Selles on üks väga selge põhjus ja süüdlane, et ma viimased kuu või kaks siia nii harva kirjutama jõudsin. Kavatsen olukorra täna korralikult kompenseerida.
Kui sa istud praegu vetsus ja mõtled, et loed mu uue loo käbe läbi, siis pigem mitte. Mine võta tööandja kulul üks kuum kohv ja peida ennast mõnda koosolekutuppa. Võid kindel olla, et keegi ei julge sind segada, kui mingi suvalise pataka pabereid kaenlasse haarad ja murekorts laubal koosoleku ruumi lähed. Peamine on jätta mulje, et sul on mingi hull tähtaeg kukil ja meganärviline tööülesanne.
Jõudsid kohviga privaatsemasse tuppa? Okei, läheb lahti.
Keegi hea inimene kirjutas mulle septembris, et Tavidi kullakamber jooksutab mingit esseevõistlust ja tema meelest ma “lausa pean sellest osa võtma, et rahvas mu laiemat maailmapilti näha saaks” vms, umbes nii see põhjendus kõlas. Kui ikka avalikkuse surve on peal ja tervelt üks inimene soovib, siis tuleb ära teha!
Loomulikult läksin ma alguses peaauhinna järele, aga oma väljateenitud auhinda vastu võtma minnes veetsin ühe tunnikese Tavidi seltskonnaga ja ütlesin kõva häälega jutu käigus välja, et tegelikult meeldivad mulle sellised poolperverssed eriauhinnad palju rohkem. See oli mulle endalegi ootamatu, aga tegelikult täiesti tõsi.
Ehk siis mul on hea meel, et ma aasta alguses Äripäeva Aasta Investoriks ei saanud, aga sain Publiku Lemmiku eriauhinna. Ja seegi kord Tavidi võistlusel ei saanud ma peaauhinda vaid midagi, mis on palju tuusam ja mille nimi on “Amüsantseima Essee Eriauhind”!
Selle avantüüriga on mul nüüd üks rida varade ekselis juures: kilone hõbemünt, mille väärtuse kasvu/langust träkkima saan hakata. Hetkel on hind 665€ juures. Auhinna kättesaamise päeval oli 663€, vaatasin järgi. Väike miinus mündil on muidugi see, et ma ei saa seda Rimi ostukärusse panna, et poodi minnes käru kasutada, aga maailm ei saagi ideaalne olla, eksole.
Okei, mis siin pikalt tuututada. Järgneb mu amüsantne essee:
.
.
.
RAHAKRATI KULDAVÄÄRT ESSEE: RIIKIDE RIKASTUMISE JA VAESUMISE PÕHJUSED
.
.
.
Rikastumise põhjused on minusugused kodanikud. Vaesumise põhjused niisamuti.
Püüdsin esimeses lõigus kohe paari sõnaga ära vastata, mis on riikide rikastumise ja vaesumise peamised põhjused, aga kuna kaheksa sõna on napilt alla kolme tuhande, mis käesoleva essee piiriks on, siis kahjuks pean veidi rohkem oma hinnalist aega kulutama, et vastust teie jaoks elaboreerida. Samuti kavatsen kasutada palju ja tähtsaid võõrsõnu, et targem välja paista. Võin küll pea anda, et selle esseekonkursi kõik auhinnalised kohad võidab „juhtumisi“ keegi anonüümne Alar T. Tallinnast, aga ehk saab imet näha.
Tegelikult alustan ma oma juttu päris kaugest minevikust ja tervitan neid lugejaid, kes veel vanu häid Hammurapi aegasid ja Babüloonia paremaid päevi mäletavad. Ajad, mil tavakodaniku peamine mure ei olnud poest kõige veidrama maitsega käsitööõlle otsimine vaid see, kas (või pigem kellega) homme sõda algab. On see Eelami kunn Siwepalarkhuppak või mõni teine hääldamatu nimega kohalik boss? Mine hullu tea. Aga sõdida oli vaja ja seda kõike ikka selleks, et oma valdusi suurendada, mõjuvõimu laiendada ja sellega ka riigi väärtust tõsta. Kes veel ei tea, siis maailma alguses olid riigid nagu startupid, et muudkui laieneti ja investeeringute mõttes kaasati raha asemel uusi territooriume. Kaasamine käis küll võimulolija suva järgi vägi- ja meelevaldselt, aga põhimõte oli sama, et esikoha saab kõige kiiremini kasvaja.
Ega selles mõttes ei ole maailmas küll mitte midagi muutunud, et rikastujad ongi terve ajaloo vältel vaesumise põhjused ja põhjustajad ning sotsiaalne ebavõrdsus on niimoodi kiire tekkima. Mida rohkem on sul võimu ja kompanjone, seda lihtsam on toiduahelas kõrgele korrusele ronida. Kui sa mind ei usu, siis vaata kasvõi meie oma kodumaist antropoloogilist dokumentaalsarja “Rannamaja” (kallis TV3, miks me ei kuule sarja kommentaatorina Aleksei Turovski mahedat baritoni?). Isegi “Rannamajas” on mõni tegelane nii palju kunnim kui teine ja saab lauas kõige esimesena omale koogitüki valida. Jah, laud ja koogitükk sümboliseerisid eelmises lauses voodit ja paaritumise kaaslast.
