Kiidan oma kunagist bossi, et ta mulle nii vähe palka maksis ning paljastan Raha-Jaagu Saku maja saladuse

Selle looga kipun ma tõenäoliselt veidi heietama. Ärge siis väga pahandage. Vaatan praegu natuke üle õla ja mõtlen siin teie ees, mis mu senise teekonna märgilisemad sündmused on olnud ning kuidas ma kunagi rahaparadiisi poole sammuma hakkasin, et Üüri-Peetrusega kohtuda ja tema valdustesse tasuta sisse kolida.

2020 augustis/septembris sai mul täpselt 5 aastat ühest kõige olulisemast sammust mu elus. Ma ei teinud tegelikult mitte midagi konkreetset, piisas vaid ühe mõtte mõtlemisest ja selle pidevast endale korrutamisest. Ma olin tüdinenud mõttetu töö tegemisest ja hirmust, et äkki saan kunagi jälle koondamisega pihta nagu seda juba varem juhtunud oli. Plaan oli selline, et edasises elus saaksin hoopis mina enda tööandja ära koondada. Noh, töölt lihtsalt lahkuda, kui vaeste kõnepruuki kasutada.

Ei ole mitte vähe neid kordi, kui saan kirju ja kommentaare küsimustega, kuidas ma nüüd järsku selliseid numbreid siin teen. Mis ma oskan vastata? See on see kurikuulus “üleöö edukaks” saamine, mis tähendab aastaid kõvasti töötunde ja hustlimist ning ühel päeval seda märgatakse ja soovitakse õnne. Seljataga arutletakse, et kuidas mõnel küll ikka joppab ja otsitakse lehest sama perekonnanimega vanainimese surmakuulutust. Ei saa ju olla, et keegi ise oma viljad teeninud on.

Kui sa arvad, et mu elu on üks pidev Lottemaa ja tilulilu olnud, kus pappi muudkui sisse pritsib, siis see kõik on vahva fassaad. Ma olen siin laval nagu sendibaleriin, et muudkui grand jeté siin ja bourrée seal. See, et varbad susside sees nagu liiga kauaks metsa jäänud mustikad on ja teatridirektor oma jämeda kämblaga mu teisi mustikaid “naljaviluks” kompab, see käib kõik eesriide taga.

The Cost Of Applause: 77 Pics To Celebrate Ballet Day | Bored Panda
Nagu Tallinna Linnaviletsus: väljast ilus, seest roiskunud

Aga tulles korraks tagasi loo pealkirja juurde, siis tõepoolest soovin avaldada tänu oma ihnele bossile, kes mul kunagi oli ja kes palgaga eriti helde ei olnud. Usun, et kui mul oleks olnud liiga mugav palk, siis ei oleks ma viitsinud siin üldse pusima hakatagi.

Praegugi räägin oma tuttavatega ja näen, et rohkem pingutavad pigem need, kel seis nadim ja kõht koriseb. Mugavuspalga saajad (2k+) elavad üsna täpselt nii ära, et ei pea muretsema. Veel. Täna. Kuniks kõik hästi on. Ja kui nad just Tallinki töötajad pole.

Teadlikumad rahaspetsialistid võivad minu teekonnal nüüd kahte strateegiat eristada. See, mida mina pikalt viljelenud olen, on nn. “tatrastrateegia”. See tähendab, et esimestel aastatel panin hullu. Ajasin kõik rauad kuumaks, lükkasin kõik õnged vette, tõin oma kulud nii alla kui võimalik ja hakkasin unistuste poole kütma. Igas seltskonnas kuulasin pealt, kes mida vajab, kes mida otsib, kes millega tegeleb. Pärast kodus mõtlesin, kuidas mina nendesse võrranditesse sobiksin ja mida pakkuda saaksin.

Sellest strateegiast rääkisin lähemalt Finantsfight 2020 üritusel ka ja sellega kokku mineva tabeliga mängis samal rahakaklusel Dividendinvestor. Tabelis sai numbreid muuta ja pidevalt live ülevaate oma seisust, et mis juhtub su rahadega sinupoolsete erinevate panuste korral ja erinevate tootlustega.

Alustades hullu panna on kindlalt 100x motiveerivam, kuna tulemused hakkavad ülikiirelt tulema. Jah, alguses on tunne, et ainult ise sisse panedki, aga ükshetk jõuab higivaba pleki kõver sulle järgi ja läheb möödagi. Ja see ei tähenda absull kõikide maiste mõnude ärajätmist või kuhugi 40 aasta kaugusele lükkamist. Üldsegi mitte.

