Kui silme eest kisub mustaks ja enam ei jaksa (säästa)

Sõltumatud laborid kinnitavad. Günekoloogid soovitavad ja pediaatrid noogutavad – rajal püsimiseks tuleb vahel võssa panna ja see on okei. Alguses tundus mulle selline sissejuhatus naljakas ja loogiline, aga praegu uuesti üle lugedes ei saa ma sittagi aru, mida ma sellega mõtlesin. Enam ei viitsi nagu uut introt välja ka mõelda. Praegu jääb nii, lugege ja ärge mölisege. Kohe saate aru, mida ma silmas pean.

Millest Rahakratt nüüd jaurab? Raudselt arvate, et lasin see kuu kõik oma napid papid lendu ja nüüd otsin juba ette vabandusi, et miks käisin liiga tihedalt lustimajadest ülemise riiuli jooke tarbimas ja säästumäär nullis on. No-no (inglise hääldusega). Midagi sellist ei ole toimunud. Veel.

“On cheat days, you take a break from your diet and eat without worrying about your calorie count, fiber intake or empty calories. It’s a day you can use to enjoy all the foods you can’t eat while on a diet.” Nii ütleb see allikas: http://straighthealth.com/pages/qna/what-is-cheat-day.html

Raha keeles võiks öelda nii, et petupäeval (kuul) võid teha pausi säästmisest ja muretsemata kulutada. Petukuu peaks hoidma üleval üldist motivatsiooni ja andma jõudu rahadieediga edasi minna. Mina ei tea, kas see nii on, aga vahel on küll tunne, et ahtrisse kõik – enam ei viitsi. Käin poes, püüan tasuta näidistest kõhu täis süüa, banaanid koorin enne kaalumist ära, et mitte üle maksta jne. Üsna väsitav on. Eriti siis, kui vaatan, kuidas teistel on poekorv head manti nii täis, et korvi sang on kumeraks paindunud.

Pean päris ausalt teile läbi monitori otsa vaatama ja tõdema, et jõhker väsimus ja tüdimus on peal. Vahel ei leia jõudu isegi uut blogipostitust ette võtta. Ja mulle tundub, et nii on mõnel teisel ka, mitmed rahapäevikud on päris vaguraks jäänud ja uut infot peale ei tooda. Igaljuhul. Need, kes võrdlevad finantsteadlikku elustiili maratoniga, neil on õigus. Ma olen praegu võibolla mingi viienda kilomeetri peal ja hullult tahaks joogipausi teha ja ketse vahetada piltlikult öeldes. Nüüd tulin siia kurtma ja teiega arutama, et kuidas üldises plaanis joonel püsida, aga vahel ka mõni kosutav spordijook endale lubada. Plaanin võtta kasutusele nö petupäeva kontseptsiooni. See võiks olla aastas üks või kaks kuud, mil ei pea ennast piirama liigse säästmise ega tagasihoidmisega. See ei pea tähendama pappide absoluutsesse nulli kulutamist, vaid lihtsalt mitte pidevat ja paanilist mõtlemist, et palju kuu lõpus alles jääb ja uut rahhi peale tegema läheb. See võiks olla näiteks sünnipäevakuu. Siis teen omale rahaliselt pai ja ostan lisaks Pavlova koogile ja Star Dollari konjakile ka mõne uue riidetüki või pisema tuusiku.

Kas see on märk, et hakkan alla andma ja Krati õlgedest jalad lagunema? Ma usun, et mitte. Mu uus elustiil on kestnud kaks aastat ja just täna selle tüki kirjutamise ajal tuli postkasti hommikune Twino intresside ülevaade: ööga tiksus paar senti alla viie euri! Praegu oleks väga vale aeg ketsid karpi panna, nüüd tuleb just puid alla loopida ja täiskäigul edasi panna, eks? Kõige suurem probleem on minu jaoks senini harjumine, et ei saa kogu palka laiaks lasta ja püüd hoida pikaajalisi eesmärke silme ees. Kindel on see, et tegelikult ei tuleks ka kulutamiskuudel säästuprotsent täielik 0. Miks? Sest kui kuskilt tilgub mingi dividendipiisake või ühisvõla intress, siis see läheb ikka uuele ringile ja hoiab automaatselt mingi osa säästuportsendist elus. Niimoodi hakkab isegi 50% klubi ennast ükspäev ise automaatselt elus hoidma. Perpertum mobile, igavene igirikkurliikur!

