Kuidas ma Euraasia odavaimas jõukas omale suveks 16-päki saan ja Ott Kiivika lugema õppima motiveerisin

Jõu, mehed!

Nii tuleb tervitada inimesi, kui trennisaali astud või kui sporditeemalist blogipostitust kirjutad. Kujutan juba praegu omale vaimusilmas ette, kuidas Ott Kiivikas minu blogi tõttu lugemise ära õpib, et aru saada, kuidas mingi suure suuga tatranägu temast rohkem päkke kõhu peale saama hakkab.

“Oh, mis vahva Tarhunni pudel. Pean seda vist oma kõhulihastega lähemalt vaatama.”

Ma ei tea, kuidas teised finantsiharad trenni teevad ja kas üldse teevad, aga tõenäoliselt on see üle keskmise kasin nagu minulgi – heaks üldfüüsiliseks pingutuseks on kehaga ukse kinni hoidmine, kui võlausaldajad koputavad ja aeroobse trennina läheb kirja tööülesannete eest ära jooksmine.

Tegelikult rääkis mulle füüsilise pingutuse olulisusest juba põhikooli keka õps. Õige kavaler jooksvat 5km väidetavalt alla 2 minuti ja tegevat 107 lõuatõmmet nii, et pärast pole vaja särkigi vahetada. Fun fact on muidugi see, et ega ta ise midagi ette näitama ei hakanud – tal polevat olnud vaja meiesugustele tattnokkadele midagi tõestada. Hmm, okei. Tema oli pigem selline teooria vend oma Kappa dressidega ja rinnal heinapallinööriga rippuva ääreni tatti täis plastmassist vilega, mida ta aeg-ajalt täiesti põhjuseta meie kõrva ääres puhus. Kusjuures tõde on see, et peale tema vile puhumist pidin ma küll oma spordisärgi uue ja kuiva vastu vahetama. Oh, kuldsed kooliajad…

Kujuta nüüd ette, et see siin on hoopis 58-aastane Sulev ja punase napi püksikuserva alt paistavad karvased arbuusid 🤮

Oo, ja no muidugi rahvastepall! Kui keegi suudab mulle ära seletada, mis maania peitus rahvastepalli taga, siis olen nõus õlle välja tegema. Ainus, mida see spordiala arendas, oli näpuliigeste liikumisulatus – absoluutselt iga mängu ajal sai keegi mingit eriti perversset vindiga visatud palli püüdes oma näpud tagurpidi ja väänles platsil maas nagu segaduses õunauss, kelle ümbert õun ära söödi. Why nagu?

Aga kõik teavad, et helge pea ilma normaalse füüsiseta kaua ei tööta. Kui juba Suur Guru Marko Oolo pidavat igal hommikul lausa 13 000 kätekõverdust tegema, siis kuidas saab minusugune Veel Suurem Guru kehvem olla. Paneb mõtlema, eks. Ja siis täna, kui ma töö juures salaja internetti jälle läbi lugesin, leidsin ilmselt kõige soodsama trennisaali, mida ida-bloki riikides seni nähtud on: www.gymeesti.ee

Eks ole näha ka, kust see kokkuhoid ja nii soodne hind tulevad. Kodulehel on võimlate asukohtade kaardid Oti veenide mustritele joonistatud. Kavalad, kuradid, eksju? Ei pea google mapsile mingit kirvest integratsioonitasu vms maksma ja saab seetõttu meiesugustele tulevastele miljokatele paremaid pakkumisi teha.

Oti õlavarre kolmpealihaste veenid meenutavad tõesti linna kaarti

Kuna paremat pakkumist on keeruline leida, siis olen valmis oma järjekordseks inimeksperimendiks. Kolm peamist põhjust, miks ma sinna uude poppi võimlasse oma tatramusklit pingutama lähen:

  1. esiteks: see koht on 24/7 lahti, mis tähendab, et ma võin sinna minna kell 5 hommikul (kuigi siis ma veel magan) või vabalt ka kell 22 õhtul (kuigi siis ma juba magan). Vabalt võin ka üldse mitte minna, kui ei soovi. Selline paindlikkus mulle meeldib! Ma ei tunne ennast eriti hästi, kui mingi neoontrikoos rühmatreener mind igal teisipäeval ja reedel kindlatel kellaaegadel kuskil saalis ootab ja ootab ja ootab… ja ma ei ilmugi kohale.
  2. teiseks: hind. 15 kulli kuu jooksul ikka kuskilt leiad ju. Jätad minestamise hinnaga kahel päeval lõunasöögid ja õhtusöögid söömata ja ongi olemas. Kuidas oleks targem 15 kulli iga kuu investeerida? Surud selle Mintosess ja teenid mida? Aasta jooksul ehk sama summa intresse, aga füüsiline jõud muudkui raugeb, küür seljas kasvab ja lõpuks miljokas olles ei taha sind ükski külamutt ka mitte. Viieteist kulli eest olen ma nõus üksi Räpina põhikooli külmas aulas kätekõverdusi trenniks tegema.
  3. kolmandaks: vt punkt 2.
Nagu kodukalt näha võib, siis on tegemist nii jörmi kohaga, et isegi nokatsit tõmmatakse pähe trenni kinnastega ja maksimaalset jõudu rakendades.

Ega siis midagi. Lähen käin esimese tiiru ära ja kui käed taastuvad, siis kirjutan järjeloo värskete muljetega. Praegu on Gymeesti saalid Eesti ainsas linnas Tallinnas (Tehnopolises kuskil) ja maapiirkondadest Tartus. Saan aru, et ka Tallinna kesklinnas avatakse varsti uus koht ja eks siis ole näha, kas hind läheb ka vastavalt asukohale sümboolselt mingi 180 vms eurot kallimaks või mitte. Lubatakse, et siiski mitte. Kui aastamaks on 165 euroonikut, siis see teeb ca 2,5 kuud kusiganes teises võimlas. Rahakott teeb sulle 🙏 ja ütleb cha-ching 💰!

Põhimõtteliselt füüsiline pingutamine mulle võõras ei ole ja nagu vanarahvas ütles: parem 1-päkk kõhu peal kui 6-päkki katusel. Mul on viimane aeg see 6-päkki katuselt ära tuua ja oma nahast paak suvevormi ajada.

Pildil on skandinaavialikult minimalistlikus säästutrikoos minu lapsepõlve aegne kuulsaim kulturist Eestis: Hinna Võit.

Okei, Ott, oled valmis, et sel suvel oled sina Stromkal number 2 ja lepid nende naistega, kes minu valikust välja on jäänud?

???

PS. Lugu sai inspiratsiooni sellest, et oma viimast postitust kirjutades tundsin, kuidas käed ära väsisid. Ei, postitus ei olnud nii pikk, vaid mina olen suures finantsvabadussõjas füüsiliselt väsima hakanud ja muskel on raugemas. Kirjutasin Gymeesti tiimile, et laske mind oma võimlasse ja kirjutan sellest oma austajatele väikese seikluse kokku.