Kui nüüd jätkata pealkirjas toodud süüdlaste otsimisega, siis tegelikult on enamustes maailma hädades süüdi kapitalistid. Vaata veelkord kirjatüki esimest lõiku. Meie oleme süüdi nii riikide rikastumises, kui vaesumises. Jah, mina võin selle välja öelda, kuna olen ennast ammu juba avalikult küllaltki kõrgete sotsiaalsete väärtustega liigkasuvõtjaks ja eurohimuraks noorsandiks tituleerinud. Kui oleks olemas Anonüümsete Kapitalohoolikute ühendus, siis ma tõuseksin praegu püsti ja tutvustaksin end nii: „Tere, mina olen Rahakratt ja ma olen kapitalohoolik.“ Ma isegi ei varja seda. Ometi pean ma ennast mitte liiga ahneks kapitalistiks ega torma end liiga vara teiste vaesumises süüdistama. Eksib see, kes peab mind “Kuritöö ja karistuse” kuulsa vanamoori stiilis liigkasuvõtjaks ja keda end kaelani võlgadesse mässinud juuratudengid maha lüüa tahaksid nagu sõber Raskolnikov seda mainitud suurteoses tegi.
Mina, nagu ka paljud teised minu generatsiooni rahahimurad, olen motiveeritud raha kokkuajamisest selle nimel, et endale rohkem vaba aega tekitada ning siis selle vaba aja arvelt teisi, vähem õnnelikke, aidata. Võrdluseks vaata või üht rikkaimat eestlast, Kristo Käärmanni. 2015. aastal Postimehele antud intervjuus iseloomustati meest nii: „…ta sõidab uhke auto asemel jalgrattaga ja elab üürikorteris, Eestis käies suisa ema juures.“ Mina ja tema ei ole need, kes enda rikastumise arvel teisi hukatusse tõukavad. Me oleme nö väärtuspõhised kapitalistid, kuna meie jaoks on (rahaline) rikkus ideaalis täisväärtuslikult elatud elu kõrvalnähtus. Midagi, mis meie tegevusega nagunii kaasneb ja kui vähegi võimalik, siis meie rikkus ei teki 90-ndate stiilis kalli kodumaa iseseisvumise segadust ära kasutades, mil iga vähegi ajudega vend suutis endale mõne munavabriku või pliitehase kõrvale nihverdada. Täna neid “suurettevõtjaid” igasugu gaaladel kuulates ja vaadates tekib küsimus, et millega sa ilma selle munatehaseta hakkama saanud oleksid. Aga võitjate(põlvkonna) üle kohut ei mõisteta, pärast kaklust rusikatega ei vehita ning kuna Euroopa Liitu astudes ei olnud ajad nii segased, et minusugusel oleks tekkinud võimalus näiteks Transferwise erastada, siis polegi muud, kui mängida nende kaartidega, mille saatus kätte jaganud on.
Kui sa nüüd arvad, et mina või emaga elav Kristo kuulume mõne sellise nn kadunud põlvkonna hulka, kelle kohta Jaapanis isegi eraldi termin olemas on – hikikomorid – siis sa eksid. Hikikomorid on keskealised inimesed, kes elavad oma vanemate juures mitte oma vabast valikust. Kuna peale ülikooli lõpetamist ei ole neil õnnestunud tööd leida, siis on tantsusaal nende jaoks kitsaks jäänud ja diskoteegis tuled ära kustutatud. 2019. aastal oli selliseid tegelasi Jaapanis lausa üle 600 000, kes hakkasid elu allakäigutrepist mitte niisama vaikselt alla sammuma vaid tempo iseloomustamiseks ütleksin, et nad läksid alla lausa trepi käsipuul tagumikuga liugu lastes. Täna on hikikomorid ühiskonnast sotsiaalselt võõrdunud ja elavad oma vanemate juures oma toas. Jaapanlasi teades ei puudu neil oma toa seinalt ilmselt ka aegumatute popp-gruppide Tagatänava Poiste ja Enn Sink´i posterid.
