on kuust kuusse kasvanud ja aru saades, et nii see puu kasvabki. Tänase seisuga on mu varasalves 5 boksi – aktsiatele, näpuharjutuseks kinnisvara ühisrahastamisele, mintose laenudele, twino laenudele (hetkel intress mintosest meeldivam) ning avarii- ja võimalusterahale. Kui mõtlema hakata, siis varasemalt olid mul sarnased võimalused aga siis viisin kogu selle papi Valli baari ja veetsin lipsuots õllekannus kvaliteetseltskonnas aega. Iga asi tuleb millegi arvelt. Kui ikka Vallika punt väga meeldib, siis ega mina ei ole ütleja, et parem ära mine ja proovi papp kasvama panna. Mina tegin sellise valiku ja läbi väikeste tagasilöökide püüan selle juurde jääda.
Kes Rahakrati ajaveebis nuhkimas käivad, need teavad, et üks mu ideaaleesmärk on päris korralik kosmos alustajale – igakuiselt 500 eurot teenida oma investeeringutelt. Ma pean seda arvestust aasta lõikes keskmise summana. Ilmselt on aga esimese aasta keskmine Krati toodud sissetulek 10 eurot. Võibolla 20, vara öelda. Aga mis mul teine variant on, kuskil peab pihta hakkama.
Teiseks on mu soov pool sissetulekust uuesti rindele saata. Vaatasin selle postituse jaoks asjad spetsiaalselt praegu üle ja esimese poole aastaga on mu keskmine ca 41%. Tegelt ei ole paha ju? Eesmärki veel ei ole tabanud aga võrreldes varasema 0%-iga on asi ikka päris eeskujulik. Ma ei ole selle nimel mingeid kardinaalselt elu muutvaid ohverdusi toonud ja ei käi tööl haiglast tasuta toodud siniste kilemokassiinidega. Kõik on tip-top, kõht on täis, elu veereb nagu hernes ja endiselt eksin vahel pealinna kõrtsidesse ja lokaalidesse.
Selline tundepuhang tuli siis täna siia. Veits ootamatu ja pole raamatut aga kui sa ikkagi lugesid, siis tänan tähelepanu eest. See postitus oli vist rohkem mulle endale vajalik. Vahel on vaja natuke venitleerida, kuna õues on pime, varbad on niisked, alustamine on keeruline ja see kõik nõuab oina järjekindlust. Mingitel hetkel tundub, et tuharasse kõik – igakuise paarisaja kõrvalepanemise asemel võiks ju samas summas normaalse liisingu omale selga tõmmata ja ärika näoga bussiradadel sahiseda. Teine võimalus on oma eesmärkidele kindlaks jääda ja nagu Ämeerikas öeldakse “work in silence, let the success make the noise”.
Nüüd lähen küünealuseid puhastama ja lipsu otsa õllest puhtaks leotama. Neljapäevaks tuleb kuidagi investori välimus saavutada, et minna staarväikeinvestori raamatuesitlusele!