Täieliku aususe ja läbipaistvuse nimel ütlen, et ükski nende inimestest enne avaldamist lugu ei näinud ja oma sõna sekka öelda ei saanud. Sellega on nüüd käsi valgeks tehtud ja olen ametlikult finfluencer (finantsinfluencer). Silberauto turundupreilid, teie võiksite mulle järgmisena kirjutada, sest täpselt üks CLS mersu on puudu, millega trenni sõita.

Sammuke lähemal paks kröösus olemisele ja Kadri Simsoni jalgadele minu süles (Kadri on pildil paremal)

Ei saagi enam hästi aru, et kas olen super hajutaja või raskelt haige investeerimissõltlane, sest nädalavahetusel avas(tas)in enda jaoks uue ühisvõlgade portaali. Sedakorda Envestio. Ise muidugi valiksin selle esimese variandi enda kohta, aga te võite vabalt kommentaariumis kaasa möliseda ja oma sõna sekka öelda. Vahel on üsna lõbus teie ininat lugeda ja ma lausa imestan, et siin nii vähe heitereid on. Korra keegi käis, kes ütles, et palju kasulikum oleks lugeda, kui mu sissetulek tonni juures oleks – vat siis kohe huviga loeks, et kuidas kaaskannataja manööverdab ja vireleb.

Kui aus olla, siis 3,5 aastat tagasi ma täpselt sellises olukorras olingi. Sääste kottigi polnud, sissetulek oli tuhande juures ja higivabast võis vaid und näha. Mõned uued siin ei teagi võibolla, et mu eelmine blogi oli aadressil www.rahakratt.wordpress.com ja seal olid päris korralikud näguripäevad käimas. Kui mul liiga hea olla on, siis võtan isegi vana blogi lahti ja tekitan endale Öö-Maresid (ing. k. nightmare).

Ma olen praegu nagu, et dafakk vana, ise panid just Twino kinni, et rahh korteritesse tassida ja nüüd siis avad uusi portaale. Envestiot olen juba tükk aega nillinud ja püüdnud aru saada, et mis seal toimub. Lõpuks tegin sellise otsuse, et sellest ei saa mu järgmine topinhästipaljujakiirestisisse platvorm, vaid püüdsin seal ühe laenu prooviks kinni. Täielik sõltlase õigustus ju. Umbes nagu oleks kellegi ettevõttele või eraisikule laenusutsaka teinud. Tootlust lubab projekt 15%, mis on super näitaja. Vabalt võib juhtuda, et peale selle ühe sutsaka möödumist tulen välja ja asi jääbki üheöösuhteks, aga seda ma täna veel ära ei otsusta.

Nagu mingi päris asi ju

Kuugeldades leiab päris palju infot, mis portaaliga tegemist on ja tundub, et paljudel on raha seal tiirlemas ja enamus on rahul. Lehe kujundus on küll omapärane, kui avalehel on veits higine kurjategija stiilis tont kabriolett Fiati juures vaatamas, et kas mendid sai maha raputatud:

Pildil on säästukabrio Fiat Barchetta, mis maksab umbes 2600 eurot tegelt

Nagu kombeks on, siis lisasin Envestio koduka omale ilusti bookmarks’idesse ja sain jälile rahaportaalide värvisaladusele. Teate, mis värv tekitab usaldust, et minusuguseid kõva vaevaga raha koju tassivaid külatöllakaid nende rahast lahutada?

Päris sinine on see olukord…

Oma pikaajalisele investeerimiskogemusele Envestios (täpselt 2 päeva) tagasi vaadates ma veel põhjapanevaid järeldusi teha ei julge. Ei tea, kas sealt kõik ja nii suurelt tagasi saab nagu lubatakse, aga 350€ on sees ja pöidlad on pihus.

Kui tahad või julged finantseksperimenteerida, siis võid kasutada mu soovituslinki, aga veelkord – mul pole õrnakatki, mis seal portaalis saama hakkab. Soovituslink on SEE.

Mu salalingiga kasutajaks registreerides saad 270 päeva 0.5% boonust kogu investeeritud summalt, lisaks 5€ esimese 100€ kandmisel kontole.

Mina kasutasin ühe teise rahablogeri linki ja selle viieka sain igaljuhul kontole juba. Aga tehke kindlalt ise ka mingi oma due-dill, sest minu jutt võib olla kõigest pildi üks vaatenurk:

Up yours, peasants. Or not.

Pilguheit varasalve – jaanuarikuu

NOOO, KAS TE OLETE VALMIS? EI KUULE!! KAS TE OLETE VALMIIIIIS?

Püüdsin selle hõike siia Jüri Pootsmani hääle ja karismaga trükkida, aga siis jäin mõtlema, et vb ta üldse ei karjugi nii inetult oma kontserditel. Keegi teab? Võite mulle kirja saata ja kui ta tõesti nii ei tee, siis vabandan Jüri eest ja viskan käbe mingi uue alguse postitusele.

Igaljuhul – kas olete valmis, et nüüd järgneb 12 kuu pilguheitu ja võib 2019. aastaga ametlikult pihta hakata?

Jaanuaris juhtus kogemata kuidagi nii, et hoidsime terve kuu alkoholiga üksteisest eemal. Väga põnev olukord, peaks mainima. Võin kõikidele kinnitada, et mul ei hakanudki kardetult saba kasvama ega saanud ka peol peksa sellise nõmeda käitumise eest. Ei tea ise ka, mis värk on, aga ei saaks öelda, et pidudele ei kutsutud või nagu ei oleks olnud võimalusi ennast teiste kulul mandliteni täis kallata. Läks lihtsalt kuidagi nii, et pidevalt oli midagi ägedamat teha vaja ja kuna enda isiklike unistuste/asjade ajamiseks on peamised võimalused argipäevade õhtutel või nädalavahetustel, siis lihtsalt ei jäänud aega peojärgseteks põdemissessioonideks. Tuleb tunnistada, et seetõttu tegin jaanuaris ära kõvasti isiklikku kasu toovaid asju ja panin kirja mitmeid mõtteid, millest ühte tasub ehk edasigi nügima hakata. Teate ju küll, et mingi 95% vms megakröösuseid on just need, kes ise asju teevad. Selleks ei piisa MTÜ loomisest ja EL projektirahade lüpsmisest – asi peab olema meeldiv, jätkusuutlik ja potentsiaaliga.

Rikkaks saamise manuaal

Ma ei pea ennast eriliseks uuel-aastal-uus-mina tüüpi vennaks ega anna aastavahtusel tongis peaga (katteta) lubadusi oma elu parandada, sest võtan omale iga kuu mõned väiksemad eesmärgid ja püüan neid siis võimaluste piires järjest kummuli lükata. Selle aasta esimese kuu jooksul tegin aga ühe väikese testi, mis ideaaljuhul pidi mulle kuu lõpus näitama, et kas olen olnud hea poiss või mitte. Kas ma arenen või olen seisev nagu Schnelli tiigi vesi?

Selleks testiks sakutasin endale äppstoorist alla Your Chain! nimelise rakenduse ja tegin igal õhtul ühe risti, kui arvasin, et päev läks korda ja/või tegin ühe teene või heateo teise inimese jaoks. See, et teine inimene on mu tuleviku-mina, ei mängi rolli. Kellele ma siis veel elama peaks, kui mitte endale, eks?