Teine strateegia on nn. “prosciutto strateegia”. Ilma naljata ütlen, et ma pidin korra googeldama, kuidas see sõna kirjutatakse. Selle strateegia viljelejad on oma eluga piisavalt mugavas kohas, et tahaks küll rohkem pingutada, aga king niiväga ikka ei pigista ja sokis on vaid üks auk – see kõige suurem seal üleval, et jala saaks sisse torgata. Sellisest olukorrast on kõige raskem välja murda, sest mugavus teeb inimesega (negatiivses mõttes) imesid ja loobumine millestki, millega oled harjunud, on väga raske.

Eks kõige õigem on võibolla kuskil vahepeal maanduda, et panna enamuse aja tatratoimel, aga vahel ka prosciuttot. Ja siis, kui liiga mugavaks läheb, tuleb endale suuremad unistused hankida. Mul on eredalt meeles oma kunagine soov kasvõi üks üürikorter käima tõmmata. Muudkui lugesin, kuidas Eesti rahamaastiku suured isad (ja üks ema) üüri korjavad ja ühtegi korterit ega üürnikku mulle ei jäta. Täna olen neil juba tihedalt kannul ja hingan sama lähedalt kuklasse nagu David Pärnamets omal ajal Elinale.

Kusjuures mul on see lugu torus olnud juba paar nädalat, aga alati on midagi muud vahele tulnud. Eile kuulasin esimest korda Rahajuttude podcasti trenni kõrvale, kus külaliseks oli Madis “Pokkerinägu” Müür ja ta laulis täpselt sama laulu. Meenutas oma aegasid põhjamudas ja ütles, et ega sealt enam allapoole minna polnud väga. Veidi veel ja vastu oleks tulnud Austraalia ja siis juba edasi põrgu. Me oleme selles osas Pokkerinäoga ühel lehel, et kui ikka liiga valus ja liiga ebamugav ei ole, siis üldiselt on väga keeruline inimestel ennast muuta. Seda intekat täitsa kohe soovitan kuulata, asub SIIN.

Mõte on siis kokkuvõtvalt selles, et väikese palga üle kirumise asemel proovi see endale kütuseks mõelda: pane tigedus ja raev enda kasuks tööle ja tõesta, et suudad paremaks saada.

Ahjaa, nagu lubatud, siis lõpetuseks veidi uudiseid kinnisvararindelt, täpsemalt Sakust. Kvaliteetmeedia jälgijad on ehk juba näinud, kuidas üks noormees varsti Sakku Raha-Jaagu naabriks kolib. Tuleb välja, et selleks ei pea üldsegi oligarh olema ja meile kõigile on valetatud. Jaagul on ilmselt mingi äpp või allhange, et talle tuleb kohe teavitus, kui pudel kuhugi maandunud on ja ta on essana kohal. Muudmoodi nii suurt maja vist ei saaks.

https://www.ohtuleht.ee/1008063/ol-video-kui-palju-teenib-pudeleid-korjates-noormehel-on-pool-majarahast-juba-koos

Saku maja nimel on kinnisvarainvestorid nii mõndagi valmis ohverdama

PS. Kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!


15 thoughts on “Kiidan oma kunagist bossi, et ta mulle nii vähe palka maksis ning paljastan Raha-Jaagu Saku maja saladuse

  1. Rullikas Vasta

    Nuvatt, nõmekonn suhtumine hakkab kaduma! Tulebki oma alustet mentorlusega jätkata, mitte nagu elunaut, kes asja pooleli jättis kui viitsimine ära kadus. Oli ka mu üks lemmik blogisid, mida lugeda. Kui sa ka lõpetad, siis peaksin ma ka tagasi restoranis söömiste juurde naasma, end paksuks sööma ja ühinema kooriga, et kõik teised on minu edutuses süüdi.

    1. rahakratt

      Mure maha. Ma ikka kirjutan niikaua, kuni arvuti aku tühjaks saab ja sealt edasi vihikusse, mida te siis mult kordamööda laenamas võite käia.

  2. Rahumees Vasta

    Ma olen investeerimisega tegelenud aastast 2015 ja sellest ajast saati on Müür täpset sama juttu rääkinud 😀 Ta oleks nagu luuletuse pähe õppinud (nagu vene ajal).

    1. rahakratt

      Hmm, päris veider oleks ka poolepealt endale uus elulugu ja sünnilegend välja mõelda. Ei oleks? Mul on ka sama lugu alates 2015. Sest noh, emps õpetas, et aus tuleb olla.

