Katk, EKRE, kodulaen, gonorröa, kaelanahk jope luku vahel

Käesolev pealkiri on inspireeritud maailma kõige ebameeldivamatest asjadest, sest näita mulle laenusid armastavat finantsblogerit ja ma näitan sulle ilutulestikku nautivat chihuahuat. Või üldse ükskõik mida nautivat chihuahuat.

Täna räägime võlgadest ja selle liigi ühest kõige suuremast ja levinumast esindajast – koduvõlast. Või kas isehakanud investeerimisspetsialistina võiksin hakata kasutama väljendit koduvõimendus? Enne asja kallale asumist kirjeldan teile nobedalt lahti oma senise elu võla-CV.

Minu laenajakarjäär on olnud umbes selline:

1. Kunagi ammusel pimedal keskkooliajal võtsin ma kuskilt X asutusest (ilmselgelt mingi “ametlik” koht ja “sõbralik” intress, kui ilma igasuguse sissetulekuta Clearasil’i-näole laenu anti…) 3 tuhat eeki võlksi. Mul oli seda raha hädasti vaja. Kordan: mul oli seda hädasti-iiii vaja. Selle eest ostsin ma omale ühe päris tuusa käekella, mis juhtis daamide tähelepanu mu vinniliselt näolt mu keeduspagetti meenutavale randmele ja mille seierid tantsisid fokstrotti vms, kui kella hinda arvesse võtta.
2. Siis juba natuke rohkem valgustatud ajal andsin ma oma kolm veretilka, et õppelaenssi saada. Uskomatonta mutta totta, aga ma päriselt ka maksin selle rahaga oma koolimaksu ja siiani mäletan väga täpselt, millise edeva kupeega kooli rektor sõitis… aga jah, vaevalt, et seal mingi seos oli.

Ja nii ongi olnud. Kuni nüüd siis selle aastani, mil tõmbasin oma väärtuse korraks sajapaarikümne kiloga üles ja siis kohe kärmelt sama summaga miinusesse. Häshtääg KODUVÕLG!

Mis juhtus?

Olen käinud mitu kuud luuramas erinevaid arendusi ja valmiskortereid. Arendustel ringi timmimiseks on mul isegi isiklik valge ehitusmehe kiiver, kastiauto on veel puudu ainult.

Annan ausõna, et mitte keegi ei saa aru, kui kiiver peas objektile sisse lennata, telefoni kõrva ääres hoida ja keskendunud ilmega ringi käia – ilmselgelt tuli mingi võll kohale. Majadel on korraga peal mingi 17 firmat ja keegi ei tea, kes seal päriselt peaks olema, sest iga liistu paigalduseks on oma allhankija, kellel on omakorda 3 varustajat ja 2 järelvalvefirmat. Olen nii mõnestki keelatud aknast ja rõdult pea välja pistnud otsekui tõuk kapsa seest ning imetlenud kauneid vaateid linnale ja näinud mitmeid ehitusjärgus objekte niimoodi. Eriti äge vigur oleks veel Merko vms logoga kollane vest omale teha, siis ilmselt vaadatakse, et Olümpiku juht ja suuromanik härra Annus on isiklikult maa peale lihtrahva sekka tulnud.

Pull kestis kuni selle ühe korrani, mil avastasin omale sobiva staabi. Võttis jala värisema nagu oleks unistuste preili minuga samale peole järsku sisenenud ja oleksin teda ukseavas või trepil märganud. Oi, see on kõikehaarav tunne!

Uuesti korterilainele tagasi nüüd. Kas ma kolin sinna ise ja saab sellest minu kauaoodatud isiklik tsitadell, kus paljaste naiste keskel kullast viinamarju süüa ja lusikaga otse pakist margariini õgida? Võimalusel mitte. Võimalusel otsin mõne heal järjel naiivse lumehelbekese, kelle vanemad on rõõmust rögisedes nõus mu ägeda kahetoalise eest mingi 1600 eurot vms sümboolset üüri maksma ja ise elaksin oma praeguses kohas edasi. Eks elu näitab, kas see päriselt õnnestub ka.