Mis olid tulemused jaanuari kohta? Laias laastus nii, et 15 päeva olin hea poiss ja 15 päeva looder. Pooled päevad said endale punased ristid peale ja pooled jäid tühjaks. Kas publik soovib mõne näite, mis läks kirja iseendale õlapatsutusena?

Näiteks:

  • allkirjastasin korteri ostulepingu, ehk tõmbasin endale vabatahtlikult rootslaste koduvõla ahelad ümber, mis on emme pehmest kallist ikka väääga kaugel. See juhtus täpselt 01.01.2019 ja kell vara hommikul, kui mõni vend veel oma viimaseid rakette mul paraadna koridoris lasi (yolo!)
  • käisin notaris korteri puhul
  • tegin hea sessiooni trenni sellisel alal, mida varem proovinud polnud
  • sain maha ühe korraliku aastat kokku võtva blogipostitusega ja lahendasin möödaminnes Evelini peputindi mõistatuse
  • tellisin korterisse oma tulevasele üürnik-lumehelbekesele väljamaalt ülipopi diivani. Mäletate, ma ju ütlesin, et sellest korterist ei tule any other JYSKi säästuprojekt? See ei tähenda, et ma eelarvele lage ei ole sättinud ja hoolsalt seda ei träkiks…
  • olin laval. Mitte teiste poistega Lasnamäe sotsiaalsaunas, vaid 500 pealise intressi-iharate karja ees Investor Toomase turneel
  • andsin ennast taas EBA 2019 raames üles. Alustan peatselt ukselt uksele valimiskampaaniaga ja ähvardan üksikuid vanamoore nendelt Maxima kliendikaartide äravõtmisega, kui nad minu poolt ei hääleta
  • tegin veel ühe blogipostituse, seekord iTom-i festivali kohta, senimaani tuleb päris imelikku tagasidet ja ähvarduskirju selle loo peale:
Pakun sünnituse esilekutsumise teenuseid.
Päringud palun saata rahakratt@gmail.com
  • tellisin korterisse lumehelbekesele köögi ära. Ehitussektori olukorda arvestades oleks pidanud seda tegema juba 2014 kevadel, aga okei

Jne.

Saate nüüd aru, mis asja mõte oli? Õhtul lasen oma peas päeva nobedalt üle ja otsustan, kas olen ristikest väärt. Trikk on sellest, et tegelt mõtlen siis juba päeval ka, et mida saaks ära teha õhtuse ristikese nimel. Vahel võib selleks lihtsalt kellegi aitamine olla. Või niisama mõne morni tegelase kallistamine või kellelegi kingituse tegemine vms. Ma parem rohkem näiteid ei too, muidu kisub liiga läägeks ja nummiks ära siin. Mu blogis peab saama ikka pepunalju teha ja õllekrooksu lasta.

Okei siis. Rohkem niisama ei mulise ja toon rahakoti välja. Uued rahablogi eesmärgi on ka värskelt olemas. Valmis?

Järgneb intro:

Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Novembri alguses teen ülevaate oktoobri kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.

Rahakrati põhiline toimetamine käib:

www.nasdaqbaltic.com Balti aktsiad (TAS1T, TVEAT, TAL1T, TKM1T, LHV1T, SAB1L): kuu alguse seisuga 9347.31 eurot;

www.mintos.com Mintose ühisvõlgade platvormil: kuu alguse seisuga 17440.05 eurot;

www.twino.eu Twino sotsiaalvõlgade keskkonnas: kuu alguse seisuga 279.33 eurot;

www.viainvest.com Viainvest ühisrahastuses: kuu alguse seisuga 4784.17 eurot;

www.estateguru.co ühisrahastatavas kinnisvaras Estategurus: kuu alguse seisuga 4290.92 eurot;

www.crowdestate.eu Crowdestate sotsiaalkinnisvaraportaalis: kuu alguse seisuga 4984.01 eurot;

Elhavee Kasvukonto ja Eesti fondid (NHCBHFFT, SPYW, XCHA, IVV, QQQ): kuu alguse seisuga 2542.26 eurot;

Laenud ettevõtetele: kuu alguse seisuga 14816.5  eurot;

Laenud eraisikutele: kuu alguse seisuga 2019.64 eurot;

Funderbeami kaudu osalused idumajanduses: 2423.52 eurot;

Avarii- ja investeerimisvõimaluste konto ca 8285 eurot.

Kokku on Rahakrati kõikide kontode, hoiupõrsa ja investeeringute väärtus ca 73370 eurot, lisaks osalus väikefirmas, mis tekitab paarile inimesele higivaba üüritulu.

Ja kurikuulus Coinbase, kus mu virtuaalraha väärtus kõigub nagu lekkiva põhjaga kalapaat Kaspia mere lainetel. Hetkel on see 35 euro juures ja plussis ei ole mina oma ostuga veel kunagi olnud selle paari kuu jooksul. 3sotti läks sisse kunagi… On nagu on, noh.

Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga, ei Raivo Heina (sest tema on kõige rohkem Rahakrati näoga, kui mul peaks pilti blogisse vaja olema) ega Finantsinspektsiooni poolt heakskiidetud ning ei kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis virtuaalne kõrge viis sulle! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada.

Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?

Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.

2019 eesmärgid, mida siin blogis taga ajama hakkan?

1) Kuskil poolhuupi mainisin, et võiks sel aastal 100k netoväärtuse lae ära katsuda. Mis seal ikka, võtame eesmärgiks. Loen parajasti Ray Dalio raamatut “Põhimõtted” ja seal on kirjas nii (lk 191, kui täpne olla): “Pea meeles, et suured ootused panevad aluse suurele suutlikkusele.” Let’s mennän siis!

Puudu on 100000-73370=26630€

2) Teiseks võiks iga kuu teha 1k higivaba raha. Ma tean, et see ei juhtu, sest tegelen kahe korteriga ja need ei hakka aasta algusest tootma, aga las ta jääb siia kirja. Äkki juhtub mingi ime, et keegi küsib 300 eurot laenu ja pakub 12300 tagasi maksta jõuludeks. Eks näis. Enese maapeale toomiseks ütlen veel, et eelmisel aastal oli higivaba kokku 7500 eur.

3) Kolmas eesmärk on valmis nokkida 2 korterit, et need siis lumehelbekestele üürile anda. Esimene peab valmis olema mai kuuks. Teine aasta lõpuks.

Loen neid kolme punkti ja täiesti ulme. Nalja hakkab saama, seda on juba praegu näha. Ilmselt naeran muidugi läbi pisarate ja nii, et tatraterad hammaste vahel paistavad. Liha ja muud maised võlud võib sel aastal heaga ära unustada…

Taustainfoks veel see, et mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest, kui läbisõidunäidik täpselt 30 ette keeras. Sõuan tasa, et jõuda kaugele, aga mitte nii tasa, et aerud kätte ära mädaneks.

Kõikide nende eesmärkide ja minu tegemiste ühine nimetaja on #finantsvabadussõda.

