Seda lugu alustab video ja lõpetab podcast. Kahjuks ja õnneks ei ole ma ise kummagi autor.
Alustuseks Eesti ja eestlaste mitteametlik hümn, mille kuulamisel palun teil püsti tõusta:
Me ju elame pidevas hädas ja hädaldamises, eksole? Okei, väikese mööndusega need inimesed mitte, kes vahel minuga koos siia blogisse kogunevad, aga muidu küll.
Tegelikult oli see juba umbes kuu aega tagasi, kui üks hooliv lugeja minuga üht podcasti jagas ja mul keskmise eestlase finantsportree maalimise mõte tekkis. Nüüd kirjutan sellest nii palju aega hiljem, kuna kuulamisjärgne taastumine on aega võtnud. Olen sellise podcasti vormis elustiilišedöövri pärast pidanud ennast alguses EMO-s turgutama ja hiljem spaas poputama ning arve saab loomulikult see, kes mulle selle lingi saatis. Hoiatage teinekord palun ette, kui sellist kelbast muga jagate, nii hardkoer asja kuulamiseks on väike eelmäng ka vajalik.
Arusaadavalt olen ma allikakriitiline, aga Delfi, Õhtuleht jms annavad mu meelest hea pildi keskmisest eestlasest. Tunnistan, et jah, ma saan aru, et igasugune “keskmise” määramine on väga ohtlik ja võib juhtuda nii, et lõpuks ei hõlma see mitte kedagi.
Üks hea näide on USA õhujõududest võtta, kus sõjalennukite kokpitid olid tehtud keskmise piloodi järgi – ehk siis kõikidele sobivaks, eksole? Vale.
SIIN LINGIL on üks päris huvitav Harvardi ajakirja väike artiklipoiss, mida ma soovitan (vahelduseks minu blogile) lugeda ja millest järgnev lõik pärineb: With the help of a young Harvard College graduate named Lieutenant Gilbert Daniels, they measured more than 4,000 pilots on 10 dimensions of size that seemed important for fitting into a cockpit — torso length and chest circumference, for example. The thinking was that once they redesigned the cockpit for the average pilot of the 1950s, controlling the plane would no longer be so troublesome. Most pilots, they assumed, would be within the average range on the majority of dimensions and that a good number would even be average on all 10 dimensions.
“Do you know how many really were?” Rose says. “Zero.”
Ehk siis, ma saan aru, kui õhukesel jääl ma keskmise määratlemisega olen, aga siiski…
Ma ju kuulen ja näen, mis ümberringi toimub. Kuigi rahast rääkimine on endiselt sama okei nagu keskealine üksik meesterahvas lasteaiakasvatajaks kandideerimas, siis tundub, et pigem on vaesus lausa uhkuseasi, millest seltskonnas valjuhäälselt rääkida.
Sõprade ja sõbrannadega kohvikus lõõpimine, kuidas kõik nii kallis on ja raha millegi jaoks pole, ei tohiks küll kvaliteetse ajaveetmise kategooriasse minna. Mõni (mina) ütleks, et see on üksteise allatõmbamine ja lohutuse otsimine, et ka teistel on sitasti. Selliseid “mastermind” gruppe on kohvikud täis!
Lõpetuseks siis see kurikuulus podcast, mis mulle saadeti. Hoiatan, et seal kõlavad seisukohad võivad tekitada vastakaid tundeid, aga eriti kahju on mul sellest, kuidas vaesust normaalseks peetakse või kohati lausa ülistatakse ja see nalja pakub. Mulle endale tundub küll, et rahanappust ei tohiks reklaamida kui normaalsust. Pigem peaks see tegudele tõukama, et end sellest “kohutavast tatrasöömisest” välja kaevata.
Ja loomulikult olen ma solvunud, et tatart vaeste toiduks peetakse. Ma olen siin aastaid brändinud, et tatar lõpuks ometi rikaste toidu staatuse saaks, aga tundub, et võitlen donquijotelikult hoopis tuuleveskitega. Tatar on jumala hea toit, üks mu lemmikuid ja ma ei peaks end (enam) just riigi esivaeseks. Ühel heal päeval teen ma sellise ootamatu lükke, et järjekordse üürika asemel ostan Venemaalt välja Tatarstani ja teen sellest kõikide finantsvabadusvõitlejate viimse peatuskoha. Olete kõik oodatud!
Ja nüüd siis see podcast:
https://naine.ohtuleht.ee/1012355/ussikeeled-vaesus-appi-hurraa-miks-vaesus-on-kasulik
Ma ei tea, kes need naised on, aga inimesi sellisel mittekaasaaitaval kombel rahaasjadega “valgustamise” asemel soovitan neil investeerimisega tegelema hakata või otsida tasuvama töö.
