Tuti-pluti rahahimurad!
Oh sa Helmene aeg küll! Ma olen ausalt öeldes ise ka imestnunud, sest täna läheb intiimseks ja tuleb üks erikuradi tõsieluline lugu. Nagu suurtel elukunstnikel ikka, siis inspiratsiooni järgnevaks epistliks andis seekord elu ise. Aitäh, Elu! Ja kui lugu valmis sai, siis tulin uuesti siia üles täpsustama, et see manitsuskõne tuli mul torust ühe soojaga, ilma mustandite ja ilma tsensuurita. Olge head, krabagem tööandja kulul ligi aurav tass odavat Pauligi purukohvi ja nautigem värsket teost!
Millest täna räägime? Heidan natuke valgust (alustava) investori elu hämarale ja mädasele poolelel. Sellele poolele, kuhu päike ei paista, mida naabrid ei näe ja kus ei sõideta Lexusega otse Alpidesse kütusepaagis loksumas jääkülm Moet. Sest eemalt paistab kõik lahe, onju: vinge aktsiapakk, mingid tuhanded siin ühisvõlaportaalis, teised seal. Lisaks korterid ja graafikutel hokikeppe tegevad startapid. Kindlasti kaevaks veel kuskilt mingi sümboolse kangi kulda ka omal välja, kui piisavalt pingutaks – aga ei suuda enam järge pidada, sest rikkust on nii palju lihtsalt. Ju see kang mõne kõikuva tooli jala alla tasakaaluks pandud sai kunagi, ei mäleta.
Aga tegelikult? Tegelikult on see elu selline, et kui sina oled juba neljapäeval sõpsidega laundšides ning Patterflai siin ja rummikoks seal, siis keskmine finantsbloger on tõenäoliselt tööl või kodus. Mitte ainult sellepärast, et kuidagi x moodi jälle säästa, vaid sellepärast, et lugeda või midagi uut õppida või püüda suhelda selliste tegelastega, kes meist peajagu üle on ja kelle kohta me kunagi ainult tähtsast roosast ajalehest lugeda võisime.
Ja no need pohmakad pärast Patterflaid, see on täiesti omaette teema. Okei, pidu oli hea ja pole viga, et 100€ vähem taskus on – elab üle. Aga see, et pärast on pohmell, mis lööb niimoodi jalad alt, et 4 päeva hiljem ka ei tunne oma kunagist märga unenägu, põhikooli inka õpsi, tänaval ära, siis see juba näitab midagi. Selge on see, et pärast keskmisest elegantsemat võtukat jälle 21 päeva normaalselt mõelda ei suuda ja eesmärgid teevad vähikäiku.
Kui sa plaanid päriselt-päriselt võtta oma tulevikul pallidest kinni ja kaalud ehk isegi blogi püsti sättimisest, siis loe see lugu veel üks kord läbi. Ja siis veel üks kord. See peaks kõik teooria-investorid või muidu kadedad maa peale tagasi tooma. Toon mõne näite? Okei. Näiteks mu viimane ost riidepoes: soodukaga 1,99€ maksev t-särk Pull&Bear poest. Ma sõidan 15€ per kuu maksvasse trenni trolliga. Oled valmis selliseks “glamuuriks”? Julged kõnesid vastu võtta, kui autoriteetsed sõbrad helistavad ja küsivad, et kus oled ja sina olen h&m’is? See glämm ja kuld ja kard, mis meil siin blogides paistab, on ainult jäämäe veepeale osa. See on see “üleöö edukaks investoriks”, millele on eelnenud aastaid õppimist, rahaliselt vastu igemeid saamist, kinnisilmi tatra söömist samal ajal šnitslit ette kujutades ja nii edasi. Algaja investor ei pese never sul hommikul VSOP (Väga Sitt On Pärast…) konjakiga hambaid – see kõik on müüt, inimesed!
