Mulle läks oma eelmise loo juures eriti hinge kellegi kuradi Taneli kommentaar (https://rahakratt.wordpress.com/2016/07/19/vaata-tapset-kuupaeva-millal-sa-oma-bossi-peesse-saata-saad/comment-page-1/#comment-241), kes ütles, et tema saab minust rohkem palga! Näed, suurest vihast tuli lausa kirjaviga sisse, mida ei viitsi eelmisele reale tagasi isegi parandama minna. Mida-mida, raisk, Tanel? Printisin selle kommentaari välja ja lõin korraliku pauguga oma direktori laua ees kannad kokku. Lõin kulpi, palusin sõna ja virutasin kommentaari lauale. Olen siin blogis teinud sellist poolnalja küll, et ei pea alati palka juurde küsima, vaid võib paluda ka sama palga tihedamini maksmist. Tegelikkuses on asi nii, et läksin proovisin ka järgi, kui kõvera molliga tänapäeval otsa vaadatakse, kui rahhi juurde nuiama minna.
Valikuid, kuidas läheneda, on mitmeid. Nagu linnavahel daamidegagi – kvantiteedi mõttes jõuab rohkem läbi käia, kui minna otse oma nurjatuid soove kõrva sosistama aga kvaliteedi mõttes tasub natuke peegli ees potentsiaalsed avangud läbi mängida. Ma lähen tavaliselt ikka võidu peale mängima, seega tegin korraliku eeltöö. Vaagisin oma positsiooni ja võimekused-nõrkused läbi ja tuld. Vaata nüüd edasi, mis võimalused on ja kuidas minul läks.
Stsenaarium 1.
Eesriie.
Laval on suur tammepuidust laud. Laual sulepea, pitsatikarp ja uhke BBC Micro kompuuter. Laua taga istub turske tükk meest – meie firma hegemoon. Põhipealik. Vanamoodsalt lai ja kaelavolte napilt koos hoida jõudev lips on plekiline ning särginööpide vahelt vaatab allveelaeva periskoobina välja pirukapuru täis nabaauk. Pilt on õõvastav ja meeleolu laval morn.
Tagatoast ilmub Rahakratt.
Rahakratt: “Pealik, kas lubad läheneda?”
Vastuseks kostub röhatus ja tundub nagu ilmuks suust peenike jutt rohekat hingeõhku. Ilmselt siis lubab läheneda.
Rahakratt: “Kas sa veits kõrgemat plekki saaksid iga kuu viskama hakata? Mul kulud kasvavad – linnapeal vaja prouadele Komsomolitare* välja teha, hea meelega võtaks mingi edevama saani tagumiku alla ja tõstaks ka üldises joones oma elustandardeid. Saad aru küll noh, keeping up with the Joneses.”
Pealik: “Mine sa ka per…” Ja juba vajusid vanal pekinäol luugid uuesti kinni ja esimene norsatus surus nabast välja pea terve ühiku viineripirukat. Öäk.
Eesriie. Aplaus.
Stsenaarium 2.
Eesriie.
Laval on tavaline kontorilaud, sellel Puretud Antonovka brändimärki kandev läpakas. Laua taga istub normaalne inimene, naba ei paista ja särk on puhas.
Tagatoast ilmub Rahakratt.
Rahakratt: “Soovin leida 30 minutit sinu aega, et rääkida natuke ettevõtte suundadest ja võimalustest. Sellest, mida saaks teha teisiti ja paremini ning kuidas mina sellele saaksin kaasa aidata ja enda väärtust firma silmis tõsta.”
Pealik: “Pole küsimust. Räägime.”
Rahakratt: “Novott. Mõtlen, et olen juba mõnda aega siin töötanud. Süsteemid on selged, olen näidanud ära oma tugevused ja nõrkused ning tuli paar ideed, mida saaks rakendada ja kuidas efektiivsust tõsta.”
Järgneb 30 minutit samasugust blaa-blaad ja lüüakse käed.
Eesriie. Rahvas on püsti, trambib jalgu ja aplodeerib ning loobib nelke lavale.