Ilmselgelt ei oota Kristo ka koos sinu ja minuga sotsiaalkorteri järjekorras, sest tema vara hinnatakse umbes 840 miljoni euro juures olevat. Ma täpselt ei tea, kas ja kuidas tal kõik see plekk sinna mainitud üürikasse ja ema juurde ära mahub, aga kinnisvaraportaale vaadates tegin kiire arvutuse, et ta võiks põhimõtteliselt kogu kv.ee lehe ja Eesti kinnisvaraturu lihtsalt tühjaks osta oma varanduse eest. See annaks talle võimaluse nii mõnegi erineva elupinna vahel valida, kuhu saaks lõpuks ometi privaatselt oma naise ja jalgrattaga elama minna ning ema kaelast ära saada. Ja äsjaostetud omaenda ema korteri eest võiks ta normaalse kapitalistina emalt päris korralikku paar tonni üüri küsima hakata. Oleks abiks ikka Eesti rikkaima inimese tiitli hoidmisel. Vahel ongi kaval strateegia mitte ise rikastuda vaid teised enda ümber vaeseks teha. Aga sellest räägin ma juba mõnel teisel korral.
Kui rääkida veel veidi tulevikku kujundavatest inimestest, siis üks mu suur eeskuju on esseist ja filosoof Henry David Thoreau.
Thoreau on kirjutanud raamatu „Walden“, mille esimene ja samas ka kõige pikem peatükk kannab pealkirja „Economy“. Thoreau on tõenäoliselt üks esimesi inimesi, kes pani oma märkmikusse väga lihtsa tabeli kujul kirja kõik oma kulud ning avaldas selle tabeli enda raamatus. Täna manitsevad kõik rahatargad koolitajaid ja suurkujud inimesi oma kulusid jälgima, sest selleta olevat rikkaks saamine võimatu. Samuti kaasnevat oht ennast surnuks töötada, kuna sa ei tea, kui palju sul heaks eluks vaja on ja millal hoogu maha võtma peaks. Möödas on aeg, kui edukuse mõõdupuu oli võimalikult suure kerega (eelistatult isegi kuulikindel) mersu ja 40. eluaastaks saadud esimene infarkt. Thoreau näitel on selge, et täna selline isiklike kulude-tulude põhine lähenemine oma finantsidele ei ole midagi uut ega revolutsioonilist. Iga uus on hästi unustatud vana, ütles vanarahvas.
Võtsin käesoleva suurteose, mida te praegu siin loete (ja ma saan aru, et siin loos on potentsiaali isegi mängufilmi väntamiseks) jaoks teemantliku perfektsuse saavutamiseks korraks kätte gloobuse. Esiteks imestasin, miks gloobus lapik ei ole nagu ta olema peaks, kui tahaks võimalikult täpselt planeet Maad kopeerida. Aga teiseks meenus, et pika edumaaga on maailmas üks minu lemmikuid riike Türkmenistan, mis asub maakera sellises nurgas, kuhu mitte keegi minna ei taha. Türkmenistanis hullas mõned aastad tagasi kutt nimega Turkmenbasi.
Turkmenbasi oli pealtnäha selline ontlik onuke, keda võiks ette kujutada mõne külapeo valvejoodikuna, kes rõõmsal ilmel ja õllevahuste suunurkadega lõõtsa rebib ja liiga noortele naistele silma püüab teha. Noored naised ei saa muidugi aru, kas sellel punaste põskedega taadil on mingi sitikas silmas või miks tal üks silmalaug niimoodi veidralt tõmbleb, aga nad ei lase ennast sellest segada ja tantsivad himura pilguga äti silme all rahulikult edasi.
Turkmenbasi on siin loos toodud näitena, kuidas ühe mehe valitsemise all oli Türkmenistan samaaegselt põhimõtteliselt üks maailma rikkamaid, aga ka vaesemaid riike. Riigis raha liikus, igal suuremal väljakul oli mingi kullast junn, mis Eesti skulptorite peabossile Tauno Kangrole muidugi kangesti peenist meenutab, sest tema oskab igas asjas fallost ette kujutada, aga tegelikult oli tegemist järjekordse Turkmenbasi büsti või mõne muu teda sümboliseeriva objektiga.
Eelmainitud Türkmenistani president ja teisedki valitsevad perekonnad on minu meelest oluliseks põhjuseks, miks üks riik äärmuslikult vaene või rikas on. Kui liiga palju võimu või raha ühe seltskonna kätte koondub, siis võrdsusest liiga palju juttu ei saa olla. Tegelikult ei ole sarnane probleem meie riigistki väga kaugel. Lõhe rikaste ja vaeste vahel muudkui kasvab, kuna järjest rohkem raha koondub rikaste kätte. Erinevate pankade andmetel on 20% eestlaste kontol alla 100 euro ja 40% alla 1000 euro. See on ikka väga habras olukord ja selles osas end edukaks Euroopa Liidu liikmeks tituleerida veidi lühinägelik. PISA testide tulemusel võime olla EL-i esimesed, aga kui teooria praktikasse ei rakendu, siis ei ole majanduslikku õitsengut ka edaspidi oodata mitte.
