Mõtlesin alguses, et panen loole pealkirjaks “Miks ma investeerin”, aga kamoon, kas see poleks olnud minu stiili arvestades mitte liiga gay rootsipärane? Ma ei tea, minule kõlas see igaljuhul igavalt ja kui sulle ei meeldi, siis mine ära. Sina, mingi suvaline blogilugeja, ega isegi mitte president, mind ei suukorvista.
Kõndisin ükspäev üksinda mööda linna ringi ja arutasin oma targa jalutuskaaslasega, et kas ma olen rahahull, miks/kas ma tõesti mõtlen liiga palju rahast ja miks ma investeerin. Jah, ma olen selles mõttes sarnane teistele suurtele autoritele nagu nt Dickens, Kierkegaard ja Thoreau, et ma ka jalutan suht palju. Väikese tõuke selleks looks andis juba veidi varem üks lähedane inimene, kes ütles, et “ma tean su kohta seda, et sulle meeldib investeerimine”. Hmm, see kõlas veidi ootamatult ja pärast selliseid olukordi ma jooksen ju kohe siia teie ette ja tahan selgitada.
Kui aus olla, siis investeerimine per se (jah, harimatud, seal pidigi tühik vahel olema) mulle nüüd niiväga ei meeldigi. Ei ole nii, et mulle meeldib pidevalt konto väljavõtet värskendada, mingite uute võimaluste tootlust arvutada, riski ja auhinna suhet kaaluda, tagatisi hinnata, potentsiaalse üürika ekselit teha jne. Selles osas on investeerimine tegevusena sarnane trennile, et trenn on OK, aga suurem nauding on siiski pärast trenni ja eriti suur veel siis, kui tulemused end ilmutavad. Investeerimisega on mul sama lugu.
Väga lihtne on end sellesse lõksu mõelda, et alati peab olema rohkem ja võimalusel ka uhkem. Pean teid piisavalt arukateks teadmaks, et november on meeste tervise kuu, eksole. Niipalju, kui mina sel kuul Eesti ja välismaiste arstide intekaid lugenud olen ja jutte kuulan (tavapärasest oluliselt rohkem), siis Eesti mees tapab ennast selle pideva rohkema-uhkema tagaajamisega. Kui ei usu, siis loe legendaarse Rein Vahisalu intekat SIIN. Neid näited on rohkemgi, tõin teile siin ühe kiiresti välja loo näitlikustamiseks. Suurest hirmust teen enda tervisele ka “ringi peale” erinevate arstide juures ja püüan mootorit korras hoida, et võimalikult suur läbisõit saavutada.
Reaalsus on see, et mingist hetkest on mõistlik tõmblemisega hoog maha võtta ja korra mõelda, et äkki on praegu ka täitsa okei. Mis muidugi ei tähenda, et enam edasi ei tuleks kütta… Pigem on mu soovitus mõelda, et muud valdkonnad elus samuti tähelepanu saaksid.
Mulle oli #finantsvabadussõda alustades oluline see, et kui ma millalgi jälle tööturult kellelgi teise otsuse tõttu kõrvale jään, siis ei pea ma fotosünteesi langema: peatama igasuguse tegevuse, et kulusid poleks, sest tulusid pole. Palju ma arvasin, et selleks olema peab, milku? Trilku? Midagi sinnakanti, jah, kuna ma ei saanud aru, et töölt saadud plönn võiks hakata suht terve elu mulle higivabasid münte kokku keerutama. Selgus aga tõsiasi, et selleks polegi (kohe) trilkut vaja.
Ma tean, et minust on tänaseks saanud magalainvestori asemel mugavusinvestor: võin juba väikeseid kaotuseid sisse võtta ja eks neid tekibki ju paratamatult, sest järjest rohkem olen mängulauale pannud ning klassikalises mõttes palgatööd ma ka praegu ei tee. Mugavust mu teekonnal tähistab see, et mingid püramiidi algtasemed (appi, krt, kes see vajaduste püramiidi kutt oligi?!?!) suudan ma higivabast plekist ära katta ja võingi mõneks ajaks (palga)tööturult eemale tõmmata.
Aga tulles uuesti algusesse, siis ma ei ütleks, et ma mingi patoloogiline raha- ja investeerimishuviline olen.
Mu jaoks on see okei tegevus, vahel rohkem huvitav, vahel vähem. Sama nagu trenniga. Nagu söömisega. Nagu seksieluga seltsieluga. Jne. See on saanud üheks elu normaalseks osaks nagu ta tegelikult olema peakski. Ma ei tahaks enda kohta öelda, et olen investor. See paneb nagu kuidagi liiga ranged piirid, et olen mingi rahahull. Kui seltskonnas küsitakse, millega ma tegelen, siis ma ei ütle ju näiteks, et olen voodi ärategija, kuigi teen seda iga päev ja see on üks tavaline osa mu igapäevasest elust. Investeerimine peaks sama olema: saad palga, investeerid osa ära ja lähed päevaga edasi.