Lõunasöökidest on mul isiklikult näiteks täiesti poogen, ma ei pea väga peeneid argilõunaid sööma ja see on minu valik – ei saa korraga kaaviari lätsutada ja investeerida, noh. Mul on vaja tööpäeval oma nahast paak kärmelt mingi kütusega täita ja see kütus võiks olla odav. Kogu muusika. Kallid riided ka mind võlunud ei ole (Tsau, Anna-Maria Galojan, mis sul uut toimub?) Ka näiteks reisimas on mul okei käia ketsides ja t-särkides. Ma ei pea ennast Egiptuse tšarterlennul suvalistele ida-võlumaalt pärit nahkadele tõestama ja A4 suuruses ikooni omale kuldketiga kaela riputama. On see oluline, mis nad must arvavad? Sellevõrra saab mul suurema sutsaka mõni investeerimiskonto ja nii mulle meeldibki.
See ei ole niisama nali, kui Pokkerimadis kuskil trammide lõpp-peatuses paraskirahva kombel sprotte sööb ja idufirmade ceo-dega pigitünnides lõket teeb nagu mustad mehed räpiplaadi kaanekujundusel. Paberil olevate startappide kasvuexceliga Maximas ei laamenda ja ega keegi Veenuses ka aru ei saa, kui seal kell 4 öösel nendele veel vaevu kontsadel püsivatele põhjariismetele oma viimasest edukast Õika ühetoalise flipist räägid. Kujuta ette, mida Pokkerimadis siis veel sööb, kui kaamerat näha pole! Pildistamise ajaks on muidugi nooblim pidulaud laenude ja sõprade abiga kokku orgunnitud, aga vaevalt igal argipäeval sellise kulinaarse kõrgmoega edvistatakse.
Madis Müüri kommentaar: “Nii on, et minu investori karjäär, esialgu küll üritus võlgadest välja saada, algas 9-10 aastat tagasi samamoodi, väikeses räämas ühetoalises Lasnakoopas makarone süües. Heal päeval sai pelmeenidega premeeritud ennast. Tänaseks on esimene paariaastane minipension juba selja taga, töötab küll! Mõistlik säästumäär paika, mul nt 40% ja siis keskendusin sellele, et see kulutamiseks ülejääv 60% oleks motiveeriv. Teisisõnu tuli tulusid tõsta, rallit ei maksa käsipidur peal ikka sõita või aerutada nii, et aerud kätte ära mädanevad. Mõistlikud harjumused paika, iganädalaselt erialaselt või ettevõtlusalaselt end arendada, teenistust tõsta. Esialgu on teenistuse tõstmine kõvasti olulisem, annab palju suurema osa tulemustest ja jõuab eeesmärkideni palju varem. Püsikulud tasub hoida madalad, iga päev kaaviari kulbiga õgides viskaks ka see üle, vähemalt forellimari küll viskas! Inimene harjub ära kõigega, tasub püsivärgid all hoida. Nii jääb piisavalt üle, et plegens kõrvalt kasvama panna. Üks ei välista sugugi teist, ise säästsin aastaid umbes 40%, aga huvitavaid asju saab ikkagi teha: reisida, bucketlisti asju, mugavustsooni laiendada, lolluseid teha. Lugusid peab olema! Teenistuse tõstmise, säästmise ja investeerimise koalitsiooni lõppeesmärk ei ole kusagil vanaduses lõpuks elama hakata, seistmekümnendates tatar kaaviariga asendada ja kõrvale 1-2 välisreisi endale lubada. Pigem paari aastaga juba võimalusi juurde andma hakata juba noorena minipensione võtma hakata.”
Anno 2015.
Minuga on täpselt sama lugu: nullist ja ise kõigega alustama pidanud ja minevikus elult pigem tappa saanud. Ainus raha, mida mäletan, et sain oma vanematelt, oli kord üks krooniaja kupüür, mille peal troonis kõikide käsitööpruulikodade vapiloom ja hipsterite ebajumal härra Carl Habe Jakobson. Peale seda on tükk tühja maad, kõva hangeldamist erinevate seaduslike ja vähemseaduslike toodetega kooliajal ning nüüd siis teen nägu, et oskan investeerida.