Olen käinud mina külmhoones kalapulki ja mustikaid üle lugemas, on käinud 18. USA president Ulysses S. Grant täielikus vaesuses teistele küttepuid lõhkumas ja saate väga hästi teiegi minna. Tuleb egost üle saada ja olukorda lahendama hakata.
Kusjuures, teate, kuidas Ulysses vastas, kui üks sõjaväekaaslane teda sellist “alamklassi” tööd tegemas nägi ja küsis: “Great God, Grant, what are you doing?” Muidugi te ei tea. Ma olen nagu mingi kuradi ajalooõpik teil siin ja pean kõik vastused kandikul ette kandma.
Grant vastas jumala rahulikult: “I am solving the problem of poverty.”
Kujutan täitsa hästi ette, kuidas paljud podcasti kuulajad kergendatult ohkasid ja samastusid, et “jee, ma polegi ainus, kellel sitt pinalis on” ning oma eluga samamoodi edasi lähevad. Kõige rohkem ongi just kuulajatest kahju.
Kui olete piisavalt julged ja podcasti ära kuulate, siis soovitan see oma brauseri ajaloost kustutada ja oma vaimse tasakaalu saavutamiseks peate kõik ENE köited läbi lugema. Tagantpoolt ettepoole. Ja õppima pähe Mahabharata luuletuse. Ja 24h sudokusid lahendama. Kinnisilmi.
Oeh. Vabandust, et ma teiega nii tegin praegu.
PS. Kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Mu pidevalt rahahädas sõbranna pahvatas kord: “Ma VIHKAN RAHA!”. Ah et soo. Ja miks peaks raha tulema kuhugi, kus teda vihatakse?
Aga jah – rahalisest edust rääkimine pole mõistlik -paljude puhul kihvatab kadedus, pimestav selline. Väheste inimestega saab natukegi keksida, et näed, läks hästi, olin tubli ja töökas ja ongi papp taskus. Aga nendega on tore ka 😀
No aga ulatanud siis hädas sõbrannale abikäe? Abikäsi=enda rahakott, kuhu ta oleks saanud oma kupüürid ilusti ära anda.
Ma loodan, et teie siin ei kadetse, kui ma millegagi hakkama saan ja pigem leiate motti siit. Vahel asjade tasakaalustamiseks saan ma ju nagunii mõne finantsmunapiiksu ka.
Millega Ussikeeled esi-oligarhi promo välja meelitasid? 😀
20k euri cashis ja Kadri Simsoni telefoni number. Ilma numbrita oleks olnud 50k.
Tatar on p…sk. Aga seepärast ma vist vaene olengi.
Palun lahkuda.
Oota nüüd – ma proovin veel korra seda tatart.
Issand kui mu kõrvad suudaksid näha, siis nad oleks peale selle podcasti kuulamist pimedad! Nad ju reaalselt räägivad korraga ja normaalseid pausid lausete vahel puuduvad. Kas see on mingi võistlussaade, et kumb suudab kiiremini sõnu välja puistada?
Kunagi oli siuke vend nagu Scatman John. Võib öelda jah, et tegemist on ikkagi lausa kogeleva poisiga võrreldes siin nende ussidega.
https://www.youtube.com/watch?v=Hy8kmNEo1i8
Mul jäi ikka see 40k flippimisest kripeldama. Kui õnnestub korra selline papp lihtsa vaevaga teenida, see ju demoraliseerib inimese täielikult tulevikuks. Mingite vähetasustatud pisitööde tegemine muutub psühholoogiliseks traumaks. Või pole mul õigus?
Vastan ise. Ei demoraliseeri. Asja iva pole (mitte ainult) tulemuses, vaid tegevusmeetodist saadud edukogemuses. Kui ma midagi teen, myyn, vahendan ja see norm kasumiga onnestub, voi ostan midagi suure ale voi kokkuhoiuga, voi ostetud aktsia touseb ootamatult, on mul emotsioon sama, et ‘yeah, ara tegin, saan elust ja asjadest oigesti aru ja saan ise hakkama’.
Lisaks ka see, et isegi, kui summa on suur, moodub elevus peagi. Jalle uut tulemust vaja. Olen sada prossa kindel, et Rahakratt muigas samamoodi voiduroomsalt olematusse habemesse, kui asjad kiirelt ja kasumiga Facebookis maha myys (achievemendi mottes voib yhe minuti 100 eur vabalt vorduda yhe kuu 40k eur). Otsi see koht ta blogis yles.
