Ma mäletan selgelt seda päeva, kui mu ülipopulaarsesse FB fännikirjade postkasti, kuhu enamasti kirjutavad millegipärast peamiselt vanemad härrasmehed, maandus kiri Investor Toomaselt kutsega tulla temanimelisele iga-aastasele Rahahimurate Tantrafestivalile. Esimene mõte oli, et õujee, saab kümme tonni honorari küsida ja kuhugi lavale edvistama minna. Ma olen näinud küll, kuidas Taukar ja Koit Toomepaarõlutpoest laval oma pilgud mõne preili peale suunavad ja preili jalad pehmelt ja filigraanselt kokku vajuvad nagu tagliatelled äsja keema läinud vees. Muidugi ma tahaks ka sama asja proovida. Ja esimesele mõttele järgnes väga nobedalt teine, et õušitt, ma olen ju anonüümne.
Ei ole vist saladus, et olen üpris tähelepanunäljas vend. Ega ma niisama siin ei kirjutaks teile. Uue postituse avaldamisel panen endale järgnevaks kolmeks ööks iga poole tunni tagant äratuskella, et tulla vaatama, kas keegi juba kommenteerib. Mulle meeldib olla laval ja olen siin varasematel aastatel ka endale eesmärgiks võtnud mõne avaliku esinemise ja sellest unistanud. Nagu ütles vana sõber (mitte minu sõber) Churchill: “Facts are better than dreams”. Tänks, iToomas, et andsid võimaluse mul üks fäkt driimiks keerata – nii suure seltskonna ees ma polegi enne olnud. Päris lõbus oli oma väikeste tuvi silmadega saali kogunenud rahvast piiluda ja mõelda, et kelle Koit Toomeõuestpuidpliidialla endale siit koopasse lohistaks.
Kui nüüd keegi peaks küsima, et millest ma konverentsil rääkisin, siis pean ausalt tunnistama, et pole õrna aimugi. Keskendusin peamiselt hingamisele ja lubasin endale, et ei tee enam kunagi tuviparve nähes koledat häält ega jookse trampides nende poole. Tuvide elu on väga keeruline. Läbi noka hingamisega oli tükk tegemist ja oma osa pinget lisas see, et mina pidin paneeli juhtivale punapäisele õpetajale kõige lähemale istuma. Meenusid vanad head põhikooli ajad, kus mind pea igas tunnis pinginaabrist lahku löödi ja esimesse ritta istuma tõsteti. Oh, olid ajad. Põhika ajast on jäänud minusse see pedagofoobia, mille ravimisega tänaseni tegelen ja mis eelmisel laupäeval sajaga jälle välja lõi. Aga pluss oli jällegi see, et sain ürituse päevajuhil Marko Reikopil kätt suruda!
Kolme aastaga on nüüd juhtunud nii, et alguses kirjutasin siin umbes kaheksale inimesele, aga täna tulen nagu kuradi kloun 500 inimese ette ja püüan teha nägu nagu mul oleks aimu, millest ma räägin. Ma ütlen selle korra üle, kui keegi veel aru pole saanud – mul ei ole aimugi, kuidas mul mõni asi vahel õigesti läheb või miks just mina peaksin 500 inimese ees olema. Igaljuhul – eelmisel laupäeval suutsin ma Eesti suurima majanduslehe, Äripäeva, panna ära trükkima inimtuvi pilti ja ausalt ka – ma ei oska mitte ühtegi veel rohkem perverssemat eesmärki endale käesolevaks aastaks välja mõelda.
Hea pingutamisega suudan meenutada kahte küsimust ja proovin vastused nendele lugejatele, kes on vaesed ja ei saanud üritusel osaleda, samas vormis taasesitada. Esiteks küsiti mul, millal saabub finantsvabadus? See on keeruline ja pikem lugu, tegelikult. Minu jaoks saabub ta siis, kui olen kogu maailma raha enda kätte saanud. Samas tähendab see seda, et teie jaoks ei saabu see sel juhul mitte kunagi. Alternatiivina olen nõus ka sellise käsitlusega, et mina tunnen ennast vabana siis, kui suudan endale lennukis ilma süümekateta süüa tellida. See tundub mulle millegipärast juba väiksest peale mingi eriti rets kröösuste teema olevat.
Teiseks küsiti, et mis on minu varad. Loetlesin need tubli viielisena õpetajale soravalt ette ja seda kõike on siin blogis ka näha, aga unustasin mainida, et olen viimasel ajal lisanud omale vähe järsemat ja potentsiaalset pankrotilõhna portfelli. Jah, idufirmasid. Läbi Fanderbiimi olen proovinud teha suuri sõite endast targemate turjal, sest no ma ei tea – mis kasvu näiteks Tallinna Vesi enam näidata saaks?
Aa, üks põnev olukord sellelt konverentsilt veel. Olin parajasti sanitaarsõlme otsimas, et enne esinemist kiiresti bioloogiline downloadimine teha (kes veel ei tea, siis lindudel on väga õrn seedimine ja seda eriti närvilises olukorras) ja poolkogemata koputasin mingile neiule õlale, et juhiseid küsida. Kui sa, neiu, ennast ära tunned, siis palun vabandust. Ei plaaninud niimoodi su selja taga hiilida. Enda kaitseks võin öelda, et ma kippusin isegi unustama oma välimuse, kuna igal tavalisel laupäeval ma sellisena ringi käimas ei ole. Vabandan, kui pärast seda intsidenti tundsid sinagi tugevat tungi valge portselantooli järele.
Eks ma pidin su enda kõrvale võtma, et vajadusel sulgedest sakutada 😉
Hahaa, seda ma arvasin! Oled ikka rebane küll (nii juustelt, kui mõistuselt).
Kui tohib teada, siis kui palju ÄP lavalolemise eest Tuvitoomet lennukis toidu tellimisele lähemale aitas 🙂
Ei tohi teada, aitäh küsimast. Kuna minu näol on tegemist hindamatu tegelasega, siis seetõttu ei saanudki hinda külge panna asjale.
Guud! Kuna tuvimaski alt võis vilksamisi habet silmata, siis võib olla kindel, et Rahakratt ei ole keegi muu, kui Henry Kõrvits, tuntud ka kui Hensugenka!
Muidugi, kes muu. See, et minu kere kogumõõdud võrduvad Genka vasaku reie omaga, näitab, et ilmselgelt olid sa kuskil tagareas ja eriti hästi ikkagi ei näinud asju.
Kui juba pakkumiseks läks, siis pakun puhtalt habeme ja tumedate silma järgi, et Ove Petersell. Kuigi viimasel vist tsipa rohkem halli sees kui auväärsel Rahakratil. Ise kohal ei käinud (ja häält ei kuulnud).
Kas kuskil läks mingi kihlveokontor lahti? Ma tahaks ka panuseid panna sel juhul.
PS. Ove ja Peeter on mõlemad toredad sellid, jah.
Lajatan enda tõe ka ära – Vello(numeratsiooniga)
Mis auhinnaks on? Ma prooviks ka arvata.