Mis mind aga tõukas investeerima, oli tegelikult vabaduse tunne. Ma ei tahaks siin sendiblogerite Heinz Valk olla ja süvitsi vabaduse mõistet lahkama hakata (eriti ei salli ma seda äranämmutatud finantsvabaduse mõistet) vaid ma tahtsin lihtsalt rohkem vaba aega. Loomult on enamus inimesed laisad ja mina ka. Lugesid ju ennist ise, et kui mul on valida ühe “vahva” kontoritöö päeva või õues jalutamise vahel, siis pigem võtaks selle viimase. Tööd ei viitsiks küll vabast tahtest essa asjana hommikul tegema hakata.
Aga selleks on rahhi vaja. Higivaba rahhi. Mul on vaja jalutades raha teenida ja investeerimine võimaldab seda. Just hiljuti tegelesin siin taas ühe võlakirjade tehinguga hommikul ja peale seda tegin pika tiiru mere ääres. Päris hea oli olla. Hommikune väike kõrvaltegevus toob mulle järgmised paar aastat iga kuu umbes 50 ekstra kulli ja ma võin ise samal ajal jalutada. Cool kontseptsioon ju?
Tulevikus ma tahaksin tegelikult nii, et mu lapsed vaatavad mulle otsa ja ütlevad: “yo, issi, me võiks koos tuusikule minna”, mille peale ma vaatan korra mõtlikult merele, koputan kirsitubaka järgi lõhnava ja veel vaikselt tossava piibu vastu kinga kontsa tühjaks ning ütlen sellise markomatverelikult stoilise rahuliku isa häälega: “okei, pabulad, see oleks tõesti äge, lähme vaatame kodus gloobust ja otsustame, mis rahvast me tervitama läheme”.
Ja ma saan samal öösel rahulikult magada, kuna teenin magades raha ja ei pea mõtlema, et fuck, kust ma selle emotsionaalses seisundis miniminadele kokkulubatud tuusiku vahendid sebin. Vot, see oleks bliss.
Ja sellepärast ma investeerin.
———————————-
PS. Kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Abraham Maslow oli see püramiidi mees. Ja teine suht kuulus püramiidi mees on Bernard Madoff. Kas sain lugeja testist läbi nüüd?
Jutt taas väga hea ja toob endalegi mõtted, et kas peab nii palju rapsima… hmmm… keeruline küsimus… ja lähengi teen tööd edasi.
Ikka Madoff, just. Tema oskas kõik oma vajadused teiste rahaga ära rahuldada. Siit on nii mõndagi õppida, et EI PEAKS minema ja tööd edasi tegema, Timofei.
maslow
Mitte Erik Nurm?
Ilus
Kes?
See oli jah Maslow, kelle püramiidi allpool olid põhivajadused ja ülal ego vajadused.
Mul on see püramiid teistpidi. Sellepärast ta eriti hästi püsti ei püsigi.
Väga õige mõttekäik. Kusjuures, ma isegi algajana hiljuti mõtlesin, et mis on see minu MIKS? Nüüd selle mässamise juures ja kas ma siis ikkagi saan finantsvabaks jne. Panin oma peamiseks:
MIKSIKS – olla OMA järgmistele generatsioonidele teerajajaks tervise edendamise ja jõukusemaailma põhimõtete osas (visioon on ju ilus, aga kas nad ka suudavad ja näevad seda pilti nii nagu MINA :D). Minu vanemad seda poolt ei ole mulle õpetanud ja ma ei pahanda ka, pigem praegu ise aitan neid nii palju kui nad soovivad.
Juba huvitav tundub mõte, kuidas siis minu lapsed võiks seda sendimöllu edasi viia ja et kui nende lapsed omakorda veel veel paremaks saavad ja mõistavad maailmas toimuvas kaasas käia ja oma osa ausalt võtta. Vot see tundub äge…loovad ettevõtteid mis pakuvad tooteid ja teenuseid, mida inimesed reaalselt vajavad.
…mõtle kui vinge on üks päev Sul endal, kui üks pisike Rahatuvi saab Rahakrattiks vms 😀
Aitäh selle loo eest!
Väidetavalt järjest enam paremuse poole maailm liigubki (va. kliima osas), soovitan soojalt (aga mitte kliimat mõjutavalt liiga soojalt) lugeda Factfullnessi. Päris lohutav oli näha, et tegelt suures osas vaesus on välja juuritud, sõdasid pmst pole enam, inimesed elavad kauem, vähem on mõrvasid/vägistamisi/enesetappe, kooliharidus on juba enamustel, puhas vesi samuti jne jne. Proovime endast parema koha maha jätta!
Aa ja kuskilt jäi kõrvu see, et maailma 1% rikaste seas olla, siis selleks on vaja pmst vaid milkut kontol ja 40k iga aasta sisse tuua. Ei ole ju ulme.