Kahjuks ei ole nii, et ainult rikkad investeerivad. Vastupidi – rikkad on tänaseks need, kes kunagi sama teekonnaga alustasid ja sellele truuks jäid. Okei, need ka, kes 90-ndatel mingeid munavabrikuid ja kuskil Otepää kolhooside vahel Belarusi töökodasid varastasid (ära tule rääkima mingit kuradi ausa erastamise juttu – nägid võimalust, panid küüned taha ja nüüd räägid, kuidas peaks äri ajama ja riiki juhtima #urmassõõrulingam). Sellise lendstardiga võin mina ka Raekoja platsile kontorihoone arendada ja pärast teha Kroonika kaanel Shreki kiisu suuri silmi, endal veel Savisaare kölnivee lõhn kergelt juures. Vastik!
PS. Ma käisin üks lõuna Viru keskuses – jaa, muidugi, irvita nüüd, et käin lõuna söömise asemel juba niisama jalutamas – ja seal on koridoris pressifotode näitus. Kõrge kaarega kõige coolim pilt? Umbes 137-aastane Leida Rammo, kelle foto all pealkiri “Leida Rammo, investor”. Tee järgi või osta ära! Ja tule siis rääkima, et investeerimine on mingi erilise ja valitud kliki pärusmaa ja ainult rikkuritele… Kellelgi pole alguses nii kõvasti plekki, et 100 prossa oma elustiil hoida ja üleöö investeerima hakata. Something’s gotta give, valik on sinu ja ma ei ütle, et sa oled kuidagi halvem, kui see tee sinu jaoks ei ole.
Teine PS. kuna üks oluline asi on veel. Midagi sarnast kirjutasin kunagi varasemalt ka. Loe järgnevat lugu, kui tunned sotsiaalset survet sõpradega samas sammus kulutada ja ennast teistega võrrelda. Ma toon selle siin ära täies mahus, sest ma ei usalda teid. Sorri, aga tõesti ei usu, et te uut linki klikiksite ja veel ühe loo ära loeksite.
Seega järgneb kunagine hittlugu “Kuidas tempot hoida, kui sõbrad kulutama sunnivad?”:
Olgu jumal tänatud selle eest, et elame kapitalismiajastul ja 40 neitsit ning igavese finantsvabaduse võidab see, kellel manalasse minnes enim manti kokku aetud on! Mina olen ka täiega selle poolt, et ennast igal võimalusel üle kulutada. Säästmine on mökudele. Nii nagu on mökude kraam kätekreem, klassikaline muusika, salatid ja turvavööd.
Ma käin päris palju teiste lastega õues mängimas. See kajastub ka rahakotis ja eelarve-excelis, mida ma teile väga avalikult iga kuu näitan. Esiteks on see täiesti normaalne käitumine, sest ma olen võrdlemisi noor ja võrdlemisi kaunis mees. Teiseks üksi kodus olles ja ainult oma hoiupõrsaga juttu ajades liiga kaugele ei jõua ja uusi võimalusi ei teki. Kuidas aga saada hakkama nii, et neljapäev vastu pühapäeva usinalt pillerkaaritada, aga samas pidevalt rahhi kõrvale panna, et ükspäev krediitkaart panka tagasi viia ja öelda, et aitäh ja oli tore, aga edaspidi saan ilma teieta hakkama? Järgneb paar võimalust elust enesest, mida kasutan ja mis tegelikult töötavad. Finantsilised eluhäkid, kui lubate nii öelda. Midagi ulmelist või keerulist siin ei ole ja kui sa kuskilt mujalt alustada ei oska, siis alljärgnev on iga säästuvana a-be-tsee.