Saite aru ka, mis siin toimus praegu? Püüdsin ära näidata kaks võimalust, kuidas minna palka juurde küsima. Esimene on natuke üle võlli utreeritud aga paljud töötajad täpselt nii teevadki. Argumendid on sellised, et naaber saab rohkem, elu on kallim, auto/mahlapressi/sõudeergomeetri liisingumakse on tõusnud ja oleks rohkem raha vaja. Tahaplaanile jääb see, kas oled ise arenenud, midagi juurde õppinud, valmis rohkem vastutust võtma või ettevõtet aitavaid arenguideid valmis välja käima. Tõenäoliselt on tulevikku vaatava firma juures töötades teine stsenaarium üsna pommikindel. Kui kohe toorelt “ei” ära väänatakse ja äragi ei kuulata, siis peaks CV-d koristama ja apdeitima hakkama.
Käisin proovisin oma hegemooni kabinetis seda teist varianti. Arutasime risti ja põiki sellest, mida ja miks me siin teeme. Kes sellest kuidas võidab ja mida teha, et kõigi võidud veelgi suuremad oleks. Jah, see sisaldab ka meie kundede võite. Tulemus?
Järgmise kuu pilguheidus varasalve on põhipalga number tatraterakese võrra suurem! Ma olen nii erutunud, et ei suuda rohkem trükkida. Hõikaks lõpetuseks veel mingeid juustuseid deviise a’la küsi ja sulle antakse või iga küsimata küsimuse vastus on ei jne aga ei viitsi. Lähen tulevast palgatõusu juba täna Karja tänava kvaliteeturgastesse viledaks laskma.
Hurraa! Astusin sammu helgele tulevikule jälle lähemale!
Häid näpunäiteid, mida minagi enne läbirääkimisi kasutasin, võib leida siit: http://www.cv.ee/blog/kuidas-pidada-edukalt-palgalabiraakimisi/ ja siit http://www.rahaasjad.ee/2016/05/03/9-nouannet-kuidas-palka-juurde-kusida-ja-seda-saada/.
* Komsomolitar ehk säästliku pleiboi Cosmopolitan: vaja läheb: 12 cl viina, 200 ml jõhvikamahla või -jooki, 400 ml punast Schweppes’i.
Tervitus!
Palju õnne palgalisa puhul! Iseasi, kas sa nüüd Tanelist rohkem teenima hakkad, aga tegemist ikkagi täiendava rahaga sinu jaoks, mis loodetavasti krattima läheb (esimene palgalisa on muidugi lubatud tähistamise eesmärgil ära kulutada). Ma ise olen palgatõusu küsides kasutanud samuti 2. varinti ning tol korral õnnestus saada ca 15% juurde. Seega soovitan samuti võtta julgus kokku, teha SWOT-analüüs nii enda kui ka tegelikult tööandja võimalikust vaatevinklist ning siis kaardid lauale lüüa. Ma ei tea veel kedagi, kellel oleks sellise vestluse tulemusel palka alandatud, pigem ikkagi antakse juurde (või siis jääb lihtsalt samale tasemele).
Ootan huviga juuli kuu kokkuvõtet!
Heihoooo, Raidooo! Saatsin sulle tänukaardi heade sõnade eest. Kuna ma su aadressi ei tea, siis on see kaart mul kodus laual, tule ise järgi. Kuna sa aga ka minu aadressi ei tea, siis on meil muidugi kerge probleem nüüd.
Aga õige on – juurde tuleb ikka manguda, vähemaks ikka ei võeta. Loodetavasti…
Sa ehk Rahakratt teenid 2500+ eurot kuus ja Tanel kirjutas, et ta teenib rohkem. Mis kuradi tööd te teete? Palju tunde kuus rügate? 😀
Raibe, ma vaatan ka, et siin käib ikka vihane prõmmimine! Minu fiks originaalpalk on ca 1500 eur. Sinna vahel tiksub mingi törts müügiboonust, kui omanikel hea tuju on. Kõik muu teen õhtuti juurde, töötundidesse ei julge seda arvestadagi. Ikka julged 10-12h tuleb mitmel päeval nädalas ja nädalavahetuseti mingi pool päeva ka veel juurde. Andmine käib ikka kõva, jah.. Praegu vurtsu ja energiat on aga siukse tempo peale hakkab organ vahel ikka märku ka andma, et tšill, peremees.