Ühe kodumaise näite põhjal on paslik rääkida veel otsustest, mille mõju täna ehk madal on, aga mis justkui kubjase piits tuleb ja lajatab varsti sellise nähvaka, et isegi kogenud masohhist heidaks erutuse- ja ehmatusesegase pilgu üle õla, et mis värk nüüd juhtuma hakkab. Kui riigitüüri hoidvad “sõbrad” üleval mäe otsas selliseid asju teevad, millest sõltub ühe põlvkonna rahaline seis paarikümne aasta pärast, siis oleks naiivne oodata, et elujärg riigis kuidagi paremaks läheks. Jah, ma räägin plaanist teha populistlik ja talupojale arukana tunduv otsus aktsiaturgude languse puhul inimeste pensionivara mitte investeerida, ettekäändega seda selliselt kaitsta. Kuidas saab aastal 2020 ühe ennast põhjamaaks pidava riigi kokpitis istuv brigaad selliseid lennutrajektoore võtta? Sellest mõttekäigust saab isegi minusugune paduhumanitaar aru, et kui aktsia X maksab ütleme näitena 100 eurot ning ma investeerin 100 eurot, siis ma saan ühe aktsia. Kui nüüd sama väärtpaber maksab 50 eurot, siis ma saan uuesti 100 euro kaupa ostes nüüd neid aktsiaid juba 2 tükki. Hinna kõikumine pikaajalises plaanis mängu nii väga ei mõjuta, kuna olenemata hinnast on mul nüüd juba 3 väärtpaberit, mille kogus hinna kõikumisest ei muutu. Aga “ülevalt” tuleb signaal justkui soodusmüügi ajal oleks ostmine ebamõistlik.
Kui jutt juba pensionite peale läks, siis vanakeste elatustase on heaks näitajaks, kui rikas või vaene üks riik on. Täna vaevleb näiteks Hiina sellise probleemi ees, kus riigis ei ole piisavalt pensionikassasse panustajaid ja tööealiste kukil istub hunnik vanureid, kes kõik soovivad mingil imelikul kombel kõhu täis saada ja soojas toas elada. Keda siin süüdistada on? Ikka vana hea “vaata peeglisse” stsenaarium kehtib siingi. 70ndate aastate lõpus kehtestas Hiina Rahvavabariik nn ühe lapse poliitika. Kui varasemalt tehti Hiina peredes söögi alla ja söögi peale vägagi usinalt seda va täiskasvanute mõnutegevust ja tulemuseks olid kuue- ja enamalapselised pered, siis ühel hetkel hakkas riik reguleerima, kui tihti Hiina mehed oma anatoomiliste ussidega ringi vehkida võisid. Soovitati rohkem töötamisele ja lugemisele keskenduda, aga ega sellised leebed meetmed asja liiga palju paremaks ei teinud.
Üks tühine bussipeatuse seinale kleebitud propaganda poster Hiina täkke ikka ei ohjelda küll ning peredesse sündis endiselt 3 ja enam last. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui äärmusesse minnes kehtestati poliitika, et edaspidi tohib peres vaid üks laps olla. Loomulikult tahtsid kõik hiinlased omale poegi, sest neist oli suurem abi majapidamis- ja põllutöödel ja üldse on mehed ägedamad. Seetõttu juhtus ikka vahel nii, et kui esimene laps peresse tütar sündima sattus, siis salamahti lasti reite vahele kinnituv rästik mõnel pimedal ööl jälle puurist välja ja kiputi kuni soovitud tulemuse saavutamiseni ühe lapse poliitikat rikkuma. Tänaseks on Hiina ühiskond ringiga sinna jõudnud, et taas tormavad valitsuse esindajad mööda riiki ringi ja vajutavad knopkadega propaganda postereid bussipeatustesse. Kõik justkui korduks. Seekord aga promotakse vastupidiselt just tihedamat omavahelist sugulist läbikäimist. Miks? Asjal on lihtne põhjus: riigis pole piisavalt tööealisi, kes pensionidesse panustaks ja süsteem hakkab murenema.
Täna on paljudes riikides erinevaid meetmeid kasutusel, et kergendada pensionide maksmise koormust. Riigid tõstavad pensioniiga ja ega see väga vale otsus ei olegi, kuna statistiliselt elab täna üks inimene palju kauem kui aastakümneid tagasi. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga meenub jutt nagu oleks pensionisüsteemi loomisel iga pensionäri umbes 5-6 tööealist üleval pidanud ning täna olevat see number 1-2 vahel. Tõenäoliselt oleks tagumine aeg üldse kogu kupatus üle vaadata, sest praegune pensionite süsteem on üle saja aasta vana. Kes märganud ei ole, siis 100 aasta jooksul on nii mõndagi muutunud. Härra Musk on vahepeal näiteks auto kosmosesse saatnud. Jah, auto. Ehk siis asja, mida üle saja aasta tagasi põhimõtteliselt olemaski ei olnud ning ammugi polnud juttu kellegi või millegi saatmisest kosmosesse. Oleks see Belka ja Strelka teha olnud, siis mingist kosmose avastamisest poleks üldse kunagi teematki tehtud ja need plaanid oleks koos magusate kontidega aia tahaotsa maetud.
