Huhhuu, nii prominentne nimekiri on pealkirjas adressaatidena, et ei julgegi oma tavapärase tuti-plutiga alustada.
Seega, härrased.
Mina olen kõikide teie ettevõtete omanik. Üks omanikest. Ja mitte kordagi ei ole ma seda kahetsenud. Etteruttavalt: praegu ka ei kahetse.
Käesolev on minu ametlik avaldus, et te võite minu, Hr. Rahakratt Rahakratovitši, 2020 dividendid endale jätta. JUHUL, KUI see midagi aitab ja kajastame seda, kui pikaajalist laenu. Ma saan aru, et mu seisukoht võib ajada paljusid praegu segadusse, kuna mu kohta võiks öelda kapitalistlik põrsas, sest oma varade ja portfellide suuruselt ei anna ma sea mõõtu välja. Aga ma kasvan, sest teie nuumate mind.
Hea töö eest jätan ma oma raha teile ja kes sellest olukorrast tugevana välja tuleb, see saab minu kulul tuleviku ühe tõenäoliselt kõige kallima sportauto (pilt postituse lõpus). Tasub pingutada.
Ma ei saa oluliselt rikkamaks ega jää oluliselt vaesemaks, kui ma sel aastal dividende ei saa. Aga kui see aitab teie/meie ettevõtetel ellu jääda, töökohti pakkuda, sotsiaalmakse maksta ja mida kõike veel, siis so be it – mina loobun oma dividendidest.
Kas see on liiga rutakas ja madalalaubaline otsus?
Ei ole. Ma tulin eile õhtul jooksmast ja mõtlesin selle kõik hoolega läbi. Tänan küsimast, hea jooks oli. Tegin praegu 8 kilti. Oleksin rohkemgi teinud, aga ka minu päevad kodus garantiis olles mööduvad ju nii, et kui kl 9 on juba teine hommikusöök söödud, siis hakkan kerget hommikusnäkki ette valmistama ja eks see kõik annab oma panuse, et suveks 6päkk hoopis nahast ujumisrõngaga asenduks. Ei saaks öelda, et päevaplaan liiga tihe oleks praegusel ajal, jah.
Teie, ma loodan, härrased, käite ikka tööl edasi? Meie kõigi huvides tuleks lasta lisaks kiirabidel jms käia tööl ka suurettevõtete juhtidel, kes on suurimad eelarvesse panustajad, tööandjad ja nii edasi.
Miks ma siis “tasuta rahast” loobun?
Mina saan ilma dividendideta hakkama. Ma lõin (jälle) kõik oma VÄLTIMATUD kulud kokku. Just need kõige hädavajalikumad, sest praegu on viimane aeg, kus sa sama harjutust tegema pead. Ei mingit tasulist trenni, ei mingit restorani, mitte midagi. Maksan vee eest, maksan koduvõlga, käin nende riietega, mis mul juba on (tänks, Elhavee, selle pusa eest, mis te kunagi saatsite, see kärab senimaani ilusti ja kuniks Urmas Väljaots külla ei tule, seniks on safe). Pluss ma saan ka hakkama, et oma üürnikke aidata. Küll veidike, aga siiski.
Täna muuseas helistasingi oma esimesele üürnikule ja arutasime tema rahaasju. Tulemus? Lasin üüri alla. Tunduvalt kohe. Mis seal ikka, praegu maksame siis koos mu koduvõlga ja asi seegi. Muidugi olen ma pettunud, kuna just hakkas hästi minema: korterid on täis, intressid igalt poolt tiksusid ja plaan oli pooleldi rantjeeks hakata. Pohlad. Hakkan hiljem. Täna võidab see, kes ei tule sellest jamast välja mitte rikka vaid tervena: sest terved saavad hiljem uuesti startida, surnud mitte.
Mis siis veel? Ahjaa. Rõõm oli jooksuringil tõdeda, et kõik suured inimesed nii tublid on. Kõik on ilusti kodus. Aga suur on pettumus, kui näen, kuidas oma pärijaid kasvatatakse. Mis teil viga on, tublid suured inimesed?