  3. FRA Vasta

    No mis, keegi enam kommenteerimas ei kaigi. Mis toimub, seltsimehed? Blogi ju endises headuses, kuigi ma olen siiani kohe eriti shokeeritud, et absull mitte keegi ylalmainitud yritusel maski ei kandnud. See ei ole okei (tuvisid see ei puuduta).
    Nii, mis veel. Ahjaa, ma ikka vahel motlen, et mis imemudel see sul kaigus on, et oled mitme kinnisvara omanik, aga endiselt maksad ka ise yyri. Mul ajab see loogika juhtme sassi, kuigi raha odavusest/kallidusest saan samuti aru. Aga ikkagi. Mulle on kodutunne naiteks olulisem.
    Vaike tunnustus ent ka – ma mingi aeg kevadel siin vist mainisin, et kyll sa need aktsiaturu sahmimised ara lopetad ning lopuks kinnisvaraportfelli haldamisega pohiliselt tegeled.
    Endast niipalju, et kui mul odavat palka maksev tooandja poe kinni pani, kysisin jargmise juures topelt ja sealt edasi tegin juba oma kolhoosi, nagu sa ytled. Ilma selle sammuta poleks ma kunagi kinnisvarasse investeerima hakanud, sest vaba raha oli pigem minimaalselt, koik laks kalliks oppemaksuks. Nyyd ei viitsi enam koolis kaia, doktori jatsin ka pooleli. Tool ikka mitmeid kordi huvitavam. Koroona ajal hakkasin kyll motlema, et mis see pension siis nii vaga ara ei ole, pmst nagu praegu. Poole aja tootad, poole aja ajad omi asju. Ylejaanud aja ei tee midagi. Reisida enam ei taha, koik enam-vahem nahtud juba. Ma vist ikka ei lahe veel pohitoolt ara, kui nii edasi saab.

    1. rahakratt

      Mingis mõttes on hea märk, et keegi siin all ei mölise. Ehk tehakse tööd ja võetakse järgi meiesugustele.
      Tunnustuse võtan vastu. Kinnisvara on nii krdi aja- ja rahakulukas, et enne tulebki soojenduseks börsil võimelda. Ega sa ei lähe ju otse voodist maratoni jooksma, ikka teen enne 3 puusaringi, 5 kükki ja sööd ühe rosina, et paak säästlikult täis saada.
      Vana sa oled, et juba gloobusele tiir peale tehtud on ja juba elusügise toonil siin noorte seas räägid? Ja ega kui töö meeldib, siis kõik ei peakski töölt ära tulema. Mina pidin seda juba ainuüksi eksperimendi mõttes tegema, et kogemusi jagada siin.

  4. FRA Vasta

    Ma seal jargmises aastakymnes sinust. Tanu kolhoosile sain palju reisida, sihtturge tuleb ju ikka kohapeal kaia uurimas. Pensionile niipea ei saa, see jutt oli rohkem su blogipildist, aga motteviisi poolelt olen ammu kaalunud. Eile just vaatasin oma sajand tagasi pressitud viigikaid ja viksitud kingi, yhe panin kodukontoris jalga ka, vanade aegade meenutuseks. Kymne seki parast votsin ara, no ei taha enam selliselt valja minna. Parem varvised teksad ja auguline T sark, milles jalle hea poest labi hypata, et kinnisvaraportfelli edasi arendada. Eks see aega ju votab, kui just ise ehitusfirmat ei pea. Praegu naiteks pean otsustama, kas teha koogis porand enne voi parast uut mooblipaigaldust. Keraamilise plaadiga alusporand on tugev ning paljud soovitavad SPC ja LVT panna parast, samas paljud paigaldavad otse ujuvporandale. Ei taha niisama ka katsetada, valge SPC turuhind on 40 eur ruudust.

    1. rahakratt

      Täiesti nõus. Ja väike vihje ka. Ilma aukudeta tsärki ei saagi selga panna. Ma ükskord proovisin. Polnud ühtegi auku, kus pead või käsi sisse pista.
      Kahjuks plaatide osas pole mul mingit kogemust, aga mina valiks SPC. Juba nimi kõlab kuidagi kallimalt, seltskonnas saaks äkki rohkem feimi, sest mulje on oluline.

  5. FRA Vasta

    LVT on vinyyl, SPC sealt edasiarendus ehk pmst paekivipulber plastikuga. Kysimus oli selles, kas panna ujuvporand moobli alla. Otsustasin lopuks, et ei pane. Tana kaisingi siis oma vanas varvises (ja rohkem, kui kolmeaugulises) T-sargis 5mm yhenduskruve otsimas, et kappe yhendada – koik myyvad ainult yhes moodus ehk 8mm. Kellelgi pole ka otsikut, mis 6mm countersunk kruvidele spetsauke teeb. Pozi drive otsa sain alles kolmandast poest. Taiesti flat peaga tellisseina kruve ei myy keegi, viiendas poes andsin alla. Jalle peab siis Amazoni kaudu tellima.. Nii need nadalad kuluvad seda kinnivara arendades. Palju sa ise oma asju teed, voi on koik pigem allhange?