Intro lõpp.

Aasta esimese kuu jooksul maandus mu kontole 4334.85 eurot. See on kõikkõikkõik kokku. Aktiivne+passiivne. Nii on ja nii jääb, ma ei viitsi neid lahku lüüa arvutamiseks. Kõik selleteemalised ähvarduskirjad saadan teile avamata kujul tagasi.

Higivaba pappi tuli minu magamise ajal kokku 1021 eurot. Number on suur, sest 5sotti tuli tähtajani jõudnud eralaenust ja ca 260 eur siit blogist. Tasub teile kirjutada küll paistab, eksole?

Selle summa nimel higi ei valama ei pidanud ☝️
PASSIIVNE SISSETULEK
estateguru.co 21.4
crowdestate.eu 19.58
mintos.com 151.99
twino.eu 8.85
viainvest.com 41.79
muude laenude intressid 516
muud passiivsed mündid 262.19
üüritulu 0
dividendid 0
KOKKU 1021.8

Jaanuaris suutsin iseenda eest ära peita 60.03% oma sissetulekutest ehk rahalises väärtuses ca 2603 eurot. Kuhu panin selle? Eks praegu kõik sinna korterite kontole maandub, ei ole siin salata miskit.

See osa rahast läks peitu ☝️

Vaatan oma esimese korteri excelit ja see on endasse juba umbes 4500 eurot mu varukontodelt imenud. Selle sees on näiteks esmased tehingukulud, voodi ja madrats, diivan, pool kööki ja midagi nipet-näpet veel. Olen arvestanud 10k suuruse investeeringuga kogu ansambli puhul. Lõpp läheb ilmselt normaalseks laveerimiseks, et ehituspoodidest tuuri pandud tapeedi näidistega hakkama saada jne.

Oma tabelites jätan kõik korterisse minema raha investeeringute alla (st. see jääb ka netoväärtuse sisse), et siis näha, kui kiirelt või kuidas see tagasi tuleb. Siin on väike mõttekoht ka, et kui kunagi üüri tilkuma hakkab, siis kas peaks esimesena hakkama omafinantseeringut tagasi koju ja nulli lugema või laenumaksest ülejääva osa kasumiks arvestama. Mis arvate, kuidas teie teeksite?

Selliselt veeres mööda jaanuar. Tegelikult peaks ütlema, et ei veerenud mööda, vaid veeres must üle. Päris valus on olla, kui siin praegu kirjavigade parandmiseks mustandit loen ja oma aastaplaanile mõtlen. #oeh

Mu usinamad jälitajad juba nägid seda sotsiaalmeedias, aga kokkuvõtte boonuseks üks väike finantstrikk kehvematele rahaplaneerijatele: kuidas kuu lõpus omadega välja tulla?

Väga lihtsalt. Lähed poodi, vaatad hindu, tuled välja.

Feik it til ju meik it

Järgneb väljaheide ja tule haara siit mõni reaalselt raha tegev soovituskood omale jürgenligi (Reformierakonna makstud reklaam).

1. Estateguru.co: tule Estateguru kinnisvara ühisrahastuse investoriks ja liitu minu sooduskoodiga. Iga minu jünger saab pärast registreerimist kolme esimese kuu jooksul teostatud investeeringute kogusummalt 0,5% soovitusraha oma virutaalkontole. Kui sul on mingi vana ja varjusurmas konto, aga pole tehinguid teinud, siis tee värske konto ja lõikad minu diilist kohe otsest kasu.

Kuidas Estateguru keskkond toimib? Kinnisvaraomanikud või arendajad pakuvad välja projekti, millele soovivad laenu. EstateGuru professionaalne meeskond tutvub projektiga ning tellib hinnangu tunnustatud kolmandalt sõltumatult osapoolelt tagatisvara turuväärtuse kohta. Kui sõltumatu hinnang ja EstateGuru spetsialistide analüüs annab projektile ( laenutaotlusele ) positiivse tulemuse, avatakse projekt investeerimiseks. Kui projekt on edukalt rahastatud, seatakse 10 päeva jooksul laenuandjate kasuks hüpoteek ja laen väljastatakse laenuvõtjale. Juhul kui projekt ei saa rahastatud, kantakse raha tagasi investori virtuaalkontole.

Liitumiseks litsu oma hiirekursoriga SIIA

2. Mintos.com: tule Mintose ühisrahastuse portaali ja hakka raharatast keerutama.

Both sides will receive — 1% of their average daily balance which is paid in 3 installments for the first 90 days.

Here is an example of how this works. Daniel refers Sara who starts investing via Mintos marketplace. After 30 days the average invested balance Sara has had over the period is EUR 3,500, so we will credit 1% of EUR 3,500 (or EUR 35) into Daniel’s investor account, and another EUR 35 into Sara’s investor account. After 60 and 90 days we will review the average invested balance again and, if it increases, credit both Daniel’s and Sara’s investor account accordingly.

Mintosega liitumiseks mulju aga nüüd SIIA

3. Viainvest.com: liitu Viainvest ühisrahastusega ja hakkad saama samuti lisaintressi, kui kasutad minu soovituskoodi.

Viainvestiga liitumiseks pressi SIIA

4. Crowdestate.eu: siin saab taaskord kinnisvara ühisrahastada. Projektid algavad sajast eurost ja seni on investoritele päris usinalt rahhi tagasi tootnud. Tule proovi, kui julged.

Mulju liitumiseks SIIA

5. Crowdestor.com: portaalis investeerimiseks liitu SIIN

6. Envestio.com pakub samuti võimaluse rahast raha teha (või sellest ilma jääda…).

Mu salalingiga kasutajaks registreerides saad 270 päeva 0.5% boonust kogu investeeritud summalt, lisaks 5€ esimese 100€ kandmisel kontole.

Liitu SIIN

7. Fastinvest.com julged proovida, siis vajuta SIIA

8. Neofinance.com ehk järjekordne peerult peerule laenamine (peer-to-peer lending), liitu läbi selle salalingi SIIN

Ega maksud ei ole mingi niisama Getter Jaani rasedus

Pealkirjadega pean ma veel vaeva nägema, ma tean. Ilmselgelt annaks kuidagi informatiivsema rea välja mõelda, aga samas – siis oleks teil ju igav ja liiga lihtne.

Millest täna jutt? Olete oma panused juba teinud, et kui palju suusad-laiali saavad seekord omavahel pealkiri ja sisu olla mu blogis?

Tahan hingelt maha saada ühe kiire mõtte, mis meenus, lugedes mulle eile saadetud Estateguru kirja. Ilmselt said paljud teist sama kirja: kutse deklareerida oma EG tulud. Usun, et nii mõnedki minvestorid (mini-investorid) lasevad sotsiaalrahastuse tulud lihtsalt otse oma kontole ja Maksuamet istub nagu mänguasjadeta titt üksi talvises liivakastis.

Tee järele!

Mõnes portaalis on see raskem, mõnes lihtsam. Kui poleks talv ja külm, siis võtaksin EG ees mütsi maha, et neil asi nii lihtsaks on tehtud. Praegu ei tohiks küll kellelgi mingit vabandust olla tulud deklareerimata jätta, samuti nagu ei kehti siin vanasõna, et tänased toimetused viska ülehomse varna, siis on homme ka vaba päev.