Pensionite juurest tulen nüüd ringiga tagasi elu algusesse ja räägin sellest, kuidas täna ennast ja enese läbi riigi tulevikku muuta on ehk hilja, aga noori annab kenasti enda soovide järgi vormida nagu sooja lehmakooki südasuvisel aasal. Ma ei saa siin kahjuks öelda, miks ma sellist võrdlust tuua oskan, aga ütleme nii, et lapsepõlves veetsin ma palju aega maal vanavanemate juures ja ligipääs arvutimängudele oli kasin.
Ma käin tihti üle Eesti koolides, peamiselt põhikooli noortele, jutlusi pidamas. Üritan neid enda moodi rahausku pöörata ja oma isetekkelisse sendihimurate sekti värvata. Ma võiksin öelda, et teen seda puhtalt sel proosalisel põhjusel, et tundsin ise sellest infost samaealisena puudust, aga olen avanud siin teile oma kapitalistliku poole ja nüüdseks teate te juba isegi, et jutluste eest saadav raha on mulle vägagi mokkamööda.
Pilt, mis koolides avaneb, on kohati muljetavaldav, aga kohati murettekitav. Ma tean omast käest, millise kriitilise tähtsusega on õppida pähe seeneliikide niidistiku eripärasid ja mitokondri funktsioone, niisamuti nagu Ragnaröki sündmustikku kellaajalise täpsusega ja mida kõike veel. Aga halloo, kuhu jäävad baasteadmised majandusest, rahast, näpuotsaga võiks rääkida kasvõi ühe akadeemilise tunni investeerimisest. Või ei? Ma ei püüa praegu väita nagu tuleks alaealistele, kes alles omal käel jooma ja suitsetama õpivad, arenevate turgude puuvilla futuuridega kauplemise ohtudest ja võimalustest rääkida. Aga kui saaks kasvõi sellises võtmes neile läheneda, et on olemas tegevus nimega investeerimine, mis võib võtta maha riske palgatööst sõltumisest või anda elus lisavõimalusi ning rohkem aega hobidega tegeleda… vaat, juba sellestki oleks suur abi.
Ebaõiglane oleks mul siinkohal lapsi süüdistada. Nemad on kõige selle summa, mis toimub kodus ja mis toimub koolis. Kui vanemad ei pööra tähelepanu elujärje parandamisele või rahast ja investeerimisest rääkimisele, siis ei saa last teadmatuse eest risti lüüa. Paljudes peredes pole vanemadki selles osas eriti targemad. Mulle jäi meelde mõnda aega tagasi Hans H. Luige sõnad, kes ütles ühes intervjuus, et “hommikul Viimsist linna sõites kõiki neid Porschesid ja Mercedeseid nähes tekib mõte, et kõik need inimesed ei saa rikkad olla. See ei ole lihtsalt võimalik.” Selge on see, et kuna oleme alles hiljaaegu olnud olukorras, kus taskutes polnud raha ning poodides kaupa, siis nüüd oleme teises äärmuses ja ostame endale kõik kokku, mis vähegi võimalik.
Ühe hiljuti avaldatud statistika järgi on Eestis 40 000 kodubörsi investorit. Kui kellelgi kooliajast lünk on, siis aitan selle siin ära täita: Eestis elab umbes 1,33 miljonit inimest. Ega ma ka matas kõige kibedam käsi ei ole, aga suudan ristkorrutisena teha tehte, et kui 1,33 miljonit on 100%, siis 40 tuhat sellest on umbes 3%. Okei, lahuta siit maha imikud, kes tõesti ei oska veel oma rahavoogusid juhtida või kellel selleks liiga napid vahendid on ning pensionärid, kes oma röögatust 380 eurosest pensionist liitri piima, 3 sepikut ja 375 eurot maksvaid vererõhutablette peavad ostma, siis tuleb võtta 40000 väärtpaberikontot natuke väiksemast kogusummast, aga ega pilt suures plaanis palju rõõmsamaks ei muutu.
Alles hiljuti käis uudistest läbi ühe mureliku õpetaja kaeblik noot, kes täheldas, et noorte kirjandid on jäänud järjest sisutühjemateks ja primitiivsemateks. Selle peale ei oska ma isegi kulmu kergitada, sest kui õppetöö käib ainult koolis ja kogu ülejäänud aeg läheb Youtubes videote vaatamisele, kuidas ühes kauges suurriigis samaealised pesukapsleid söövad või keegi oma mopsil huuli värvib, siis nojah, mida üldse oodata.