Ei teeni see Tanel midagi 2500+ kuus. Nagu rahakratt mainis, siis tema algne kuu neto oli 1500 ja ma pidasin ikka seda silmas. Viimased rahakrati kuud on päris ulmelised olnud aga eks ta rügab ka sajal rindel. Selle viimase postituse raames peab vist Tanel ka palgalisa kauplema minema, et mitte rahakratile alla jääda, mille tulemusena läheb jälle rahakratt lisa kauplema jne win-win.
Rahunesin kohe mitu nooti maha praegu. Ma pean alati naabrist parem olema, igasugune võrdsus ja demokraatia on p*sk ja nõrkadele.
Palju õnne!
Palka juurde saada on päris hea tunne, nii et ma ka tähistaks.
Palgaläbirääkimised on omaette ooper. Olles olnud nii palkaja kui palgatava rollis ning olles näinud väga lähedalt ühe HR tiimi tööd, siis olen ka mõnevõrra targemaks saanud. Järgneb heietus,
Kui esimese püsiva töökoha sain (8 aastat tagasi), siis ei rääkinud midagi läbi, kuna krooni ajal pakuti mulle 2500 eeku rohkem kätte, kui ma oleks küsidagi julgenud. Ütlesin kiiresti JAH!, enne kui nad äkki oleks ümber mõelnud.
Seal töökohas ei pidanud ma ka kordagi palka juurde küsima, sest seda anti regulaarselt juurde. Alguses väiksema sammuga (5-10% aastas) ja pärast kannapööret ning uue rolli võtmist sain 45% palgatõusu. Nali on veel see, et ma võtsin positsiooni vastu hetkegi mõtlemata ja palka juurde küsimata. Sest no see ei kottinud mind tol hetkel. 3 kuu pärast ülemus tõi lepingulisa ja palus alla kirjutada. Vaatasin numbrit, hoidsin hinge kinni ja kirjutasin ka ruttu alla (äkki mõtleb veel ümber). Siis siirdusin Selverisse ja ostsin pudeli Chablis-d, kuna sellist palgatõusu ei näe iga päev.
Pärast seda tõsteti ikka ca 15% aastas. Siis vahetasin töökohta: esimest korda pidin palka läbi rääkima. Ütleme nii, et oleks pidanud targem olema. Vähem ei saanud, aga enda vääriliselt kah mitte. Mõnda aega tiksusin selle numbriga, kuniks enda arust käärid tehtu ja saadava tasu vahel hakkasid liialt kärisema (tagasiside oli igati positiivne ja kõik hästi). Siis kasutasin kergelt alatut võtet, aga eks see oli paratamatus. Nimelt mulle hakkas vaikselt pakkumisi mujalt nirisema ja nende kaudu ma selgitasin enda turuväärtust välja. Lühidalt: panin selle letti ja sain 35% palgatõusu. Tegelt seda viimast taktikat ma nii väga ei soovita, kuna enamasti selle kasutamine viitab, et asi on hapuks minemas. Kui inimene on rahul, siis ta ei hakka üleostmispakkumistega vehkima. Ja teisalt on siis ka selge, et tööandja ei aja mõistlikku juhtimis- ja palgapoliitikat.
Sedasi.
Hiljuti lugesin huvitavat artiklit: https://medium.freecodecamp.com/ten-rules-for-negotiating-a-job-offer-ee17cccbdab6#.mvwg4t679 Kui ma nüüd midagi HR-i jälgides olen kõrva taha pannud, siis on vägagi tõsi, et information is power. Enda palganumbrit ei tohiks kergekäeliselt avaldada ja pigem peaks arvestama benefit-id juurde mitte ainult netosissetuleku (kõik need kontoris joodud kohvitassid, sporditoetused, massaažid või mida iganes pakutakse). Aga eks loe artiklist lähemalt.
Igatahes missugune iganes mu järgmine läbirääkimissituatsioon on, ma valmistan ennast palju rohkem ette. Eelmisel aastal õnnestus läbida läbirääkimiskoolitus, nii et see ka on andnud mõtteainet vanade vigade üle.
Tänan õnne eest ja vägagi õpetlik kirjatükk! Viidatud artikkel on hea – nüüd kõik plakatite ja traktoritega Toompeale palka ja muidki kodanikuõigusi juurde nõudma! Kohtume seal üleval homme kell 12, ootan teid oma vanaisa Kirovetšis valitsejate palee ees.