Ongi kõik. Jutt lühike ja konkreetne sedakorda.

Aa, ja mis nüüd Getter siia puutub, siis point on see, et maksud ei ole nagu mingi Getteri rasedus – ole aus ja ära varja!

https://buduaar.tv3.ee/Article/article/getter-jaani-raakis-valja-mis-nipiga-ta-rasedust-varjata-sai

Kuidas Getter ise teemat kommenteerib?

Getter Jaani: “Mina ei tea midagi, mina olin (Palmi)puu otsas, kui pauk käis.”

Kamoon, noh.

Miks Äripäev minu tõttu inim-tuvi pildi lehes avaldas ehk Investor Toomase rahapidu 2019

Ma mäletan selgelt seda päeva, kui mu ülipopulaarsesse FB fännikirjade postkasti, kuhu enamasti kirjutavad millegipärast peamiselt vanemad härrasmehed, maandus kiri Investor Toomaselt kutsega tulla temanimelisele iga-aastasele Rahahimurate Tantrafestivalile. Esimene mõte oli, et õujee, saab kümme tonni honorari küsida ja kuhugi lavale edvistama minna. Ma olen näinud küll, kuidas Taukar ja Koit Toomepaarõlutpoest laval oma pilgud mõne preili peale suunavad ja preili jalad pehmelt ja filigraanselt kokku vajuvad nagu tagliatelled äsja keema läinud vees. Muidugi ma tahaks ka sama asja proovida. Ja esimesele mõttele järgnes väga nobedalt teine, et õušitt, ma olen ju anonüümne.

Ei ole vist saladus, et olen üpris tähelepanunäljas vend. Ega ma niisama siin ei kirjutaks teile. Uue postituse avaldamisel panen endale järgnevaks kolmeks ööks iga poole tunni tagant äratuskella, et tulla vaatama, kas keegi juba kommenteerib. Mulle meeldib olla laval ja olen siin varasematel aastatel ka endale eesmärgiks võtnud mõne avaliku esinemise ja sellest unistanud. Nagu ütles vana sõber (mitte minu sõber) Churchill: “Facts are better than dreams”. Tänks, iToomas, et andsid võimaluse mul üks fäkt driimiks keerata – nii suure seltskonna ees ma polegi enne olnud. Päris lõbus oli oma väikeste tuvi silmadega saali kogunenud rahvast piiluda ja mõelda, et kelle Koit Toomeõuestpuidpliidialla endale siit koopasse lohistaks.

Hirmul on suured silmad

Kui nüüd keegi peaks küsima, et millest ma konverentsil rääkisin, siis pean ausalt tunnistama, et pole õrna aimugi. Keskendusin peamiselt hingamisele ja lubasin endale, et ei tee enam kunagi tuviparve nähes koledat häält ega jookse trampides nende poole. Tuvide elu on väga keeruline. Läbi noka hingamisega oli tükk tegemist ja oma osa pinget lisas see, et mina pidin paneeli juhtivale punapäisele õpetajale kõige lähemale istuma. Meenusid vanad head põhikooli ajad, kus mind pea igas tunnis pinginaabrist lahku löödi ja esimesse ritta istuma tõsteti. Oh, olid ajad. Põhika ajast on jäänud minusse see pedagofoobia, mille ravimisega tänaseni tegelen ja mis eelmisel laupäeval sajaga jälle välja lõi. Aga pluss oli jällegi see, et sain ürituse päevajuhil Marko Reikopil kätt suruda!

Kolme aastaga on nüüd juhtunud nii, et alguses kirjutasin siin umbes kaheksale inimesele, aga täna tulen nagu kuradi kloun 500 inimese ette ja püüan teha nägu nagu mul oleks aimu, millest ma räägin. Ma ütlen selle korra üle, kui keegi veel aru pole saanud – mul ei ole aimugi, kuidas mul mõni asi vahel õigesti läheb või miks just mina peaksin 500 inimese ees olema. Igaljuhul – eelmisel laupäeval suutsin ma Eesti suurima majanduslehe, Äripäeva, panna ära trükkima inimtuvi pilti ja ausalt ka – ma ei oska mitte ühtegi veel rohkem perverssemat eesmärki endale käesolevaks aastaks välja mõelda.

Äripäeva kuvand sai eelmisel nädalal tõsise löögi
Vaata, Kadri Simson, me oleme koos ajalehes

Hea pingutamisega suudan meenutada kahte küsimust ja proovin vastused nendele lugejatele, kes on vaesed ja ei saanud üritusel osaleda, samas vormis taasesitada. Esiteks küsiti mul, millal saabub finantsvabadus? See on keeruline ja pikem lugu, tegelikult. Minu jaoks saabub ta siis, kui olen kogu maailma raha enda kätte saanud. Samas tähendab see seda, et teie jaoks ei saabu see sel juhul mitte kunagi. Alternatiivina olen nõus ka sellise käsitlusega, et mina tunnen ennast vabana siis, kui suudan endale lennukis ilma süümekateta süüa tellida. See tundub mulle millegipärast juba väiksest peale mingi eriti rets kröösuste teema olevat.

Teiseks küsiti, et mis on minu varad. Loetlesin need tubli viielisena õpetajale soravalt ette ja seda kõike on siin blogis ka näha, aga unustasin mainida, et olen viimasel ajal lisanud omale vähe järsemat ja potentsiaalset pankrotilõhna portfelli. Jah, idufirmasid. Läbi Fanderbiimi olen proovinud teha suuri sõite endast targemate turjal, sest no ma ei tea – mis kasvu näiteks Tallinna Vesi enam näidata saaks?

Aa, üks põnev olukord sellelt konverentsilt veel. Olin parajasti sanitaarsõlme otsimas, et enne esinemist kiiresti bioloogiline downloadimine teha (kes veel ei tea, siis lindudel on väga õrn seedimine ja seda eriti närvilises olukorras) ja poolkogemata koputasin mingile neiule õlale, et juhiseid küsida. Kui sa, neiu, ennast ära tunned, siis palun vabandust. Ei plaaninud niimoodi su selja taga hiilida. Enda kaitseks võin öelda, et ma kippusin isegi unustama oma välimuse, kuna igal tavalisel laupäeval ma sellisena ringi käimas ei ole. Vabandan, kui pärast seda intsidenti tundsid sinagi tugevat tungi valge portselantooli järele.

Ämblik hammustas Peter Parkerit ja temast sai Ämblikmees. Tuvi hammustas Monikat ja temast sai Monika Tuvi.

Käisin tõin Lätist oma raha koju tagasi

Tsau. Tulin siia korraks blogelema jälle. Blogelema tähendab seda, kui blogija logeleb.

Tahtsin öelda, et täna kandsin välja oma viimased rahad Twinost. Teate küll, see lätakate rahaportaal, eks.