Parimal juhul tõuseb paar kätt, kui ma koolides küsin, kas keegi millegi jaoks raha kogub või saab aru, kust raha tuleb. Veidi hullem on seis, kui küsida noorte unistuste ameteid. Võibolla ma teen paljudele liiga ja need, kel tõesti juba väiksest peale tiksub südames salasoov kindlasti uroloogiks saada, on vastamise asemel vait ja edevamad ongi need juutuuberiks saada soovijad, kes vastama tormavad… ei tea. Ma annan endale aru, et loomulikult olin minagi kunagi selline madalalaubaline spermatosoid, kes ei teinud vahet kroonidel ja rate.ee valuutal sol´idel, aga praegu näivad paljud mehehakatised kuidagi liiga palju kõrgemalt hindavat V-Bucks´e kui eurosid. Eurode eest saab tavalisest poest suvalist jura osta, aga V-Bucks´ide eest palju olulisemaid asju: ägedaid skinne Fortnite´s.
Mul ei tule pähe ühtegi väga head ideed, kuidas selles essees omavahel traditsioonilist raha, virtuaalraha ja näiteks Bitcoine siduda, aga ma usun, et kõik nad hakkavad rohkem või vähem omavahel seoses olema edaspidi. Täna on see teema ehk veidi äärmuslik, sest iga huvigrupp korrutab oma mantrat, justkui oleks üks sellest loetelust kuidagi ülim, aga tõenäoliselt saame näha mingit sümbioosi neist kõigist.
Arvestades järjest enam ja tihedamalt omavahel põimuvat päriselu ja online elu, mida me tõesti väga lahedate ja tõetruude avataride kaudu elame, siis võibolla olen ma muutumas selleks bussis noortega tõrelevaks vanamehenässiks, kes ei saagi aru, kuidas virtuaalreaalsus järjest suuremat kaalu ühiskonnas haarab. Eredalt on meeles ajad, mil isegi vaatasin kunagi enda vanaisale samasuguse tühja pilguga otsa, kui ta mul maal olles pullide ja randaaliga mängida soovitas. Kamoon, vana, su kuramuse pull kaalub mingi 700 kilo, mismoodi ma peaksin 5-aastasena 30-pealise pullikarjaga mängima? On see su kaval soov lapselapsest vabaneda niimoodi? Randaal on muidugi sama eakohane ja ohutu mänguasi, aitäh soovitamast.
Korraks veel päriselu ja online elu põimumise teemal peatudes julgen öelda, et täna me sellega veel kindlasti hästi hakkama ei saa. Ühes otsas on minusugused ja minust vanemad “teadmamehed” ning randaalide vahel üles kasvanud lubjakad, kellel on raske isegi e-raamatute maailma sukelduda, kuid kes peavad end siiski tehnoloogia spetsialistideks, kuna neil on juba high-tech kahe nupuga telekapult ning skaala teises otsas on 32-sõnalise leksikaga piirduvad ekraanisõltlased, kes mõne hea nalja peale vaatavad sulle laia suuga naermise asemel hoopis tühja pilguga otsa ja ütlevad sõnadena välja “xd” (“xd” sümboliseerib veebikeskkonnas naervat emotikoni, kes ei tea). Halvas mõttes heaks näiteks skaala teisest otsast on üks Korea noor pere, kes ületas uudisekünnise sellega, et noorte lapsevanematena ei suutnud nad oma kauaoodatud järeltulijaga eriti hästi hakkama saada. Värske isa ja ema olid harjunud oma koduks oleva korrusmaja alumisel korrusel asuvas internetikohvikus Second Life´i mängimas käima. Selles mõttes oli kõik tore, et ülakorrusel kasvas neil mingi meganummi pärismaailma titt ja alumisel korrusel käis kibe alternatiivelu elamine arvutimängus. Lugu sai mõne kuuga aga väga kurva lõpu, kui ülakorruse päristitt nälga suri, sest oma virtuaalse Second Life´i tite eest kandis internetist sõltuvuses olev noorpaar rohkem hoolt. Karm, onju? Lase sellel mõttel veidi sisse vajuda enne, kui edasi loed.
Keegi ütles kunagi sellise targa mõttetera, et laps on kodu peegel. Ma julgeks siin sellise paralleeli tuua, et inimene on riigi peegel. Kui ma seisan klassiruumi ees, kus on kolmkümmend erineva kodu peeglit, siis mina näen seda kui klassitäit võimalusi ja seda, millised saavad olema need inimesed, kes meie riiki tulevikus peegeldavad. Loomulikult tuleb 10-15 aastat kannatada, kuni need puud vilja kandma hakkavad, aga aeg läheb nagunii mööda. Samahästi võiks siis ju veidi tulevikku investeerida uute ja paremate kodanike, riigi peeglite, näol?
Vahelduseks kõikjal valitsevale negatiivsele uudisvoole kutsun kõiki üles rohkem sellistel tulevikku panustavatel teemadel rääkima. Kaua võib riigi olulisemateks sündmusteks pidada kirvemõrvareid ja kullahinnalisi verevahetusi suusamaailmas? Suusatamine ei ole meil enam ammu positiivne uudis ja kui küsida, kus on dopinguskandaali võti, siis rahvasuu vastab justkui üheskoos: “Mati all!” Kui me suudame hetkeks kõrvale jätta lühinägeliku kiire kasu saamise eesmärgi ja mõelda 10+ aasta plaanis, siis selle nimel tuleb juba täna tegutsema hakata. Siis on mul järgmisel korral võimalus kirjutada “Riikide rikastumise ja vaesumise põhjused” teema asemel teine suurteos, aga seda juba uue nimega: “Eesti rikastumise põhjused”.