Ma ei jõudnud telefoni haarata, et pilti teha, aga mitmed rulapargid ja mänguväljakud olid täis mingeid kuradi vinninägusid! Et ise tublide vanematena istute kodus, teete instasse stoorisid, kuidas #gottalovethishomeoffice jms, aga tatid lippavad teil õues ringi? Mis point siis asjal on üldse? Iseenda agooniat pikendate ju.
Järgmisel jooksul teen teile pildi ja lähen köhin keset parki veidi, samal ajal öeldes “uuh, hakkaks juba see koroona mul ära minema”. Šokiteraapia, kui muu ei aita!
Seekord on mul siiski vaid ilusad pildid ja vaadake meie riigi pealinna üht esindusplatsi ja esindustänavat:
Mitte ühtegi.
Ühest küljest tore, et mitte kedagi pole. Aga miks lükata seda olukorda pikemaks sellega, et te oma pärijaid õue lasete? Seda kauem teie lemmikrestoranid kinni on ju. Kui te ootate, et see jama teie perest kellegi kaasa võtaks, kas siis tuleb mõistus pähe?
Väike asi veel. Kunagi siin kirjutama hakates lootsin jõuda oma eluga sinna, kus ma saan teha heategevust ja sel hetkel veel mingist teadmata allikast muudkui tilgub raha mulle. Ma olen sellega natuke nagu hakkama saanud. Mul on siin umbes 45 000 lugejat kuus. Päris suur platvorm, eksole? Ja ma saan siin head sõna levitada. Raha tuleb tööväliselt küll veel vähe, aga asi seegi. Target achieved!
Niiet, Rahakrati blogi on ajutiselt heategevuslik leht, võite siin kommentaarides sugulasi tervitada ja soovilugusid küsida või kaitsemaske haiglatele annetada. Päriselt. Kui kellegi on mingi suur ja kasulik sõnum (mina otsustan selle kasulikkuse), siis panen teie teadaande siia tasuta üles. 45 000 lugeja ette.
Väljaütleja: kindlasti on keegi, kes nüüd mõtleb, et oot-oot, nolk, nii see maailm korda ei saa, kui sina oma divisendid nendele pealkirjas mainitud CEO-dele jätad. Mhmh, ma tean seda.
Aga praeguses postituses kehtib ajurünnaku põhimõte: sa võid minu idee kriitikaga alla tulistada, aga vastu pead enda poolt ühe veel parema mõtte pakkuma. Umbes nagu head tiimi koostatakse, et iga järgnev tiimi liige peab olema eelmisest parem. Vaid nii on sul ükspäev koos tõeline löögirusikas ehk A-Rühm:
“In 2020, a crack commando unit was sent to quarantine by Terviseamet for a crime they didn’t commit. These men promptly escaped from a maximum security stockade to the Tallinn underground. Today, still wanted by the government they survive as soldiers of fortune. If you have a problem, if no one else can help, and if you can find them….maybe you can hire The A-Team.“
Ahjaa, härrased. See lubatud sportauto. Te kõik saate isiklikult minu käest sellised, kui püstise nokaga sellest fekaalitiigist välja ujute:
Ei teagi, kas see postitus jõuab õigete inimeste ette. LHV omad mul siin loevad, teiste kohta ma ei tea. Aga aidake siis levitada. Heal päeval viin need sportautod kohale ja teen kõikide A-Rühma meestega pilti.
Väljaheide: kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Tänud Rahakratt, et nii üllas oled ja jätad seekord raha krattimata, jääb mulle ka siis ehk midagi. ?
Sellel raskel ajal saame me kõik anda panuse, et seda majanduskriisi ja Eesti ettevõtlust toetada. Selle asemel, et koju varuks soetada juba 30 pakk vetsupaberit, siis suuna see raha hoopis kohaliku kodukandi pagari või kohviku omaniku rahakotti ostes või tellides koju midagi hääd. Uut pusa tellides vaata ehk leiad mõne ägeda eesti e-poe mille liigkasu võtmist toetada.