Like.
Tead, oleneb kuidas sa sellele lähened. Võtan näiteks kõrvale trenni tegemise. Muudkui käid ja vehid jõukas 20kg hantlitega, aga piilud ja nillid seda 100kg kangi, mis eemal suurte ja higiste poiste juures on. Ja siis ükspäev proovidki ja surud korra selle 100kg kangi õhku. Onju hea tunne? Trenn töötab! Oled näinud vaeva, vaikselt jõudu üles ehitanud ja alles siis suurte poiste kangi näppima läinud. See annab hoogu juurde, et edasi 20kg või juba 25kg hantlitega vehkida ja siis vahel jälle selle kangiga flirtima minna. Ma ei tea, kuidas eesti keeles öelda, aga selle nimi on “grit”. Sa lihtsalt ei jäta järgi, raisk. Ja muudkui ehitad seda vundamenti, et järjest tihedamini kangi kallal käia.
Ehk siis jah, kõik on peas kinni. Ma olen täna endiselt väga õnnelik oma paarikümne Mentose euri üle iga kuu.
See oli siis viisakalt vastatud sulle, et jah, sul ei ole õigus 🙂
Niimoodi siis. Eks mul oli seda aega laiemalt koroona ajal kaes kyll, niiet see podcasti leid polnud ka pelgalt juhus. Hea kyll, saada siis spa arve.
Ma sellel teemal ei taha absoluutselt nalja teha, sest mu oma peres monel tapselt samad eluhoiakud – ah, las minna, poes ju nii palju ilusaid asju, miks ma ei voi endale vahel midagi ilusat lubada, kyll see palk jalle peale tuleb. Kuni enam ei tulnud, ei 2008 ega 2020. Ja siis ei taheta rahast raakida?!
Tatar ei ole vaeste toit juhul, kui see on valik, mitte voimaluste puudumine. Ma nimesid ei hakka nimetama, aga on yks Eesti esirikas, kes syya teha ei oska, peale yhe toidu. Ma ei ole kunagi kysinud, kus ja miks ta selle tegemise ara oppis, aga 3x void arvata, mis see on.
Tead, see on üks ilusamaid lauseid, mis siin blogis kommentaarides 5a jooksul öeldud on: Tatar ei ole vaeste toit juhul, kui see on valik, mitte voimaluste puudumine.
Mina ka ei oska eriti süüa teha. Ja mulle ei meeldigi eriti. Kõiges ei saagi hea olla. Ega see ei olegi mingi nali, et tatar OK on. Mine vaata, jumala peen koht Kadriorus, pakub tatrarooga: http://www.nop.ee/menuu ja Reval Cafes jumala timm tatratoit.
Mulle on igapäevane toit lihtsalt kütus ja seda enam naudin ma vahel väljas söömist. Mitte lihtsalt õues oma hoovis vaid väljas nagu restoranis.
Olen seda saadet vähe kuulanud, aga minu meelest ongi nende eesmärk pakkuda pisut kergemat ja võib-olla ehk meelega üle võlli keeratud käsitlust.
Vaadake. See on teatud emotsionaalses seisundis olles naistele väga loomupärane. Oma mehele võime me ka teinekord suures ahastuses ette heita, et SA EI KUULA MIND MITTE KUNAGI! ? Me saame aru küll, et see väide pole ratsionaalne, aga tunnetega on ratsionaalsusel vähe pistmist. Reaalselt ongi sel hetkel maailma lõpp käes ja kõik eelnevad (sõbralikud ja hoolivad) kuulamised on meelest läinud.
Selle saatega on samamoodi. Paljudel lõi kevadel korraks pinna jalge all täiega-täiega kõikuma. Kumb on parem tunne – kas jõuetus või eneseõigustus? Õige vastus on teine. Sest sealt saab edasi liikuda teiste emotsioonideni, mis meid edasi aitavad ja tegutsema panevad. Ja järgmistes etappides loemegi juba Rahakrati blogi ja tunneme end rikast(atut)ena. 🙂
PS! Kui ma suureks kasvan, tahan saada Tiiuks. Kui tal podcast oleks, ma kuulaks! ♥️
Tere Kratinaator!
Ma isegi ei lugenud seda postitust. Ega ka mitte eelmist. Ega üle-eelmist.
Tuli lihtsalt ilge tahtmine avalikult mainida, et üks kaer (see mingi popp korvpallurite släng vist) on otsustanud kogu Su blogi algusest peale läbi lugeda. Rahulikult ja piisavalt aega võttes ning süvenedes, kohati üht-teist ka üles märkides.