PS. Kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib, siis tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Oo jaa, Rahakratt! Just seda pikka perspektiivi on vaja sisse harjutada, siis ei tule martinlikke ideid, mida Jüriga koos ellu viia – ikka selleks, et veel 3 aastat valitsuses olla (samal ajal valjult neid sõimates, kes sulle kopsakad varud aita valmis tõid).
“Rikkad planeerivad ette neli põlvkonda, vaesed… parimal juhul laupäeva õhtut.”
Vist juutide tarkus on ka see, et sul peab olema vähemalt kolm last – ühest peab saama arst, teisest jurist ja kolmandast ehitaja. Tänapäeval siis itimees vms. Või tuleks lihtsalt rohkem lapsi teha ja üles kasvatada. Suurem tõenäosus vanaduses mitte nälga surra, sest pensionist saab pool kena peielauda, meie põlvkonnale ei pruugi sedagi jaguda.
Ega lapsi vist ka ainult selleks nikerdada ei saa, et nad meid raukadena üleval peaks. Ise küll ei viitsiks ju ja loodaks, et enda vanemad saavad max kaua ise hakkama ikka. Suurem rõhk tuleb pärijate kasvatusele panna, et need siukse piiratud kodutiigi vaatega poleks nagu praegu väga paljud juhtoinad on. Eriti “arukad” on nende tulihingelised silmaklappidega pooldajad, kes kaitsevad mingid originaalset eestlast ja üldsegi oleks hea, kui ükski välkar siia ei satuks. Mine vaata enda sugupuud, 99% tõenäosusega said meie vaarisad ja -emad sellist sexfesti teha siin soomlaste, rootslaste, sakslaste, venelastega ja viikingitega, et paha hakkab lausa.
Ma läbisin hiljuti põhjaliku tervisekriisi. Ühest küljest sain aru, et kui ma tööd teha ei saaks, siis oleks üsna lühikese ajaga rahaliselt jama majas. Teisalt sain jällegi aru, et kõige olulisem on tervis, ilma milleta on väga raske üldse midagi nautida. Selleks et elu nautida ei pea jällegi üldse rikas olema. Pöörane õnn võib olla ka selles, et hetkel kuskil midagi ei valuta ja meel on rahulik. Või selles kuidas päikesekiir läbi kardina tuleb. See seletab miks paljudes vaestes riikides inimesed ikkagi õnnelikud on. See on oskus kuidas väikeste asjade üle rõõmustada.
Selle oskuse (pisiasjade üle õnnelik olemine) omandamiseks ei peaks keegi by default vaene olema, dude. Mõtle veidi laiemalt. Sa oled ka täna suht 2% maailma eliidi seas, sest sul on elekter ja soe jooksev vesi ja mäktonalds ümber nurga ja krediitkaart jms, meil siin muidugi hea soe targutada. Ma oskan väga hästi väikeste asjade üle õnnelik olla. Kui ei oskaks, siis oleks investeerimiseks läinud raha ju ära kulutatud kõik need aastad. Ma isegi oska soovida endale hetkel midagi, mis maksab nt üle tonni või viie soti vms. Ägeda inimesega jalutuskäik on juba väga muhe. Või kui keegi jope taskusse 49 senti maksta šoksi on peitnud.
Ehk siis lühidalt: sa ei pea selleks vaene olema, et väikestest asjadest rõõmu tunda.
Mina üritan oma 7-aastasele pojale, kes see aasta kooliteed alustas, igatpidi seletada, kuidas raha tuleb, mis selleks tegema peab. Miks vaja koguda (investeerimist veel ei puuduta). Loodan, et ta salvestab midagigi ja saab säästmisepisiku endale külge. Hetkel mulle tundub, et kuna ta ei mõista raha väärtust, ei hooma, mis vahe on 5€ või 500€, on see tee meil veel pikk minna. Aga ükspäev….
Küll aga:
1. Pensioni teemaga – kuna oled sellises vanuses, kus II pensionisammas on kohustuslik, mida uuel aastal oma rahaga teed? Palgatööline sa enam pole (ei ole välja lugenud, et endale palka maksaksid?), täiendavaid sissemakseid seega ei tule. Kas jääd vaid fondi tootluse peale või plaanid oma raha välja võtta ja sellega ise midagi edasi teha? Mida?
2. Kas Bitcoini investeering on end nüüd lõpuks tagasi nulli teeninud? 😀
Kui piisavalt kaua seletada, küll siis midagi vast jääb külge. Või kuuleb seda mõnest teisest kohast, mis talle autoriteetsem on: keegi juutuuber, tiktoker vms. Mulle ei räägitud kunagi mitte tilligi rahast kodus. Täieli null. Zero. Nada. Aga leidsin mingid blogid, mis meediumina mulle sobisid ja hakkasin tuhnima. The rest is history nagu öeldakse.
