Ma vaatasin praegu ise ka tükk aega seda numbrit pealkirjas ja mõtlesin, et kas ma talitasin ikka õigesti…?
Eriti imelik on mul olla seetõttu, et ma olen ju investor ja püüan siin eeskuju näidata ning võimalikult suuri numbreid võimalikult lihtsa vaevaga koju tuua.
Aga teemaga alustamiseks peab kõigepealt mõned aastad tagasi kerima.
Umbes 2018. aastal olin ma tööl ühes ettevõttes, kus lõpukoll (ülemus, noh) korjas hommikul uksel kõigil kellad ja telefonid ära ning aknad olid kinni kleebitud. Teate küll seda kasiino efekti, et hoia inimesed ajast teadmatuses, loobi neile odavaid süsivesikuid ette ning korja aga raha kokku. No ma siiski päris kasiinos ei töötanud ja üldsegi te vist juba teate, et võibolla ma natuke liialdasin selle kirjeldusega eespool.
Igaljuhul töö tempo oli küll selline, et vahel ma avastasin end kontorist sellistel kellaaegadel, kus seal üldse mitte olema ei oleks pidanud ning kohati avastasin end juurdlemast selle üle, miks ma lisaks veel üürikorterit maksan, kui tööl elan. Praegu mõtlen, et tegelikult oleksime saanud kontoris ka g4s-i teenuse pealt kokku hoida, sest aega, mil kontor tühi oleks, pigem ei olnud.
Etteruttavalt võin öelda, et sellise nitroga pikalt lasta ei suudagi ning praeguseni on see koht ka mu viimane palgatöö olnud. Ma kärssasin seal mingi 5 aastat umbes, aga asja tegi lihtsaks see, et ma olin ja olen siiani selle ala suur fänn ja usklik. Lisaks: ma teadsin, et sealt teenitav klots läks ju regulaarselt uuesti tööle ja neid vilju ma täna naudingi.
Loomulikult täpselt enne töölt lahkumist ning palga võimalikult turskeks pumpamist võtsin ma ühest suurest Rootsi pangast endale ropu koduvõla kaela, et lahkumispreemiaks üks norm korter saada. Koduvõlg oli veidi alla 200k ja selle eest korterit ostes oli pangale minu poolt pakutav sissemakse täpselt 0 eurot. Jaa, ajad olid toona ilusad, koerad oskasid veel rääkida ning tänavaid ehitati munakividest.
Selle korteri eesmärk oli toorelt lihtne: enda raha mängu panemata ning kogu summa pangast võttes lasen korteri kellelgi suvalisel inimesel endale üle aastate rahulikult välja osta. Ei saa salata, et valisin just sellise linnaosa, uue maja ja rõduga korteri, kus ise kunagi tulevikus oma põgusatel Eesti visiitidel elada võiks. Noh, selline paraja suurusega ning mida kannatab oma muu Lõuna-Euroopa kinnisvara kõrvalt üleval pidada. Päris ausalt jalutan sellest majast vähemalt kord kuus mööda, imetlen ja vaatan, et sai ikka hea otsus tehtud. Ainus miinus, et oleks võinud pangast veel suurema summa välja pressida ja törts suurema ning korrus kõrgemale midagi võtta.
Tänaseks on paari aastaga selle korteri hind normilt steroididel. Ja kuna maja on tuus ning õnneks mitte väga suur, siis tehinguid tehakse seal harva. Ostjad oleks, aga müüjaid teisest otsas pigem ei leidu. Just seetõttu maandus minu lauale ostusoov: lükka oma korter vedelaks ja su konto saab küllusliku täienduse.
Täpsemalt siis oleksin sujuvalt jupike üle 83 000€ puhta euro taskusse vajutanud, kui pakutud hinna vastu oleksin võtnud ning Rootsi pangaga oma koduvõla ära klattinud.
Siin meenub see ütlus, et kui sa oled haamer, siis tundub sulle iga asi nael. Ehk siis, kui sa oled investor, siis tahaks igalt poolt lihtsalt rahhi kokku riisuda ja muu nagu polekski tähtis. Oma algusaastatel ei oleks ma sellise võimaluse ilmnedes mitte hetkegi kaalunud – oleksin viskunud diilile peale nagu tiirane kašelott, kes sügise tulles ekvaatori poole ujub ning haaremi valitsejaks saada püüab (kamoon, kui sa veel ei tea, siis kašelottide haaremi valitseja saab endale iisilt kuni 30 kašelotipiffi!).
Õnneks ma (enam) ei ole see tiirane kašelott.
Juba auväärsemas eas ja väikeste kogemustega olen ma õppinud seda, et üksi ja tühja kõhuga selliseid otsuseid teha ei tasu. Eriti olukorras, kus potentsiaalne ostja oli igal vabal hetkel mul toru otsas või messengeris või whatsappis, et mul ei jääks jumala eest ruumi mõtlemiseks ja kaalumiseks. Õnneks ma oskasin ikka normaalne avoid dave olla ja tihti jätsin kuti lihtsalt rippuma, messengeris tegin ka vana head seen-taktikat. Selle asemel helistasin mitmel õhtul mitmele erinevale tuttavale ja sõbrale, kes mul eeskujulikud kv käpad on ja arutasin võimalikku tehingut. Ütleme nii, et mitte ükski kõne ei lõppenud selliselt “Jaa, kindlalt tee ära!”.
Ma olin alguses suht wtf, et kui selline summa laual on, siis mida oodata? Ja tõepoolest, ikka kuradi pimestav on, kui sul on võimalus 20 minutiga mingi 5-7 aasta palk teenida. Aga siit tulebki see õppetund, et niuksed (<—kas see pole mitte üks nunnumaid sõnasid??) suured ampsud aruta nendega läbi, kes biased ei ole ja kellele selle diiliga nagu midagi ei kaasneks. Nemad oskavad vahel näha nurki, mida sa ise ei näe, kuna su mõtted on juba halli värvi ja ilma varustuseta manuaalkastiga Bentley juures, millega Ülemiste keskuse Koduekstra poe ees üksikemasid nillida.
Üks asi on veel selliste nö otsepakkumistega. Enamasti on need turuhinnast madalamad. Täna ma näen, et see pakutud summa oleks ikkagi ca 15k nõrgem olnud ja teenimiskoht võiks olla pigem seal 100k juures, kui oma korteri päriselt kaa-veesse üles riputaksin ja müügiplakatiga Balti Jaamas seisaksin.
Aga teine point on see, et kui korraks loo algusesse tagasi minna, siis… ma ostsin ju sellise asja, mille tahaksin endale jätta ja mida tulevikus ehk ise kasutada. Miks siis nüüd maha peaks müüma, kui konkreetset vajadust selleks pole ja üürnik seal viisakalt iga kuu mulle tema enda rahaga jälle paar ruutsentimeetrit juurde ostab? Samuti on minul üheks miinuseks see, et kui ma täna oma koduvõla tagasi maksan, siis saab päris huvitav olema uuesti panka minna ja uut koduvõlga küsida. Eesti kuulsaima töötuna. See oleks siis midagi stiilis: “Ma arvan, et te võiksite küll mulle koduvõlga anda, sest no mul on pool ühest peldik-penthousist Jõhvis ja siis ma teen vahel sendikaraokesid, mille eest rahhi saan ja mul on elhavee kontol natuke bitkoini ja etherit. Mitusada kilo ma teie pangast laenu saada võiksin, palun?”
Kolmas nurk – okei, teen omal ühe korteri vedelaks ja saan tummise hunniku eurosid. Mis nüüd edasi? Lihtsalt see kontole pikutama panna? Või viia USA turule ja näidata, kuidas ma 83 tuhhist kolme nädalaga 37 tuhhi teen? Kuniks plaani pole, siis rabeleda ei tasu. Las siis hetkel veel tiksuda nii, et ühest otsast korteri väärtus kasvab ja teisest otsast laen kahaneb, kuniks ma oma järgmist suurt sammu veel paika saanud ei ole.
Oled inspireeriv. Püüdlen ka sinnapoole, aga täna 1000-eurose palga juures Tallinnas korterit osta tundub helesinine unistus, isegi peldikuid raske leida.
Esimesed aktsiaostud on tehtud ja krüptot on juba paar aastat tiksumas, ehkki miinuses. Kōiki mune ei tasu ühes korvis hoida.
Musi püksi.
Mulle tundusid paljud asjad isegi mitte helesinised, vaid tumesinised, kui ma alustasin. Aga noh, hakkad pihta ja asjad muudkui juhtuvad. Noo vähemalt suurem tõenäosus on juhtumiseks pihta hakates, mitte ootama jäädes.
Tundub nagu tegid õige otsuse 🙂
Ma loodan. Selleks tulebki ennast arukamatega ümbritseda, et mitte (eriti) lollusi teha.
Peaasi, et hiljem otsus kummitama ei jää. Ise olen küll hetkel tunduvalt rõõmsam 10a taguse flipi üle kui 3k sissemaksuga sai linnuvabriku korteri eest 4 aastaga 27k puhast. Samas, kui sel suvel jätsin isegi proovimata tehingu praeguse koduga, mis peale kodulaenu ja kavala eesmärgiga võetud väikelaenu tagasimaksmist oleks tootnud ca 40-50 puhast (ja mulle ‘boonuseks’ et haav veel rohkem kipitaks on pank jõudnud tõsta kuumakset ca 200euri :,D.
Lisaks veel paar suuremat käest lastud võimalust mille täpsemaid numbreid ma enda vaimse tervise huvides ei hakka detailselt kirjutama ja välja arvutama (peaks vist Ants Rootslasele karma puhastuseks ja muu sodi eemaldamiseks aja kinni panema:D) Ehk siis minu point on see et ma olen kahetsenud rohkem tegemata asju oma elus, kui tehtut. Muidu oli jälle fun ja samas mõtlemapanev lugemine nagu alati!
Vast ei jää. Müügi võimalus on ju alati ja ma üsna reaalselt arvan, et hind vaikselt kerib ja laen ju altpool kahaneb. Why worry liiga palju? Pluss see koduvõla osa, mis sul v-o märkamata jäi ja mul päris oluline faktor on.
PS. Rootslasele mõeldud rahad saatke parem ukrainlastele – palju parem investeering!
Su tekst mõjus nii nagu oleks sattunud emakeelepäeva afterpartyle 😀 Ma naersin juba esimese lõigu juures. Pole nii ammu kuulnud, et keegi kasutaks sõna “talitama”. Ja “niuksed” on muidugi nunnu aga ainult pehme i-ga hääldades, mu meelest. Tali-tali, niu-niu. Tahaks muidu ka tõsisematel teemadel kaasa rääkida, kv’st ja suurtest numbritest, aga ma olen veel seal niu-niu nurgas. Igatahes, aitäh terviseshoti eest! 🙂
Palun väga! Mul on muide päris rets fetiš igast unarsõnade kohta, aga ma ei julge neid liiga palju kasutada, et te ära ei ehmuks.
Arukam oleks olnud müüa tipuhinnaga ja sügis-talv 2023/24 odavamalt tagasi osta…
Kas sa võiks seda järgmine kord tulevikku ette öelda, mitte minevikus? Siis oleks nagu abi ka sellest, palun tänan. Ja kui mingite aktsiate kohta samamoodi tead, millal tipust müüa ja millal odavamalt tagasi osta, siis seda infot võid ka saata rahakratt@gmail.com.