Ma ei tea liiga palju pidusid, kus on mõnus sumin ja hangeldamine, aga puuduks alkohol. Peened daamid ja peened koksid on alati käsikäes käinud nagu spordidress ja üleõla sihvkakott või jopt ja matt Kärberi tänava paneelmajade vahel. Nii lihtsalt on ja nii jääb. Enda näitel võin öelda, et mida rohkem on peent napsi lipsutaga, seda enam sinna juurde minna tahab. Ei ole nii, et õhtu jooksul hoog raugeks ja paak täis saama hakkaks. Tüüpiline reede õhtu on selline, et noored ja edukad sahisevad Audide ja teiste Saksa Liiduvabariigi masinatoodangu lipulaevadega pealinna lokaalide ette. Läbi toonklaaside kostub mahedat tümmi ja veljed säravad nagu Alexei Turovski silmad pesa ehitavat rabakana nähes. American Express siin ja Visa Maestro Henry Laupmaa Platinum Gold Extramoney Nälgjavõlg krediitkaart seal. Kaua sa nii vastu pead, kui pidevalt kulmudeni võlgades oled? Mina ei saa aru, kuidas see maailm tiirleb, aga rahast sellises seltskonnas juttu ei ole. Alati räägitakse millestki muust ja küsimused raha kohta tapetakse kiirelt ära. Kuidas siis hooga veerevas rattas püsida, kui ise ei viitsi igavesti panga ori olla, aga õues ka nagu käia meeldib?
Esiteks – laku tasapisi ja nats odavamalt. Igas koksis ei pea kõige nooblim konjaabel ujuma ja seda eriti just peo lõpupoole, kui nagunii enam aru ei saa, kas kruusis on kõikse vägevam Hennessy või suvaline Star Dollar. Ja joo vaiksemalt – iga varasema ringi asemel proovi ühte koksi kaks ringi libistada ja juba oledki poole vähem õhtul alkole rahhi kulutanud, aga ikkagi kõikidest vapustavatest seiklustest osa saanud. Keegi nagunii ei märka, kui sa sellise trikiga veits säästu paned pidudel. Kusjuures, mõne klaasi võid baarist üldse Värskat osta ja sõpradele öelda, et libistad nüüd ühe halja viina kogu muu menüü vahele.
Teiseks – kompunni riideid omavahel. Kui su maitse ei ole väga kriiskavad flamingodega päevasärgid a’la Miami Vice 1987, siis juba see on okei: mida rohkem on sul ühevärvilisi ja klassikalisi asju, seda lihtsam on neid omavahel miksida. Paar head teksapaari (mitte need, mis põlvedelt kollaseks tõmbavad), kolm korralikku särki ja samapalju lipse annavad juba 18 eri autfitti kokku. Muljetavaldav, mis?
Kolmandaks – ära ela täna homse eest ära. Mis see tähendab? Vana sõber krediitkaart, mille sa ükspäev panka tagasi viid, mäletad? Mul on ka krediitkaart, sest ilma selleta on kohati keeruline tuusikule minna. Ei saa hotelli ega sohvriga limusiini bronnida. Aga igapäevaselt proovin sellest näpud eemale hoida ja ostusoovi tekkides vajaliku summa ise kokku korjata, mitte krediiti võtta. Esiteks säästab see krediidi intressid, mis on kohati päris humoorikad ja teiseks saad raha kogudes samalt summalt äkki kuskil hoopis endale intressi korjata, onju. Viie kümpi või saja kaupa iga kuu suuremaks ostuks kõrvale tõsta ei ole tappev, kui just väga suurest ostust ei räägi. Nagunii kasutab enamus seltskonda krediitkaarti mänguasjade (uued telod jne) ostmiseks. See kannatab natuke oodata küll.
Neljandaks – pane pidude vahelisel ajal säästu. Elu ei pea päris selline olema, et nädalavahetustel lähed juba hommikul Gloriasse müslit sööma ja argipäeviti teed 3x päevas kraanisooja veega tatrasuppi, vaid ikka mõistuse piires. Proovi nädala sees rohkem kodus süüa ja vähem tilka panna ehk siis kokku hoida. Kui nädalavahetusi teisiti veeta ei saa, siis vähemalt ei priiska sa iga päev. Lõunat kannatab kindlasti vahel tööle kaasa võtta ja see võib olla vabalt eelmise päeva õhtusöök, mida natuke rohkem tegid. Samuti ei pea kodus kõige šikima ülikonnaga käima – püksiperse ei kulu siis nii kärmelt läikivaks jne.