Aga miks ma usun, et selline taktika töötaks? Kahel põhjusel. Esiteks teeb see tuju heaks, et vahel saab rahakotil hullata lasta ja pangakaart saab kasutust. Muidu on nii, et vana hea LHV plastik näeb mul ka pärast aasta aega olemist täiesti uus välja. Ja teine põhjus on süütunne. Kuna petukuul sai ohjeldamatult laristatud, siis paneb see järgnevatel kuudel veelgi rohkem pingutama, et kaotus tasa teha.

Toon iseenda elust paralleeli söömise ja pummeldamisega. Selles kahes vallas püüangi täpselt nii teha, et mõnel päeval absull ei kontrolli ennast. Kõik läheb torust alla koostisaineid ja mahuprotsente vaatamata. Peale seda on hullud süümekad – teen kaks korda rohkem trenni ja alkoholile ning Kirjule Koerale terekätt ei anna. Minule annab see hoogu juurde, kui vahel vagunist välja kukun ja rongile uuesti järgi liduma pean.

Räägin väga individuaalsest teemast hetkel ja need, kes veel alustanud ei ole, siis ei soovitaks kohe järgmist kuud cheat day’ks valida, eksole. Võibolla peaks seda tegema mingi teistsuguse intervalliga üldse? Teil ei ole vahepeal nii, et saadaks kõik sinna, kust inimkeha mitmusesse läheb ja elaks “normaalselt” edasi? Liisingu-Passat, kaks labradori, ridakaboks Laagri külje all kõige muu juurdekuuluvaga.

Ma ei tea, kas see on nüüd järjekordne Rahakrati virtuaalne appikarje, aga ma arvan, et selline hootine väsimuse tunne ei ole kellelegi võõras. Mingil hetkel vajuvad energiamahutid tühjaks, tuju on sitt, kolleegidel hammustaks pea otsast ja trollis teeks omale küünarnukkidega teed. Isegi jooksma ei viitsi praegu minna. Lubage mul veidi unnata, võtan ennast varsti kokku ja olen jälle ree peal.

PS. See cheat day teooria ei pruugi töötada igas valdkonnas. Vaevalt, et üle aisa löömine pikaajalise ja õnneliku abielu saladus oleks.

44. lugu RK

Pilguheit varasalve – märtsikuu

Miks keegi mu märtsi kokkuvõtet valmis ei ole teinud? Märkamatult on kevad püksi roninud, pikaaegsed võlglased lume alt välja sulanud ja päike pesemata juustelt kenasti naistele näkku peegeldamas. Pean tunnistama, et ma ei saa enam aru neist fainänssal bloggeritest, kes toodavad kohe esimeseks kuupäevaks eelmise kuu finantskirjandi valmis – mul oli alguses täpselt sama keiss, aga nüüd tundub, et olen ennast mingite x avantüüridega küllaltki lukku tõmmanud ja keeruline on leida mahti, et Kratil kõrrega elu tagumikus sees hoida. Samas ära killida oma projekti-last ei kavatse. Kirjutan praegust lugu puhtalt une arvelt silmad peas punased nigu liiga kauaks metsa jäetud noppimata pohlad. Terve maja on pime ja kõik normaalsed inimesed (normaalsus võrdub hea kindel palgatöö, jõuluks mehele Makita naelapüss ja naisele wokipann, ühine KIA liising, Peetriküla ufogrill, nädalavahetus Ülemistes ostuparadiisis ja talvepuhkus Bulgaaria kuldsetel liivadel) magavad ammu. Peaks ka tuttu minema, aga tean, et siis jääkski lugu tegemata ja hommikuks oleks feisbuki laigid nullis ja Kratt üksi jäetud. Aga parem Hilja Kohal, kui mitteilmunud – siin ta on, märtsi pilguvise.

File_000

Tsekime siis koos biiti. Kus ja mida ma märtsis hullasin. Nägite ikka mu sotsiaalmeedias, et käisin Wall Street’il, jah? Sellist asja pole ammu olnd, et maailma finantsjuurtele nii lähedale minna saaks. Patsutasin läheduses oleva ja aktsiatuge sümboliseeriva metallist pulli tugevasti kehast eenduvaid kellasid ja soovisin kõikide meie eest, kes me siin mu blogis oleme, ainult head.