Nüüd panka raharaksu ehk edasi ei ole muud, kui parimad linnapõlvikud jalga sikutada, soeng kahte lehte kajakasse kammida ja minna nägu tegema, et ega mul tegelt võlga eriti vaja ei olegi… aga kui teil rahh niisama jõude seisab, siis sümboolse protsendiga võin osa sellest endaga koju kaasa võtta. Pankadel tundub täna raha olevat, sest paljude kodanike hoiukontod on punnis nagu tiined lehmad ja raha igavleb. Seetõttu tunduvad koduvõimenduse protsendid suhteliselt normaalsed.

Lugesin hiljuti Eesti Panga artiklit, kus mainiti, et keskmine koduvõla intress on praegu 2,5 prossa juures. Mina olen selles põlvkonnas, kelle paljud sõbrad said aastaid tagasi mingi 1 prossa juures kodukat ning seetõttu on minu nö ankur-number sealkandis. Kui müügis või turunduses tegutsed, siis ilmselt tead seda mõistet, aga kui mitte, siis soovitan ennast kurssi viia, et mitte nii tihti minusuguste kapitalistide käest pügada saada: http://changingminds.org/disciplines/marketing/pricing/price_anchoring.htm.

Seega kui nii võtta, siis 2,5 prossa tundub päris rets röövimine… räägib mees, kes rõõmust pakatava molliga ühisrahastuses eriti kõrilõikaja protsendiga laene annab, eksole. Igaljuhul kaks kuud pankade vahel shoppamist – Hoiupangast Ühispanka, sealt omakorda Hansapanka ja edasi Maapanka ning siis uuele ringile – ja minu intressiks sai lõpuks 1,89%. Win-win, sest minu meelest oli see natuke liiga kõrge ja panga meelest jällegi natuke liiga madal intress. Aga üks õige Eesti äritehing lõppebki ju mornide ja vihaste osapooltega.

Läbirääkimised pangaga on muidugi omaette teema. Ma läksin konkreetse pleisi ja kindla summaga ja mis arvate, mis oli pangatädi esimene küsimus? “Miks te rohkem laenu ei võta?” No mida hekki nagu aednikud ütlevad! Ma ei julgenud tegelt seda summatki ja mingi kolmekümneks aastaks võtta. Kust ma peaks teadma, mis aastal 2049 toimub?!?! Vb on selleks ajaks planeet Maa juba tulnukate ja Selveri iseteeninduskassarobotite järglaste poolt annekteeritud ja korteriga pole enam midagi teha. Mis te, majandusanalüütikud, selle peale kostate?

Loomulikult kavatsen davidattenborough’likult kõik tehingu kulud hoolikalt tulevaste põlvede jaoks dokumenteerida ja vaadata, kui suurelt on võimalik sellise kinnisvara skeemiga vastu püks… hõlptulu teenida.

Mis nüüd edasi? Pean nendesamade peopõlvikutega veel korra notarisse minema ja ühel hetkel objekti ametlikult enda omaks tunnistama. Aa, ja kõiki neid asju on ju ka vaja, mis ühe eesrindliku koduga kaasas käivad: titt, sohva, sõnajalg – eelistatult taime kujul, mitte Viivi kujul -, pann, potimusi, millega wc ummistusi likvideerida jne. Ilmselt saab enamus sellest listist Taaskasutuskeskusest paari euroga ära tuua ja äkki ongi potentsiaalsel üürnikul kodusem tunne, kui kasutatud pannil veel eelmise venna muna praadimise lõhna tunda on.

Paistab, et selleks aastaks tegevust jagub ning tundub, et 2019a jooksul lisakulusid muudkui koguneb, kuna projekt on minusuguse üksik-mässaja jaoks päris suur. Ajad on põnevad.