Hetkel olen jõudnud 2018 aasta algusesse ja aega on kulunud nii nädala jagu, iga õhtu üritan selle jaoks aega leida kõva hastlimise kõrvalt.. Naerda on saanud omajagu ning ka äratundmisrõõmu on rohkem kui küll. Ja kuradi hea tunne on, et olen asja korralikult teinud, kohati näen postituste all küsimusi millele mul vastused varasemast ajast ilusti meeles on ja taban end mõttelt, et nah te loete kui te tegelt ei loe.
Enda stoori algus on mingis mõttes sarnane (3.0 või pigem sendid peale ja kottigi hingetaga ei olnud, õnneks ka võlgu mitte) ning tekkis tegelikult enne Sinu blogi lugemist mõte, et davai, nüüd aitab, aeg inimeseks hakata.
Vaikselt nokin siit ja sealt sente juurde (esimene sott higivaba plekki koos) ning harin end nii kuis jaksan ja tõmban ebavajalikke kulusid maha. Kahjuks on mul majanduslikus mõttes üks kallis hobi mis sisaldab sisepõlemismootorit ja kalleid perfoormäns pudinaid, aga õnneks hetkel ja loodetavasti ka lähitulevikus see enam suuremaid kulutusi ei nõua.
Ühesõnaga, avalikud tänud kogu selle lalina eest mis Sa siin teiste heaks oled viitsinud üles kirjutada ning loodan lähinädalatel tänasesse päeva järgi jõuda!
Päris hea hüüdnimi ja ega ma rohkem ei oskagi öelda 😀
Tegelikult on see äge, et sa avalikult ütlema tulid. Ma ju näen, et siin on iga kuu mingi 30k+ lugejat, aga harva öeldakse tänusõnu. Mitte, et mul neid väga vaja oleks ja tegelikult on kõige parem tänu heateo eest nn pass it on. Ehk siis tuleb teistele edasi anda head.
Loe siis ikka edasi ka, sest just viimased 2a on põnevamaks ja käredamaks läinud asi. Hurraa!
Jõudu, endal oli sama tee jalge all 2019 juulis puhkuse ajal, kahetsema ei pidanud, umbes nädalaga sain järjele ja siiani jälgimas.
Tere Kratt
Püstitan sellesse teemasse sul ühe küsimuse, mis ei ole küll mitte mingit moodi postituse sisuga seotud. Lihtsalt hea võimalus uurida sinusuguse finantsguru käest, mis tegevuskava on. Nimelt pensionireform. Olles kogu su blogi läbi lugenud, on silma jäänud, et mõni aeg tagasi said sa suht kenad eurod palgarahana arvele. Niiet pensionikontol justkui midagi peaks olema. Mis teha kavatsed? Jätad nii nagu on või plaanid muutust? Ja miks?
Lugupidamisega
Yo, mul on mingi 20k pensionisse kogunenud, just vaatasin. Plaan on täpselt selline, et jätan selle praegu puutumata. Mitmel põhjusel: olen Tulevas ja mul on seal mega madalad kulud, see ei nõua mu aktiivset panust, hajutamise mõttes las ta olla jne. Ei välista, et kunagi selle kallale lähen, aga praegu pigem mitte. Kogu rahaga ei maksa liiga suuri avantüüre katsetada. Samal põhjusel on mul ka see nn “Kasela Kohvikonto”, millest kirjutaud ehk siis Elhavee kaudu etf-ide ostmine. Kasvu seal väga suurt ei ole, aga las vaikselt koguneb ja hea tunne on, kui on mitu sellist potti, mis vaikselt täituvad. Kasela Kohvikontole on mul kogemata juba 4k kogunenud. No ei ole ju paha raha, mille muidu oleks iga päev papptopsi näol prükasse visanud.
Selle taskuhäälingu kuulamise teekond jäi ikka väga lühikeseks. Oh, häda! Tuleb ikka osata õigel ajal välja tõmmata ja parem lugeda/kuulata endast targemaid või vähemalt jääda endasuguste sekka. Meelelahutuseks võib muidugi netipoes ka nii käia, et vaatad neid jõhkraid hindu ja naerad kui mõtled, et kõik see raha jääb sulle taskusse või uut raha koju tooma 🙂
Jaa ega vahel ongi nii, et pead molli saama, et oskaks hinnata, kui hea oli siis olla, kui molli parajasti ei saanud. Selle podcastiga ongi sama, et kuulad ja siis õpid oma seltskonda jälle kraad kõrgemalt hindama.
PS. Siin lehel ei solvu mitte keegi, et sa lõpuni ei kuulanud.