    1. rahakratt

      Ma lasen võimalikul palju teistel teha. Ükskord keerasin kruvi seina ja muutsin hoone pmst kasutuskõlbmatuks. Ära küsi.
      Mul endal süda rahulikum, kui tean, keda süüdistada saan. Enda auru panen sinna, kust omal põhirahhi sisse viskab. Nii on tasuvam.

  6. Triin Vasta

    Tere!
    Väga tore, et rahajutu sekka tuleb ka üldfilosoofilisemaid mõtteid. Tekkis küsimus, et kui nüüd vaatad mineviku viisaastakule tagasi, kas on selles perioodis midagi (raha kokkuhoiu pärast) tegemata jäänud, mida oleksid tahtnud teha? Ehk kas tatraajastust on jäänud midagi kripeldama, ei pea silmas ainult, et oleks võinud rohkem pidu olla, aga midagi rohkem ainult tollel perioodil võimalikku, mida hiljem kogedes ei ole emotsioonid/kogemused enam samad à la mingi huvitav hobi, pruudiga Mallorcale, jne?

    PS. Trenni tegemise tõttu oled suhteliselt heas vormis, kas ei ei ole mõelnud ka Onlyfans-i leheküljel toimetama hakata? See praegu populaarne, meeldiks naisjälgijatele ja tooks lisakopika 🙂

    1. rahakratt

      Absull midagi pole tegemata jäänud. Ma arvan, et ma olen selle 5a jooksul umbes 30x reisil käinud, kõikidest üritustest osa võtnud, soololangevarjuga hüpanud jne. Täpselt ei suuda arvutadagi, aga pigem tuleks reiside number suurem kui väiksem. Ja no 5 aastat on tegelt lühike aeg, kui eesmärk silme ees on. Mõtle ise, paljud ei tee ju 20a jooksul ka pea mitte midagi. Ma arvan, et kui mina oleksin täna enda blogi lugeja, siis ma kahetseks, et ma ise ka nii ei teinud. Päris siiralt kohe.
      PS. Ma tänan idee eest, selle peale polegi tulnud, aga vist ei ole minu stiil ka. Mulle meeldivad sellised ebakonventsionaalsed ideed, kuidas lisakopikaid teha. Noh, nagu näiteks Fin.Fight oli. Aga pane mulle sott kontole ja ma saadan ühe lähivõtte enda nabast sulle, no problem. Proovime.

  7. i see what you did there Vasta

    Kuulasin podcasti ja nii alates 30:40st sain aru, et millest tegelikult see soovitus..

  8. FRA Vasta

    Ma kuulasin ka yhte podcasti, aga yht teist – kogu aeg see vilkus mul ekraanil, kui kvaliteetajakirjandusega tutvusin. Ohtuleht, noh. Teemaks vaesuse kasulikkus?! https://naisteleht.ohtuleht.ee/1012355/ussikeeled-vaesus-appi-hurraa-miks-vaesus-on-kasulik
    Ma toesti ei taha hakata neiusid solvama, aga palun saatke keegi neile siinse blogi link. Mul oli raskusi seda 33min ara kuulata, sest sellist juttu ei saa ometi taiskasvanud inimesed ja vist isegi laste emad toe pahe kuulutada, kuidas 3 nadalt enne palgapaeva on raha otsas – ja see on okei?! Et kohe kaob koik niisama kaest, ei saagi aru, et kuhu? Ja et polegi varem kuulnud, et poole aasta rahatagavara voiks olla? Ja et suht norm on osta uusi asju, niiet isegi tuttavad soomlased kadestavad? Mul esiti oli naljakas, aga siis pigem lootusetuse tunne. Minu arust selliselt kyll rallit soita ei saa. Voi saab?
    Tatar kais seal ka menyyst labi, aga mitte nagu siin, et omal valikul, mitte voimaluste puudumise tottu. Rahakrati blogi on oma parempoolses konservatiivsuses ju siiski ydini positiivne, eeskuju andev ja jargima motiveeriv, sellist oma asja ajamise julgust peaks hakkama juba lastele algkoolis opetama. Miks me muidu siin lugemas kaime, kui et usus, et tegelikult ongi koik kattevotmise asi. Tatrast hoolimata voi siis just tanu sellele.

    1. rahakratt

      Appi! Ma kuulasin ka seda. Mul on füüsiliselt valus olla. Aga selline on keskmise eestlase finantsportree. Täielik rahahimura õudusunenägu!

Leave a Reply to i see what you did there Cancel Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga