Vabandust, aga üks lugu veel enne novembri numbreid ehk tavalise blogiga viiekohaliste numbrite teenimise võimalikkusest

Esiteks nagu… miks ma üldse vabandan siin teie ees? Minu blogi, ise tean, mis teen siin. Kui tahan, siis hakkan kiusu pärast edaspidi üldse valge font´iga neid postitusi teile kirjutama. Proovige siis lugeda ja vinguda. Tänamatud muidusööjad, krt…

Aga miks ma ühe loo veel käbe enne novempsi numbreid kirjutada tahtsin? Sellel on kaks põhjust. Üks on seotud paari konkreetse kuupäeva kukkumisega (all sellest pikemalt) ja teine on see, et teema on mul hetkel värskelt meelel ja keelel.

Ma olen viimasel ajal vähe tihedamini koolidesse sattunud, praegugi istun Järva-Jaani Gümnaasiumi parklas ja panen seda postitust üles. Koolidesse olen sattunud vist isegi tihedamini kui nendel aegadel, mil ma actually pidin koolis käima. Aga ma pean seda heaks märgiks tegelikult, sest mind ennast saatis mu klassijuhataja keskkooli viimasel päeval mu edasisele teekonnale umbes selliste sõnadega, et noh, kui kinni lähed (when, mitte if…), siis ta saadab oma kihlveo võiduraha eest mulle kinnimajja väikese tordi. Julgustav, mis?

Nüüd ma olen siis koolides tagasi ja viimase pingirea poisist on saanud klassi ees oma kogemusi jagav ning vist täiesti mõistlik inimene. Ise arvan, et mõisliku, kuna paistab, et sobib lasta sellisel midagi teistele õpetada küll. Mitte, et ma siin ennast nüüd nii väga reklaamiksin, aga kui ma end koolipinki tagasi mõtlen, siis ma oleks tahtnud näha rohkem siukseid tavalisi Urmaseid ja Kallesid koolides rääkimas või mdea külalistunde andmas vms. Sest mis kasu on mul kuulata mingeid erastamisaja “kangelasi”, kelle strateegia oli oma randmed importmargariinist nii paksuks õgida, et käerauad lihtsalt ei mahtunud nende ümber kinni minema? Praegu ei ole enam midagi siin kuskilt niimoodi kätte võimalik saada nagu kunagi suuri vabrikud riigilt välja peteti. Eks paljusid neid inimesi võite paari kuu pärast ühel kätlemistseremoonial telkust näha jälle, kui praegu aru ei saa, kellest ma räägin…

Koolides ringi jõlkudes tunnen ma alati kõige suuremat sidet endasuguste tegelastega, kes kõmbivad ühest tunnist teise sama apaatselt nagu Valiumi laos raksus käinud pandad. Mingit sihti silme ees pole, hariduslik tulevik tundub sama helge nagu tõenäoliselt üsna minimaalsel elupinnal veetmist ootaval endisel haridusministril Repsil… ühesõnaga on sitt suht leivakotis nagu mu vanaema tavatses täheldada, kui me ükskord maal koos üle heinamaa kodu poole kõndisime ja mingi rets hunnik pulle kuskil meie poole järsku tuiskama hakkas.

Mina olin kooliajal täpselt samasugune. Tiksusin ringi, tegin oma asjad enamvähem ära, et väga tihti direktorite radarile ei satuks ning helge tulevik tundus sama võimalik nagu Estonian Airi iga-aastane jutt kohe-kohe kasumisse jõudmisest. Pigem otsisin mingeid muid võimalusi, kuidas haridussüsteemi üle kavaldada ja kiiresti rikkaks saada. Noh, midagi stiilis:

Kõige nö valem valik, mis ma keskkooli lõpetades ja ülikooliga alustades tegin, oli millegi õppimine, mis mulle absull huvi ei pakkunud, aga ega ma midagi muud ka tahta ei osanud. Asi tundus piisavalt prestiižikas, et normilt plekki kokku kühveldada (did not happen), naisi saada (also did not happen) ja õnnelik olla (again did not happen). Hea valik, väike Rahakratt! Äge idioot olid.

Ja see, kuhu ma nüüd oma jutuga jõuan – täna on mul sellest värgist siin lehel saanud midagi, mida teen rahulolevalt nurru lüües, kohati surub tänu sellel head plekki sisse ja ainult mina ise saan end siit vallandada või koondada ning enda tööaega iseendaga iga kuu alguses läbi rääkida. Peakski vist aasta lõpus mingi arenguvestluse endaga tegema, et kas lasen omal 2022 siin edasi kirjutada või tuleb mingi kõvem verevahetus teha (tsau, Andrus Veerpalu).