Eks selliseid nõkse on veel ja ajaga õpin neid juurde, aga igaljuhul tuleb asjad hoida kontrolli all, kui on soov nii oma tuleviku nimel panustada, kui ka täna igast päikesekaarest maksimumi võtta. Mõni trikk on rohkem kasulikum ja mõni teine vähem. Ma ei ole näiteks kindel, et lõunani magamine eluhäkina töötaks, et kuna siis tuleb üks eine päevas vähem süüa, aga igaühe oma otsus. Kui siit ja sealt midagi sellist väikest oma ellu implementeerida, siis kuu lõpuks võib päris okei kopikas kokku tulla, mille sina suunad oma tuleviku heaks, aga teised lihtsalt maha prassisid.
Järgneb väljaheide ja tule haara siit mõni reaalselt raha tegev soovituskood omale ligi. Hakkame koos bojaarideks!
1. Estateguru.co: tule Estateguru kinnisvara ühisrahastuse investoriks ja liitu minu sooduskoodiga. Iga minu jünger saab pärast registreerimist kolme esimese kuu jooksul teostatud investeeringute kogusummalt 0,5% soovitusraha oma virutaalkontole. Kui sul on mingi vana ja varjusurmas konto, aga pole tehinguid teinud, siis tee värske konto ja lõikad minu diilist kohe otsest kasu.
Liitumiseks litsu oma hiirekursoriga SIIA
2. Mintos.com: tule Mintose ühisrahastuse portaali ja hakka raharatast keerutama.
Both sides will receive — 1% of their average daily balance which is paid in 3 installments for the first 90 days.
Mintosega liitumiseks mulju nüüd SIIA
3. Viainvest.com: liitu Viainvest ühisrahastusega ja hakkad saama samuti lisaintressi, kui kasutad minu soovituskoodi.
Viainvestiga liitumiseks pressi SIIA
4. Crowdestate.eu: siin saab taaskord kinnisvara ühisrahastada. Projektid algavad sajast eurost ja seni on investoritele päris usinalt rahhi tagasi tootnud. Tule proovi, kui julged.
Mulju liitumiseks SIIA
5. Crowdestor.com: portaalis investeerimiseks liitu SIIN
6. Envestio.com pakub samuti võimaluse rahast raha teha (või sellest ilma jääda…).
Mu salalingiga kasutajaks registreerides saad 270 päeva 0.5% boonust kogu investeeritud summalt, lisaks 5€ esimese 100€ kandmisel kontole.
