Uncategorized

Pikalt ei jaksa kirjutada sel kuul. Detsember on olnud rets – nii palju suuri teemasid on korraga taldrikul, et kahvel ja suu ei jõua järele. Ja ma ei kirjuta seda siia selleks, et “oo, palun tulge kõik ja tundke mulle kaasa”, vaid pigem selleks, et ise kunagi 109-aastasena siin lugedes meenutada, et ei olnud kõik […]

Kuulge, mida-mida? Ma ju alles olin siin kokkuvõtet kirjutamas!?! Teile ei tundu, et alles hetk tagasi olite siin piidlemas vä? Täiesti haige teema, ma ei ole jõudnud eelmise aasta kuuskegi toast välja viia ega sülditaldrikut kraanikausis ära pesta… ja nüüd tundub, et pole enam mõtet ka. PS. ostan paar kilo värskeid okkaid, pakkumised palun postkasti.

Viisakas oleks enne 10. kuupäeva eelmine kuu luku taha panna, eksole? Pean vist selle endale uueks eesmärgiks võtma, kuna ma ise tunnen, et eelmised kuud on asi veidi käest ära läinud siin. Lohutan end sellega, et ma olengi oma elustiililt pigem hiline õitseja, seega on tõeline ime, kui suudan varakult kas siis postituse siia üles

Mul on üks väike uudis teile. Pisikene. Ei midagi olulist… MAAAAAAA TEGIIIIIIIN SELLLEEEEE ÄÄRRAAAAAAA!!! Üks miljonär on Eestis juures – mina! Jah, mina, teie Tuvionu! Kas see oli raske? Mkmm, üldse mitte… Lihtsalt 9 aastat järeleandmatult iga päev väsimatult selle nimel tööd teha. Ei ole ju raske? Mõtle niipidi, et kui on valida, kas 40

Teate. Päriselt on veidi häbi oma juuli finantspesu siin teie ees kuivama riputada, sest ma ei osanud raha kokku kühveldada, aga oskasin seda väga hästi laiali loopida. Samas… no väga mõnu elu oli! Rahatargana olen ma kindlasti eelmise kuu mõistes läbi kukkunud, elumehena aga normaalselt lõbuookeani aurikul end elulainetes kiigutada lasknud. Häbi on sellepärast, et

“Ou, vana, sa olid eile AK-s!” Selline kõne tuli mulle täna päeval. Kuna ma nii rikas veel pole, et mul oma mobiil oleks, siis loomulikult helistati mulle koju lauatelefonile ja kõne võttis kogemata vastu mu emps. Uhh, oleks te mampsi nägu näinud. Seisis seal kõrv vastu toru, mootor rinnus juba puterdas ja nägu läks nii

Häbi nägu on peas, kui siin kirjutan praegu, sest juunis väga palju aega töö tegemiseks ei jäänudki. Mängisin pigem seal kulutajate ja hedonistide tiimis ning promeneerisin mööda väljaspool kodumaad asuvaid alleesid #gogogotiimroosaare Reaalselt võtsingi praegu telo galerii lahti ja vaatan, et tuvi tegemistest on üliminimaalselt pilte: see number on nulli ja ühe vahel. Aga muud

Daamid ja härjad, annan ametlikult teda, et te kõik võite nüüd oma mai kuu ära lõpetada ja juunisse tulla, kuna finantsmaailma kalendri järgi käib aja arvamine justnimelt minu blogi järgi ja peale kolme fakti ei ole siin maailmas enam mitte midagi kindlat. Need faktid on valitseva maailmakorra säilitamise olulisuse mõttes tähtsuse järjekorras sellised: Silvia Ilves

Ma ütlen ausalt, et ei oska kokkuvõtet mitte kuskilt alustada. Selleks on väga selge põhjus – selle aasta essad kuud on nagu udu sees läinud ja ainus variant pilt kokku panna on omaenda telo albumis ringi surkides. Ma ei saa enam aru, millal on argipäev ja millal nädalavahetus. Eks mul oli siin hea põhjus ka,

Tsiteerides üht minu suurt eeskuju (enamus mu eeskujudest kas istuvad kinni või on mentaalselt ebastabiilsed) Forrest Gumpi: “…life is like a box of chocolates. You never know what you’re gonna get“. Ma olen täiega nõus sellega ja ikka väga mitmeid kordi iseendale sama asja meenutanud. Kerime tänasest mingi 15 aastat tagasi ja te oleksite võinud