Võin täiesti ausalt öelda, et seda projekti ma küll mitte kunagi raha pärast ei alustanud ja seda räägin koolides ka, et ära vali midagi nendel põhjustel nagu mina kunagi valisin. Kogu see ansambel, mis siin lehel toimub, on arenenud ja kasvanud täiesti orgaaniliselt, endiselt olen ma blogi hüvanguks täpselt 0 eurot kulutanud ning päriselt ka ei juhtu mitte midagi, kui ükspäev mul selle tegevuse eest siin enam midagi sisse ei viska. Aga koolides küsitakse küll päris tihti, et palju ma siitkaudu teenin.

Vaatame siis korra kiirelt järele. Ei ole ma numbritest rääkimises kunagi kade olnud ja võtsin 3 viimast kuud lahti oma kontol. Otsisin kõik selle projektiga seonduvad sisse tulnud rahhid välja ja noh, ma saan täitsa aru, miks te mind rahulolevana ja igemed paljad ringi kõndimas näete.

Umbes 11 000€ on aasta viimase kolme kuuga siitkaudu mu investeeringutesse kütust juurde tulnud. Täitsa okeika sidehustle ju.

Ei, see ei ole tõesti väike number. Ning muidugi, seda on väga lihtne kõikidel järgi teha: käi kõigest 6 aastat lateksist linnumaskis ringi, sebi endale üle 1 000 000 külastatavuse lehele ja pane aga muudkui kontosid püsti, kuhu kõik see raha ära mahutada, mis sisse pressib!

PS. Ma võin teile kõigile siin õnne toovaid tuvi maske milku eest müüa ning igas maskis on käsitsi kirjutatud loits “(Kõhu)tuult tiibadesse!” samas stiilis nagu mingi keiss oli, kus Kirsti Timmer hiinlandist odavaid peegleid kokku tellis ja neid mingi 6700% marginaaliga edasi müüs.

Minu pakutav maski investeering peaks suht ruttu end tagasi teenima ja tellimused pange siia alla kommentaaridesse. Olgu öeldud ka oluline teave, et hind tõuseb 2 milkuni nendel kuudel, kui pensionirahasid väljastatakse!

See 11k on kokku tulnud siis suuruse järjekorras selliselt:

• Affiliate linkidest
• Karaokedest
• Muudest koostöödest (nt koostöö FF-ga)

Vähemasti mulle endale tundub, et blogi seetõttu oma nägu kaotanud pole ja sinna-tänna mõni koostöö vahele litsuda, et klots nobedamalt liiguks, on okei. On vä? Sest noh, kes ei kasutaks sellist võimalust, kui see “töö” siin hakkab peale vaimse rahulduse mingis mõttes veel ära tasuma. Ja seda võin kohe ära lubada, et mingit niisama juustu ja jogurtit ma siin soovitama ei hakka. Kui keegi on tahtnud midagi koos teha, siis alati olen midagi teilegi küsinud ja asi peab teemakohane olema.

Kui kogu jutt juustuselt kokku võtta, siis on point selles, et proovi teha võimalikult palju pigem neid asju, mis sulle meeldivad ja elukutset valides võta rahaprillid eest ära. See ongi kogu hea elu valem.

Ja seda rohkem jääb vaba aega ja rahhi, et veelgi rohkem investeerida (siin lõikudes on veidi jälle koostööd, sest ega muudmoodi see 11k mul ju kokku poleks tulnud ja poleks olnud põhjust jälle postitust teha) näiteks kahte tulevasse iposse. Üks on Samsara, mis tegutseb autonduse valdkonnas. Jah, Samsara, mitte Samara nagu ma ise alguses lugesin. Mõtlesingi, et kas tõesti vana hea Lada on mingite Putini uute hallutsinatsioonide tulemusel ipomas, aga kahjuks ei.

Meenuvad toredad ajad, kui mu isal oli üks peatugedeta valge siks, mida praegu vaadates ma imestan, et keegi üldse kunagi liiklusõnnetustes ellu jäi. Või kas jäi??

Aga see ipo-Samsara töötab AI kallal, millega jälgitakse (ja ilmselt siis andmeid kasutades optimeeritakse) suurte autoparkide efektiivsust.

Teine ipo on pilveteenuse pakkuja HashiCorp. Vaata SIIT, kui vähegi huvi pakub ja USA turul ringi kütad. Need, kes mõtlevad, et kus see järgmine Amazon või Apple on, siis kuskil mõnes sellises ta peab ju olema.

Mõlemal ipol saab Freedom Finance kaudu osaleda ja nagu tihti ka USA maakleritel on kombeks, siis jagatakse uutele liitujatele huupi kingituseks aktsiaid (eraisikutest liitujatele). Nii võib saada midagi suvalist või midagi väga head. FF pakub uutele täisealistele liitujatele sama diili: SEDA LINKI litsudes ja regades saad boonuseks juhusliku aktsia pakkumise väärtusega kuni 600 USD! Tegelt kuni isegi tonn, sest nt TSLA on ka siin pakkumises.