1. pensionit esialgu ei näpi, las ta olla seal. Ma saan seda iga kell välja võtta ja tulumaks ei ole ka hetkel väga ahvatlev. See on liiga värske teema, et rabistada. Võibolla tuleb keegi mingi hea finantsteenusega, et nt saan laenuna kasutada seda raha ja tagatiseks on sammas vms. Ehk siis mina soovitan uute asjadega natuke aega anda, mitte kohe kaasa joosta ja pärast mõelda, et fkk, miks ma nii tegin. Ma palka ei saa ja endale ei maksa praegu, jah. Olen enda kolhoosi omaniku laenu täis surunud ja essana hakkan seda tagasi võtma, kui eraisikuna papid otsas on.
2. ma ei saa aru, kus see mega tõus on. Mu 300 eurtsi on täna ikka 110 eurtsi. Wtf.
See küsimus rahakrati Bitcoini kohta on see, mis ma isegi viimasel ajal mõelnud olen ja vastus oli kergelt üllatav, kas siis pool läks enne vahendustasudeks ära? Aga ega rahakratt ilsmelt sellele piskule enam väga ei mõtle ka:) Eks see oli hea kooliraha. Bitcoin on tänaseks korralikult tõusnud, kuid ma istun XRP-s kinni ja see on siiani -50%.
Tead, ma ei saa ka aru, kuidas all-time high on ja ma olen ikka nö Tallinkis omadega. Fakk, noh. Vat see on see, et ära näpi, kui ei oska. Ma olen ehe näide. Ja palun, teised, ärge kirjutage mulle instas, et kas ma coinidesse vaatan. Ei vaata. Ei oska ja pole aega ja niisama hurraa peale joosta noh… näete, mis juhtub.
Tere, Kratt!
Kuna kohe on jõulud ja jõulud on andmise aeg ja sina juba kröösus, siis … ok selline sissejuhatus hirmutab sind.
Aga ma ei küsi jupikest hõbedast, vaid sinu kui raamatu ussi käest, et mis on sellest aastast sind enim kõnetanud raamat või raamatud, mida soovitaksid lugeda? Oled varem siin tutvustanud raamatuid ja on olnud huvitavad.
Või kui sa ei usu, et ülemaks kui hõbevara tuleb tarkust tunnistada, siis võid ka jupi hõbedast saata 🙂
Kusjuures uuel nädalal jagan küll jõulunänni. Just panen postitust kokku ja küsin teile igast kama partneritelt. Kingikott tuleb korralik, isegi pesuehtsad kupüürid on seal sees ja paramparaaa! ka raamatuid.
Aga 2020 raamatusoovitused võta mu insta highlightidest. Need selle mõttega olengi sinna nö igaveseks üles sättinud.
Sa ikka jaksad, raisk!
?
Tore on lõpetada sinu blogi algusest lõpuni läbilugemine just sellise hea kirjatükiga! Tõeline inspiratsioon! Nüüd saab lõpuks uute blogipostitustega olevikus kaasa liikuda.
Ülalpool küsitu oli ka minu küsimus. Raamatusoovituste kohta siis, aga pöördun sel teemal siis Instagrammi.
Milline teekond ja edu!
Ega mu blogi siin ära ei lõppe. Mõneks ajaks mul veel auru jagub ikka, nii vana poiss ma ka pole ju.
Raamatuid topin pigem instasse, jah. Muidu tekkis see olukord, et igaüks eraldi kirjutas ja küsis ja no kus ma jõuan siis üksi sajale lollile vastata, eksole.
Nukid!
Tere, Rahakratt!
Komistasin eelmine nädal kuidagi su blogile ja sattusin nii hoogu, et lugesin vabadel momentidel vähem kui nädalaga algusest kuni antud postituseni läbi. Olen seni alati pigem salajane lugeja olnud, kuid antud esse tõukas mind lõpuks nii öelda kapist välja tulema. Aitäh sulle nii selle kui teiste mõnusalt kirja pandud lugude eest !
Olen ka ise viimased aasta aega kulusi kokku hoidnud ning säästu tasapisi hoopis kasvama pannud, kuid sinu teekond on ikka ulme valdkonnast. Igatahes, jätka samas vaimus, eks proovin kah samal rajal kuidagi järgi sörkida! 🙂
Pole tänu väärt! Kui viitsid mingi summaga tänada, siis oleksin veel tänulikum. Saan konto sulle näiteks meilile panna.
Suurim meelitus ongi see, kui järgi jooksete. Olen mitu korda öelnud, et kui te ka rikkaks tulete, siis ma ei pea üksi 5a pärast oma selle Thessaloniki villa katusel kõige odamava liitri hinnaga Sangriat jooma.