Pikema pasundamiseta intro ja numbrid. Introt soovitan seekord siinsetel veteranidel ka lugeda, sest… sest tule loe ja saad teada, mis muutunud on.

Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Aprilli alguses teen ülevaate märtsi kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.

Rahakrati põhiline toimetamine käib Balti börsil (kuu alguse seisuga krattimas 5906,00 eurot ehk aktsiapaki väärtus kuu alguse seisuga), www.mintos.com ühislaenamise platvormil (kuu alguse seisuga krattimas 4551,14 eurot), www.twino.eu keskkonnas (kuu alguse seisuga krattimas 4596,29 eurot) ja ühisrahastatavas kinnisvaras Estategurus (kuu alguse seisuga krattimas 346,14 eurot) ning Crowdestate portaalis (kuu alguse seisuga krattimas 100,00 eurot).

2016 aastal on lisandunud ka muid välja antud laene, neilt ootan vähemalt 10% tootlust, selle poti väärtus on ca 8800 eurot. Vihmafond võiks olla suurusjärgus ca 3-5 tuhat eurot. Ideaalis, noh. Selle kasvatamine käib ka jõudu mööda. Jõudu on mul suht vähe, muidu.

Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis virtuaalne kõrge viis sulle! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?

Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.

Rahakratil on 3 suurt eesmärki (UUENDATUD AASTAL 2017!):

  1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 2 000 eurot;
  2. saada LHV kuldkaardi omanikuks või vähemalt selle vääriliseks;
  3. kolmekordistada 2016. aastal teenitud passiivne raha (3 x 811 EUR).

Taustainfoks veel see, et mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest, kui läbisõidunäidik täpselt 30 ette keeras. Sõuan tasa, et jõuda kaugele, aga mitte nii tasa, et aerud kätte ära mädaneks.

Kõikide nende eesmärkide ja minu tegemiste ühine nimetaja on #finantsvabadussõda.

Intro lõpp.

Kõik rahad märtsis sisse olid 2767,44 eurot. Vististi ei ole jõudnudki veel avalikult kireda, et käisin jälle (!) tööandjalt plegensit juurde mangumas. Saan ilmselt varsti templikaardi, et iga kümnenda küsimise peale natuke ikka tõstetakse. Tundub, et seekord oligi see kümnes kord, sest palk on päris 2k ukse lävel. Niisama ei küsi, luban, et püüan iga päev veelgi usinamalt oma asju teha ja firma väärtust kasvatada. Auka.

Higivaba rahhi õnnestus märtsis kokku meelitada 212,95 eurtsi jagu. Ligi 6 kümpsi tuli ühisvõlgadest ja ca 140 nendest mu va eralaenudest, mis vahel vaikselt tagasi toovad. Iga sendike sai julgustava patsutuse pepule ja läks turule tagasi.

Põhiline investeering oli seekord üsna omapärane. Põnevuse tekitamiseks jätan sellest rääkimata, kuna skeem vajab eraldi lugu lausa. Midagi kriminaalset siin ei ole, aga olen taas leidnud ühe variandi koostöös oma leivaisaga, et kuidas saaksin kiiremini rikkaks. Või kuidas kiiremini rahast ilma jääda… eks selgub.

Märtsikuu kõrvalehüppe (sukafond) protsent oli täpselt 42,35%. Ma ei ole 50 prossa klubile käega löönud, aga ei lase ennast väga morjendada ka iga kord, kui see täis ei ole. Valetada pole siin kellelegi – olen hakanud edevamalt riidest käima, kulud on kasvanud ja tahaks tihedamini daame suurele ekraanile filme vaatama ja plaksmaisi sööma viia. Nii ongi. Veel üks variant, mida kaalunud olen, on see, et teha aastas kuu või kaks 0% säästuga. See on umbes nagu cheat day söömise või trenniga. Vahel lased ennast nii lõdvaks, et kohe üldse ei pinguta, vaid ainult naudid maiseid vilju, aga selle kindla ja fikseeritud aja möödudes kütad jälle täiega edasi. Huvitav, kas töötaks nii?