Liitu SIIN
7. Fastinvest.com julged proovida, siis vajuta SIIA
8. Neofinance.com ehk järjekordne peerult peerule laenamine (peer-to-peer lending), liitu läbi selle salalingi SIIN
Head mõtted. Aga neljapäeval butterflysse soovitaks ikkagi minna. Vähemalt mina lähen. Miks üldse investeerida muidu? Ajada taga head elu ja selle tulemusel hoopis loobuda heast elust? Igaüks peab leidma aja oma butterfly jaoks, olgu see siis pidu vanalinna lokaalis, esimesel kevadisel ilmal pargipingil sõpradega õlle libistamine, majapidu viimsis or similar. Sama nagu ei loobu ma kunagi sõpradega ühisest reisist mis plaani tuleb. Või RMK maja tripist. Suva kui see neljapäevane butterfly mu tootlusele mõjub. Mul pole vahet kui mul on lõpuks 10miljoni asemel ainul miljon. Pole iial valmis suure raha, edu, karjääri jms pärast nõus loobuma kvaliteetajast. Muu tarbimise osas 100% nõus. Ei ole vaja kappi riideid mida 0-1x kannad ja siis seisma jäävad, ei ole vaja uut ikea diivanit kui 2a tagasi alles ostsid uue, ei ole vaja perre kahte autot kui elad kalamajas(ostsid kalli korteri põhjendusega, et kõik on nii ligidal ja nüüd vingud, et kuskil pole parkida). Ise liiklen taxify, ratta ja rongi komboga. Transpordi kulud kuus pole kunagi üle 50€. Võimatu leida põhjendust miks kasutada isiklikuautot mis tuleb mitu korda kallim. Võib öelda, et auto on mugavam? Ei või, proovi tallinna liikluses ise roolis olles tinderit skrollida. Ise kasutan kulude träkimiseks Spendee äppi(ei tööta seal ega oma osalust). Üle aasta kasutanud ja väga mugav. Võtab umbes 1 kuu, et ära harjuda sellega, et peale iga ostu kulutad 5sekundit, et kulud sisestada. Võimalik arvuti brauseris igast kokkuvõtteid vaadata ja annab väga hea pildi millelt saab veel kokkuhoida. Näiteks: kunagi toidupoes oli savi kui ostsin 30senti kallima toote pakendi/firma pärast. Kulusid träkkides avastasin kiirelt, et kuna keskmine asi toidupoes maksab 1-2€, siis see 30senti on tihti umbes 20%. Kui nädalas läheb poes 40€ saab tänu 30senti odavamatele toodetele säästa 8€, kuus 32€ ja aastas 416€. Ehk aastas piletid Taisse. Kui sa aasta alguses saad valida kas sul on iganädal külmkapis hellmansi majonees, tere piim, veskimati riis ja ei saa taisse. Või sul on alma kilepiim, salvesti majonees, tartumilli riis ja saad aastalõpus taisse lennata. Kumma valid?
Point on see, et iga1 peab oma valikud tegema. Eriti alguses. Ei saa kõike korraga, bro. Mul on täiesti poogen, mida sa tegemata jätad, et midagi muud teha. Raha tuleb juhtida nagu aega – rohkem panust sinna, mis endale oluline ja meeldiv on. Selleks puhuks kirjutasingi postitusse lause: “Kellelgi pole alguses nii kõvasti plekki, et 100 prossa oma elustiil hoida ja üleöö investeerima hakata. Something’s gotta give, valik on sinu ja ma ei ütle, et sa oled kuidagi halvem, kui see tee sinu jaoks ei ole.” Mina ei nuta, et Paterflaisse ei saa, sest ei tahagi. Soovin, et inimesed mõtleks enne, kui hakkaks rääkima, et võimalusi pole. Sul on võimalus raamatuid ka lugeda tonnide viisi, kui väga tahaksid. Näide on küll USAst, aga siiski:
How long does it take to read 200 books a year?
First, let’s look at two quick statistics:
The average American reads 200-400 words per minute
A typical non-fiction book has ~50,000 words
Now, all we need are some quick calculations…
200 books * 50,000 words / book = 10 million words
10 million words / 400 wpm = 25,000 minutes
25,000 minutes / 60 = 417 hours
That’s all there is to it. To read 200 books, simply spend 417 hours a year reading.
Here’s how much time the average American spends on social media and TV in a year:
705 hours on social media
2737.5 hours on TV
Wow. That’s 3442.5 hours a year spent on TRASH. If those hours were spent reading instead, you could be reading over 1600 books a year!
Allikas: https://medium.com/s/story/the-simple-truth-behind-reading-200-books-a-year-1767cb03af20
2 kommentaari. Helmansi majonees on hoopis teine kraam võrreldes salvesti omaga ja auto on ikka mega, kui sul on lapsed
Ei oska teiega kaasa rääkida, ei ole väga majo vend, kahjuks. Aga auto osas on sul tõenäoliselt õigus, ma ei ole näinud ühtegi ilma autota õnnelikku helicopter-mom’i.