Miks kandsin? Appi, noh, ausalt. Kuidas saab veel kellelgi nii loll küsimus olla? Olen juba ammu rääkinud, et surun kõik oma vaba pleki ja ka Twino raha korteri alla. Ja juba näen, kuidas Loit Linnupõlluarendus praegu hinge kinni hoiab, et ei tea, kas kraabin ka tema portaalist raha välja. Tahaks veel natuke seda pinget hoida, aga tegelt tšill, vana, ei kanna. Kõik teised sotsiaalrahastused jäävad mul alles ja täiel tuuril töötama.

Aitäh, Twino. Sinuga oli tore kurameerida, aga nüüd olen valmis päris pruudiks.

Lõpptulemus jäi selline, et suutsin teha üle 10% tootlust ja kokku tuli täiesti okei higivaba summa sealt mingi 2 aasta peale kokku:

Mul on Twinoga alati kuidagi sellised kahetised tunded olnud. Ei oska kuhugi näpuga näidata, et vot, seal on viga või midagi lahti oleks, aga mingi rinnakarv vahel nagu võbeleb ja hoiatab, et ei sobi mulle see asi. Praegu on ilmselt igas sotsiaallaenu portaalis pidu ja pinksilauad nagu startapperid ütlevad, aga eks alles mõõna ajal ole näha, kes palja p*rsega ujuma läks.

Võtan homse vabaks, et härrade kombel golfi mängima minna ja tähistamiseks luban täna endale ühe Gin&Toliku ehk siis purgi džinni naabrimees Anatoliga.

Prosit, rahahimurad!

Golf. Aga rahapoiste edition.

Katk, EKRE, kodulaen, gonorröa, kaelanahk jope luku vahel

Käesolev pealkiri on inspireeritud maailma kõige ebameeldivamatest asjadest, sest näita mulle laenusid armastavat finantsblogerit ja ma näitan sulle ilutulestikku nautivat chihuahuat. Või üldse ükskõik mida nautivat chihuahuat.

Täna räägime võlgadest ja selle liigi ühest kõige suuremast ja levinumast esindajast – koduvõlast. Või kas isehakanud investeerimisspetsialistina võiksin hakata kasutama väljendit koduvõimendus? Enne asja kallale asumist kirjeldan teile nobedalt lahti oma senise elu võla-CV.

Minu laenajakarjäär on olnud umbes selline:

  1. Kunagi ammusel pimedal keskkooliajal võtsin ma kuskilt X asutusest (ilmselgelt mingi “ametlik” koht ja “sõbralik” intress, kui ilma igasuguse sissetulekuta Clearasil’i-näole laenu anti…) 3 tuhat eeki võlksi. Mul oli seda raha hädasti vaja. Kordan: mul oli seda hädasti-iiii vaja. Selle eest ostsin ma omale ühe päris tuusa käekella, mis juhtis daamide tähelepanu mu vinniliselt näolt mu keeduspagetti meenutavale randmele ja mille seierid tantsisid fokstrotti vms, kui kella hinda arvesse võtta.
  2. Siis juba natuke rohkem valgustatud ajal andsin ma oma kolm veretilka, et õppelaenssi saada. Uskomatonta mutta totta, aga ma päriselt ka maksin selle rahaga oma koolimaksu ja siiani mäletan väga täpselt, millise edeva kupeega kooli rektor sõitis… aga jah, vaevalt, et seal mingi seos oli.

Ja nii ongi olnud. Kuni nüüd siis selle aastani, mil tõmbasin oma väärtuse korraks sajapaarikümne kiloga üles ja siis kohe kärmelt sama summaga miinusesse. Häshtääg KODUVÕLG!

Mis juhtus?

Olen käinud mitu kuud luuramas erinevaid arendusi ja valmiskortereid. Arendustel ringi timmimiseks on mul isegi isiklik valge ehitusmehe kiiver, kastiauto on veel puudu ainult.

Annan ausõna, et mitte keegi ei saa aru, kui kiiver peas objektile sisse lennata, telefoni kõrva ääres hoida ja keskendunud ilmega ringi käia – ilmselgelt tuli mingi võll kohale. Majadel on korraga peal mingi 17 firmat ja keegi ei tea, kes seal päriselt peaks olema, sest iga liistu paigalduseks on oma allhankija, kellel on omakorda 3 varustajat ja 2 järelvalvefirmat. Olen nii mõnestki keelatud aknast ja rõdult pea välja pistnud otsekui tõuk kapsa seest ning imetlenud kauneid vaateid linnale ja näinud mitmeid ehitusjärgus objekte niimoodi. Eriti äge vigur oleks veel Merko vms logoga kollane vest omale teha, siis ilmselt vaadatakse, et Olümpiku juht ja suuromanik härra Annus on isiklikult maa peale lihtrahva sekka tulnud.

Tema Kõrge(eba)ausus hr. Armin Annus

Pull kestis kuni selle ühe korrani, mil avastasin omale sobiva staabi. Võttis jala värisema nagu oleks unistuste preili minuga samale peole järsku sisenenud ja oleksin teda ukseavas või trepil märganud. Oi, see on kõikehaarav tunne!

Uuesti korterilainele tagasi nüüd. Kas ma kolin sinna ise ja saab sellest minu kauaoodatud isiklik tsitadell, kus paljaste naiste keskel kullast viinamarju süüa ja lusikaga otse pakist margariini õgida? Võimalusel mitte. Võimalusel otsin mõne heal järjel naiivse lumehelbekese, kelle vanemad on rõõmust rögisedes nõus mu ägeda kahetoalise eest mingi 1600 eurot vms sümboolset üüri maksma ja ise elaksin oma praeguses kohas edasi. Eks elu näitab, kas see päriselt õnnestub ka.

Nüüd panka raharaksu ehk edasi ei ole muud, kui parimad linnapõlvikud jalga sikutada, soeng kahte lehte kajakasse kammida ja minna nägu tegema, et ega mul tegelt võlga eriti vaja ei olegi… aga kui teil rahh niisama jõude seisab, siis sümboolse protsendiga võin osa sellest endaga koju kaasa võtta. Pankadel tundub täna raha olevat, sest paljude kodanike hoiukontod on punnis nagu tiined lehmad ja raha igavleb. Seetõttu tunduvad koduvõimenduse protsendid suhteliselt normaalsed.

Lugesin hiljuti Eesti Panga artiklit, kus mainiti, et keskmine koduvõla intress on praegu 2,5 prossa juures. Mina olen selles põlvkonnas, kelle paljud sõbrad said aastaid tagasi mingi 1 prossa juures kodukat ning seetõttu on minu nö ankur-number sealkandis. Kui müügis või turunduses tegutsed, siis ilmselt tead seda mõistet, aga kui mitte, siis soovitan ennast kurssi viia, et mitte nii tihti minusuguste kapitalistide käest pügada saada: http://changingminds.org/disciplines/marketing/pricing/price_anchoring.htm.