?
Nojaa, aga mis pagaripoest ma neid asju ostan, kui kõik kohad kinni on ja inimesed kodus olemise vajadusest aru ei saa? Mul ei olegi pelleripaberi hunnikut kodus. Vaatasin just järgi, 3 rulli on alles. Isegi ühe sportauto mõõtu ei anna välja.
Siin kevade hakul on tsikkel palju lahedam, kui sportauto. Lisaks saab veel rooli ka teha kolmandast rullist. #lahendusedmitteprobleemid
Eks selliseid mugavustooteid ole varsti õige aeg osta ilmselt, jep. Olen isegi paar suvilat kv.ee lemmikutesse pannud, et vaadata, kuidas nende hind kujuneb siin 2020 jooksul.
Kriisiajal pidavat paljastuma inimeste tõeline olemus. Rõõm tõdeda, et sa, Kratt, üks suure südamega kröösus oled. Musi tagumikule (või kuidas sa armastadki öelda) ja ole ikka eeskujuks 🙂
Lisaks suurele südamele on mul ka tuvile mitteomaselt suur nok… nokk.
Loetud, hakkan tööle. Aga miks mina Lieutenant Templeton Arthur “Faceman” Peck pean olema?
Noo, oled siuke iluspoiss ju.
Jällegi väga hea ja huumoririkas lugemine. Väga meeldis see mõte, et sellest jamast peab välja tulema mitte rikka, vaid tervena. Pani asjad teisse perspektiivi, ning huvitav on näha erinevate investorite seas praegusel ajal erinevaid käitumismustreid.
Ega ei tea, mis siis saab, kui mul endal lõpuks kõht ja rahakott tühjad on. Lõppeb see metseenlus kiiresti.
Lõputul juhtide tümitamise ajastul on nii väga tore, kui keegi näeb ja hindab, mis ränka tööd need inimesed teevad. Aitäh, Rahakratt!
Samas ma arvan, et üürnikel pole sinu heatahtlikkust vaja kasutada rohkem kui paar kuud – probleem pole majanduses, vaid liikumiskeelus. Wuhanis läks kolm kuud, Itaalia läks lukku 10. märtsil ja juba teatati väikesest langusest, st nemad tegid kuu ajaga suure jama ära, nüüd läheb juba kergemaks. Meil ennustatakse, et tervisekriisi tipp tuleb järgmise nädala lõpus; siis veel kaks-kolm nädalat ja peaksime olema “home free”. Peame ilmselt harjuma sellega, et ongi olemas lihtsamad gripid ja tõsisemad viirused, aga usun ja loodan, et harjumus vaba olla võidab. Kujutad sa ette seda pidu, mis siis lahti läheb, kui taas võib kokku saada, veini juua, inimesi näha jne jne jne? 😀 Ma ei teagi, kas osta restoranide või kaineri aktsiaid 😛
Ma olen töötanud üsna tipu lähedal ja tean, kui raske ja üksik seal olla on, seega võibolla oskan rohkem hinnata nende “täissöönud bossidest s*tapeade” tegelikku panust, kes teistele tööd annavad – kõik ei tahagi ettevõtjad ja kröösused olla, mõnele väga meeldib palgatöö ju ka.
Alles nägin mingit artiklit, et kodus tina panemine on kõvasti kasvanud. Ise arvasin ka, et kui õue saab, siis rahvas joob ennast lolliks, aga vaevalt. Kodused tinistajad on vundamendi omale alla ladunud ja kui võidujooks jälle pihta hakkab, siis neil ei muutu miski. Mul on jällegi see eelis, et eriti pappi ei kulu, kui jälle õus mängima saab ja lauluõli võtta on vaja. Kuna ma tilka absull viimasel ajal ei pane, siis mulle piisab ilmselt poolest pakist keefirist ja ma olen juba topless ja DJ puldis WHO Let The Dogs Out loopima pannud.