Nonii, närvid pingul ma vaatan… ega ei ole lihtne, ei ole lihtne… aga pea siiski vastu!!! Praegusel raskel ajal on inimestel vaja lootust:)! Mul endal viskas ka kunagi ventikasse, kui Dekoltees naised vedu ei võtnud kui teada said, et mul auot pole… Mõtlesin isegi pangast kollasel paberil konto väljavõtte rahakoti vahele võtta, et vajadusel näidata – “tra mul on kaks kolmest 85 aasta bemmi kontol nhui” (siis räägiti nii)… :D. Aga see oli aeg, kui GUESS ja GUCCI olid suured ja sätendavad staatusesümbolid. Praegu vist ainult Lädra ja Bemmi Kristjan, kes oma kuulsusrikkas minevikus elavad, kannavad sellist jama. No mõned vanade Cayennidega mehed käivad EA7 dressides ka ning nende naistel, kelle on need lahedad pärlitega küüned ja ilusad pikad plastmassripsmed, käivad matchivates roosades dressides, aga meile teistele on see 1.99 Pull & Bearpäris OK, keegi viltu ei vaata (kuigi H&M’i omad peavad ikka rohkem pesusid vastu:)).
P.S! Muide see, et keskmine CEO loeb aastas 60 raamatut on mind varemgi imestama pannud, saati siis veel 200 raamatut. Võtame nüüd selle “Tõe ja õiguse” esimese osa ja saame ta kahe õhtuga loetud:). Võib ju olla, et ma loen aeglaselt, aga isegi 2 X kiiremini lugedes ei saaks hakkama. Pean oma 2 raamatut kuus päris heaks.
Mina pean muidugi vastu. Võtan eesmärgi ja siis lähen sellele järele, loogiline. Ma ei unda, et mul millestki puudu on – kui elu ei meeldi, siis teen vastavad muudatused. Hea oleks, kui saan teisi ka aidata. Kuidagi veider on see müüt, et investeerimise eelduseks peaks 100k vabana kontol lösutamad ja perekonna nimi võiks Lõhmus olla vms. Ei pea. Natuke tuli ehk tõesti liiga manitsev lugu, aga inimesed peaks aru saama, et sellise teekonna alguses on pinnas päris kruusane. Mingit siledat ja muretut hõljumist siin algusaastatel kindlasti oodata ei ole.
Amen! Tegelikult nii lihtsad ja arusaadavad seisukohad, aga aeg-ajalt kipun isegi unustama. Siis tuleb endale jälle meelde tuletada, mis mulle tegelikult oluline on, millised minu eesmärgid on ja naabrist parem näimine (mitte olemine) ei ole see.
Jah, ja kui kellegi teisel on teised eesmärgid, siis see on ka okei. Ei tohiks üksteise kallal unnata seetõttu.
Kirjutada oskad hästi, aga ausalt öeldes viskavad need ülepingutatud võrdlused ja mõttetult pikk tekst üle ning siinjuures ei taha ma öelda seda, et su jutus tarkusi poleks – on küll, aga ma ei jõuaks kunagi raamatute lugemiseni, kui selliseid blogipostitusi otsast lõpuni viitsiksin sirvida.
Hea, et juhid tähelepanu nõrkadele kohtadele – ega ma muidu ennast parandada ei oskaks. Seekord tuli jutt pikk, kuna 2 posti on 1teise otsas. Tavaliselt hoian oma lood seal 800-1000 sõna vahemikus, mis on optimaalne paar mintti lugemist.
Ega kommentaar nüüd liiga pikk tulnud?