Seega kui nii võtta, siis 2,5 prossa tundub päris rets röövimine… räägib mees, kes rõõmust pakatava molliga ühisrahastuses eriti kõrilõikaja protsendiga laene annab, eksole. Igaljuhul kaks kuud pankade vahel shoppamist – Hoiupangast Ühispanka, sealt omakorda Hansapanka ja edasi Maapanka ning siis uuele ringile – ja minu intressiks sai lõpuks 1,89%. Win-win, sest minu meelest oli see natuke liiga kõrge ja panga meelest jällegi natuke liiga madal intress. Aga üks õige Eesti äritehing lõppebki ju mornide ja vihaste osapooltega.

Ei paista jahenemise märke…

Läbirääkimised pangaga on muidugi omaette teema. Ma läksin konkreetse pleisi ja kindla summaga ja mis arvate, mis oli pangatädi esimene küsimus? “Miks te rohkem laenu ei võta?” No mida hekki nagu aednikud ütlevad! Ma ei julgenud tegelt seda summatki ja mingi kolmekümneks aastaks võtta. Kust ma peaks teadma, mis aastal 2049 toimub?!?! Vb on selleks ajaks planeet Maa juba tulnukate ja Selveri iseteeninduskassarobotite järglaste poolt annekteeritud ja korteriga pole enam midagi teha. Mis te, majandusanalüütikud, selle peale kostate?

Mina oma uue maja ees, kuid Lumehelbekese asemel on toas hoopis Ehitusmees.
Fotograafias vajan järeleaitamistunde.

Loomulikult kavatsen davidattenborough’likult kõik tehingu kulud hoolikalt tulevaste põlvede jaoks dokumenteerida ja vaadata, kui suurelt on võimalik sellise kinnisvara skeemiga vastu püks… hõlptulu teenida.

Mis nüüd edasi? Pean nendesamade peopõlvikutega veel korra notarisse minema ja ühel hetkel objekti ametlikult enda omaks tunnistama. Aa, ja kõiki neid asju on ju ka vaja, mis ühe eesrindliku koduga kaasas käivad: titt, sohva, sõnajalg – eelistatult taime kujul, mitte Viivi kujul -, pann, potimusi, millega wc ummistusi likvideerida jne. Ilmselt saab enamus sellest listist Taaskasutuskeskusest paari euroga ära tuua ja äkki ongi potentsiaalsel üürnikul kodusem tunne, kui kasutatud pannil veel eelmise venna muna praadimise lõhna tunda on.

Paistab, et selleks aastaks tegevust jagub ning tundub, et 2019a jooksul lisakulusid muudkui koguneb, kuna projekt on minusuguse üksik-mässaja jaoks päris suur. Ajad on põnevad.

2018 numbrites ja Evelin Ilvese tuharatätoveeringu mõistatus

Oi, kui kaua murdsin pead. Murdsin pead, kuidas esitada teile oma 2018. aasta finantsaruanne, et see oleks piisavalt põnev, rabaks jalust, pakuks nalja ja mõne pisara nuttugi ning ehk mõne fragmendi Evelini nudipiltidest, kellega koos plaanin postituse lõpus liituda mingi tuharapüramiidiskeemi-elustiiliga:

Varsti on Efka tagumik prink nagu Kunlun Shan’i mäestiku põhjaküljel kasvanud virsikuke
Kasutasin kõvasti zoom’i ja pildiparanduse programme ja suutsin tuvastada Evelini tätoveeringu. Tundub, et temagi mõtleb oma rahaasjade peale

Ja ei suutnudki midagi niiväga eriilmelist välja mõelda. Tuhlasin oma eelmistes kokkuvõtetes ja saan kommentaaridest aru, et enamust huvitavad kasvunumbrid – sellist motivatsiooni otsitakse minu blogist enim.

Niiet seekord siis selliselt. Teie ees on Rahakrati 2018 aasta kokkuvõte, aga ainult kõige tähtsamates numbrites. Jõudu!

7522 – on see passiivne raha, mis tuli 2018 aastal. See on ilmselt üks olulisemaid ja selle blogi ägedamaid numbreid – kogu selle ürituse peamine eesmärk ongi ajada see number sama suureks ja kohevaks nagu Ingrid Rüütli ruberoidikarva frisuur.

Vasakul Tallinna siluett ja paremal hokikepp

1 – on see üks peldikkorter, mille paberid enamvähem korda sain eelmisel aastal. Jaa, see korter näeb välja nagu midagi Võsareporteri kangelaste arsenalist, aga absull ei morjenda ju – nagu Liis Haavel teadis öelda: kinnisvarast kinnimajani on vaid üks samm ja seega püüan ma oma kinnisvara impeeriumi väga hoolikalt ja targu üles ehitada.

57252 – on see number, mitu blogikülastust kokku oli. Kuna blogi kolis 2018 keskel uuele aadressile ja seetõttu on esimese poole aasta statistika mul puudu, aga tsiteerides üht mu tuttavat perverti, siis statistika pidigi olema eksitav nagu miniseelik: et näitab palju, aga kõige olulisem jääb siiski varjatuks. Öäkk, ma tean. Keskmiselt käib mul siin 10k inimest kuus. Päris tihe hiilimine teie poolt, ma ju näen seda kõike:

3,5 – on see number, mitu aastat ma seda teekonda tallanud olen, see on Rahakrati vanus. Ma oleks enda peale mega tige, kui praegu mõtleksin, et miks, kurat, ma 3 aastat tagasi juba ei alustanud ja endiselt veel loen luubiga Seppo Saario eeposeid ja tõukan küünarnukiga bussis inimesi, kuna olen kade kõikide kohalike staarinvestorite peale. Siit moraal: ALUSTA. TÄNA! Siis loed mu järgmise aasta kokkuvõtet juba samuti mõnes oma dividendi-villades lösutades ja samal ajal Moet & Chandon’iga hambaid pestes. Nagu mina.

1 – on see üks esikoht 2018 Blogiauhindade jagamiselt: https://rahakratt.rahajutud.ee/ebareaalne-ma-kirjutavat-harivat-blogi-ja-sain-eesti-blogiauhinnad-2018-internetikarika/ Ega’s midagi, see aasta siis jälle.

626 – on see number, kui jagan oma eelmise aasta passiivse ja vähempassiivse intressitulu 12 kuu peale ja saan kuu keskmise higivaba papi numbri. Suure tõenäosusega võib see number sel aastal natuke kukkuda, kuna olen paari oma rahaveskit likvideerimas (Twino saab sule sappa) ja tõstmas valuutat korterisse, mis ei hakka kohe päris esimesest päevast üüri tooma. Samuti tulid 2018 lõpus paari eralaenu intressid, mis olid päris magusad ja tõstsid kogu aasta higivaba tulu numbri päris kõrgele.

11 – on see protsendinumber, mis on jämedalt mu aastatootlus ca 70k portfelli pealt. Ma tean, et oleks äge näidata siin siinuseid ja tangenseid ja excel lõhki analüüsida, aga no ei jaksa, noh. See aeg, mis ma tööl ei ole või millegi muu kahtlasega ei tegele, selle aja ma tahaks puhata ja niisama siin möliseda.

42 – on see number, mitu raamatut ma 2018 jooksul omale sisse kühveldasin. Olen ma sellest targemaks muutunud? Vaevalt. Saan ma selle numbriga seltskonnas eputada? Kindlasti.