Kratt käib Gym-i jõukas trennis, ma sain teada
Wow! Ega ei ole mõelnud mingi uuriva iseloomuga töökoha peale?
https://rahakratt.rahajutud.ee/kuidas-ma-euraasia-odavaimas-joukas-omale-suveks-16-paki-saan-ja-ott-kiivika-lugema-oppima-motiveerisin/
Heheh, hea lugeda, kuidas Rahamadise lõhenenud isiksusel jutt voolab ja tal säravatest bemmidest ja brändistuffist savi on:) Muide, väike vahemärkus, kui mina väike olin, öeldi jopt või matt. Ajad on muutunud (aga kui tuletada venekeelsest originaalist, võib sellel lapsepõlve jope ja Mati dilemmal tõepõhi all olla). Viide: https://en.m.wiktionary.org/wiki/ёб_твою_мать
Sul on õigus vene keele kohapealt. Ma ei soovinud oma blogis lihtsalt ropendada. Mul siin ikkagi intelligendid koos ju!
Minu meelest on kuldne lause see – ei tasu karta suuri kulusid vaid väikseid tulusid.
Nii on, kui ei jagu säästmiseks ja elustiili hoidmiseks mõlemiks raha, siis tuleb sissetulekut suurendada mitte elukvaliteeti alla lasta. Säästa/investeerida on oluline, aga päris tobe on aktiivses eas asju endale mitte lubada, selleks et saaks neid lubada selles eas kui neid enam teha ei jaksa…
Jah.
Kahe otsaga asi. Tavapärane on see, et sissetulekute kasvades saab elustiil väikese “apgreidi”. Škoda muutub Lexuseks, Mustakas Peetriks ja elatakse ikka palgapäevast palgapäevani. Aga kui see Škoda jääks Škodaks mingiks ajaks, Mustamäe Mustamäeks, samas reservid paisuvad, siis millest sa ennast õigupoolest ilma jätad?
Ma ei tunne ennast üldse halvasti, et mul on parkla vanim auto (aga tegemist on väga hästi ja regulaarselt hoooldatud pilliga, ilmselt ka üks väheseid liisinguvabu masinaid seal), laenuvõime lubaks ka linnalähirajooni individuaalelamusse kolida, aga ei oska sealkandis elamise võlu hinnata. Asjad… kui ma pole just Eesti Energia direktor kes saab endale vähe uhkemaid “asju” lubada, vaid üsna tavaline palgasõdur, siis mis asjad need täpsemalt on, millest ma ennast ilma jätan? iPhone X? 79 tolline televiisor? Tai reis? Litsalt omaette mõtlen:).
Väga õige kommentaar, sust võib veel asja saada. Mina tunnen, et mul saab apgreidi tuusikute osa – see on midagi, mille peale olen hea meelega nõus plekki panema. 79″ telku mulle tuppa ei mahukski, muidu vb ostaks. Siis saaks naaber ka läbi akna mu telekat vaatama hakata ja ise ka vinantsfabaduse poole jooksma hakata.
Keegi kobises siin eelnevalt, et tekst on tihe ja võrdluseid on palju. Mina isiklikult jälle leian, et keeruline on leida kaasahaaravamat/meelelahutuslikku ja ausamat teksti.
Ajad õiget asja ja pakud tuhandetele tuge. Thänks bro!
Raamatuga oota veel natukene. Tõenäoliselt läheb sul riim veel paremaks ja eks sa ise küpsed ka. Loodame, et sa vananed nagu hüva vein mitte nagu aknalauale ununenud pett.
PS: Palju sa ise sellisest kirjutamisest/lahkamisest saad? Kas saad niimoodi endast rohkem sott? Või on see mingi “krati” eripära, et midagi peab koguaeg tegema muidu lähed põlema?
Tänan. Ega mul ju raamatuks aega polegi, vaata, kui palju aega instas läheb…
PS. Ma saan siin ventileerida, muud midagi, jah. Ise käin ka loen vahel mõnda oma vana lugu ja hoian peast kinni, et kui loll sai oldud ikka. Ja seda ka, et keegi siin rahaliselt õlga alla pole pannud mu projektile, kuigi ootan ja vihjan seda juba ammu. Mõni väliseesti vanamoor võiks küll sugar mommy’ks hakata, kel endal palju enam minna pole ja kes tähelepanu ja pärijat otsib (hey you, older lady, you can reach me at rahakratt@gmail.com).