2 – on see number, mitu põske mul häbist punased on, kui oma esimese aasta kokkuvõtet ja esimesi postitusi loen. Üsna mark on olla, kui sellist väljendit veel kasutada tohib… Ma siiralt imestan, et keegi siia üldse lugema jäi peale mu vabisevatel jalgadel tehtud esimesi õnnetuid katseid rahatarka mängida. Ägedad olete, pole midagi öelda.

1032 – on see number eurosid, mis mulle kogemata Elhavee Kasvukontole kogunes eelmisel aastal. Kuidas see juhtus? Jätsin iga päev ühe teikõvei kaputšiino ostmata ja kandsin need 3 kulli Kasvukontole. Selle portfelli saab mu veel eostamata laps kunagi endale. Miks ma selle konto omale tegin? Loe täpsemalt siit: https://rahakratt.wordpress.com/2017/12/11/tegin-omale-bitcoini-konto-ja-teate-mis-juhtus-taiesti-ootamatu-poore-mu-finantsides/

Viskan nüüd lõpuks aastate võrdlusnumbrid teie ette, mis peaks mõndasid ehk inspireerima…

Sääst:

2015 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 34,34%.

2016 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 41,93%.

2017 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 43,20%.

2018 aaastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 55,49%.

Sissetulek:

2015 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 1752,54 EUR.

2016 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 2574,38 EUR.

2017 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 3481,08 EUR.

2018 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 4202,5 EUR.

Higivaba:

2015 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 11,27 EUR.

2016 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 811,21 EUR.

2017 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 2919,98 EUR.

2018 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 7522,06 EUR.

Mida öelda 2019. aasta eesmärkide kohta? Keeruline. Nii keeruline ei olegi varem olnud. Igakuist higivaba pappi tahan loomulikult suurendada, aga ei ole selles üleni veendunud. Põhjuseks see va Peldikkorter ja siis tegelt plaanin  ühe korteri veel leida ja sisustada jne. Sellest on mul juba uue postituse draft pmst valma peaaegu. Kõigele muule lisaks arvan, et uus aasta tuleb majanduses ka veitsa tormilisem, seega hoian vöö peal ja pea kaine ja liiga ulmselisi plaane ei tee: põhiline, et varad säiliks ja edasi toodaks. Mingit 10k higivaba tahaks sihtida küll, aga taaskord – h*i teab, mis siin saama hakkab. Kui suudan tootluse 10% peal hoida, siis peaks rahakohver kasvama 100k peale, et 10k higivabalt teha. Ehk siis peaksin mingi painutamisega 30k oma praegusele 70k-le säästmiseks juurde leidma. Ei kõla liiga reaalselt, kui 1-1,5k iga kuu ära peita suudaks ja eelmise aasta kombel 7k investeeringutelt tuleks. Max ehk 20-25k teeks ära?

Või äkki peaks 2019. aastal hoopis rohkem eraelule keskenduma vahelduseks? Teeks mingi tite kellelegi (pooleldi endale, muidugi) ja investeeriks pärijasse hoopis? Ja äge oleks maraton lõpuks ära joosta. Või peaks üldsegi tagumikuprogrammi elustiiliks võtma nagu keegi staarjõusaalijanna Erna Husko: https://elu24.postimees.ee/6491224/enne-ja-parast-fitnesskaunitar-erna-husko-jagas-pilti-totaalsest-muutumisest?_ga=2.251445902.90219009.1546418463-140256599.1544529776

P*rseprogramm kui elustiil

Kui selliste suurte mõtlejate ja filosoofide poolt nii motiveerivaid intekaid lugeda, siis tundub enda elu tegelt ikka täiesti mõttetu.

Kuidas investeerida 2019. aastal? (vihje: eks ikka rahaga)…

Hola, kallid rahapuugid!

Mis tunne on uue aasta esimesel päeval? Pea valutab nagu oleks Tallinna linn oma ilutulestiku sinu kolba sees korraldanud, eks? Ma tean. Mul on täpselt sama – pool päeva on juba läbi, aga ma olen endiselt kellegi vannis kuskil tundmatus korteris, frakk seljas ja adenoidideni Mummi ja Vövv Klikood täis pumbatud. Mis teha, elu on elamiseks!

Ja ega sellega head uudised ei lõppe! Esimese asjana hakkan uuel aastal kohe manti laiali jagama. Annan ära 2 tasuta pääset Investor Toomase rahafestivalile. Tule kirjuta mu fesaris kommentaari, kellel sa käest kinni võtaksid, et sinna minna ja nii ongi. Mingeid muid lollusi tegema ei pea.

Ahjaa, ma olen ju ise ka sellel ürral laval. Tule vaata, mis komejanti seal teha annab. Jätan ilmselt sama fraki endale selga ja tulen otse aastavahetuse peolt!

Rahakrati ekspertarvamus aktsiaturgude osas (sisaldab seninägemata valemeid, algebrat ja rohkelt illustratiivset finantsanalüüsi)

Täiesti tõsiselt mõtlen, et teen uue väljakutse iseendale – paast uudisportaalidest. Miks? Olen ennast oma lühikese eluea jooksul üsna meelekindlaks vennaks pidanud. Kui midagi plaani võtan, siis üldiselt enne rahule ei jäta, kui siht käes on. Muidugi tuleb vahepeal plaani veitsa modida ja vastavalt uutele oludele kõpitseda, aga suures pildis jääb ju eesmärk jõusse. Praegu on täpselt selline tunne investeerimises. Tahaks päeval rahulikult tööd teha ja teenitut järjest mingitesse avantüüridesse paigutada, aga… Siis juhtub vahel nii, et loen uudiseid ja lööb endalgi korraks põlved Richteri skaalas mingi 2-3 punkti juurde värisema. Kes räägib kukkuvast noast, kes börsimenstruatsioonist (mitte keegi), kes karudest jne. Keeruline on selle müra taustal sirget joont hoida. Võin küll sisestada endale, et mu plaanimajandust on üles ehitatud 40 aasta peale, aga summade kasvades on varade kõikumised suuremad ja teevad ärevamaks – kõik teavad, et inimene tunneb suuremat kahju millegi kaotamisest kui rõõmu millegi võitmisest.

Kuidas käituda pudenevate nugade turul? Muidugi on morjendav vaadata uues popis Elhavee aktsiaäpis, et mis suunas väärtpaberid ujuvad ja kas millalgi tuleb snorgeldamistoruga Mariaani süvikusse sukeldumine… ja see panebki mõtlema, kuidas hoida meelekindlust ja arukalt oma plaani järgi edasi pressida? Kas hoida uudistest eemale ja oma vagu lolli eestlase jonnakusega edasi künda? Või just vastupidi, et püüda kinni iga infokild ja vastavalt sellele eesmärkide vahel tõmmelda? Ei oska käituda kuidagi. Ilmselt olen alateadlikult uudistest ikkagi mõjutatud ja seetõttu olen hakanud veitsa käšši koguma ning (millegipärast) kuulikindlamatena tunduvate üürikorterite peale mõtlema.

Ignorance is bliss. But is it? Mida arvate, finantsseksualistid?