Täpselt. Likviidsusrikkureid oli maailmas ca 16 miljonit ehk siis neid, kes saavad kohe miljon dollarit iga kell välja panna. Factfullness on kindlasti raamat mida soovitan kõigil lugeda, siis tundub kõik loogiline ja muretsed vähem. Toetudes sellele raamatule sai ka lapsele tehtud kaugusesse vaatav kasvukonto portfell. Kratime aga edasi!
Aga mis sa siis vastad kui sult küsitakse, millega sa tegeled? Ütled, et oled eneseimetleja, vooditegija, enesepesija, investor, söögitegija, trennija. Selles järjekorras?
Mõte väga õige, ütlesin ka ise hiljuti, et investeerimisest mitte huvitatu jaoks võiks investeerimine olla nii tavaline ja loogiline asi nagu on säästukaart rahakoti vahel.
Ma ei teagi, sellepärast loo kirjutasingi. Vahel ütlen, et tegelen kinnisvaras, vahel ütlen, et olen töötu ja täiskohaga elu hammasrataste vahel. Oleneb, kas küsib mees või naine. Ja kas ilus või kole.
Aus ülestunnistus.
Ausus on minu puhul erakordne, jep.
Tervitus
Alustuseks ütleks, et su sihikindlus ja saavutused viie aastaga on muljetavaldavad. Tundub, et oled paljusid suutnud motiveerida oma finantsidega tegelema. Hea töö!
Ise olen vanusega jõudnud just sinnani, kus sina enda blogimisega alustasid. Kuna olen sattunud enda eluvalikute (ja ka õnnelike juhuste) tõttu sellise n-ö mugavuspalga peale, mida siin mõni postitus tagasi mainiti, siis ei oleks justkui millegi üle elus kurta. Samas vaba aega jääb töö kõrvalt mul omajagu ja palgast jääb igakuiselt midagi üle, siis olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks ka ennast käsile võtta ja panna raha enda jaoks tööle. Üks põhjus see, et võib-olla ei tahaks päris ametliku pensionieani rassida ja siis pensioni najal tiksuma jääda ja no teine põhjus ikka see, et ega ei tea, millal elus õnn otsa saab ja peaks näiteks töö või hullemal juhul töövõime kaotama. Ja eks päikest püüdmas meeldib ka käia, eriti meie talvekuudel.
Plaanis varsti eluase muretseda, sissemakse on põhimõtteliselt koos. Noorem ja rumalam mina suutis muidugi paar aastat tagasi autoliisngi enda kaelale võtta. Konti see ei murra ja varem perifeerias elades oli seda ka reaalselt vaja (iseasi, kas pidin just tutika auto võtma). Hetkel kaalun, kas tasub mõne soodsama mudeli vastu vahetada või jätkata.
Igatahes hiljuti lugesin läbi Raha-Jaagu raamatu ja viimase paari nädalaga sinu blogi. Mõlemad on väärt lugemist, on aidanud palju mõtteid korrastada ja eesmärke seada. Nüüd esimesed sammud tehtud, et endale lisasissetulekuid tekitada. Sellised, mis ei sõltu minu töö tegemisest siis.
Jätka inspireerimist!
Emps-iss on mulle terve elu öelnud, et loll, aga järjepidev. Kompliment? Solvang? Ma ei teagi.
Agao leks ma kunagi suurema palgaga alustanud, ilmselt kahmaks juba suuremaid impeeriume kokku. Vaatasin just hiljuti oma töölepingut ajast, mil siinse projektiga alustasin: 1300 kulli bruto. Kindlasti oleks saanud kehvem olla, aga kindlasti oleks võinud ka parem olla. Hea kuulda, et oled motti saanud, nukid!
Ei ole muljetavaldav. Alustades oli tal tolle aja mediaanpalgast suurem palk, mis tähendab,et juba alguses oli tal enamikust inimestest kõrgem sissetulek. See et jõukamad inimesed saavad jõukamaks, sest sissetulek ületab esmavajadusi, on tavaline. Muljetavaldav oleks siis olnud, kui ta oleks alustanud miinimumpalga lähedasest sissetulekust.
Okei, vabandan, et vaesem ei olnud. Kui oleksin pidanud min. palga pealt alustama, siis oleks siin kindlasti keegi töötu ja kasiinovõlgades ratastoolis süüfilise haige, kes ütleks, et aga sa olid vähemalt terve ja sul polnud laene jne jne.
Muidugi vabandan ka selle eest, et enda blogis enda näitel kirjutan. Ja veel ausalt. Näotu värk.
Sina võid ju täna madalamalt alustada ja paremini teha. Oled nõus pihta hakkama?
Ei ole vajadust vabandusteks. Lihtsalt objektiivsuse huvides konstateerisin. Tõsi küll, alati saab kehvemas seisus olla, aga on ju mõistetav, et kui mingi sündmuse tõenäosusprotsent on üle 50, siis ei saa olla tegu erakordse ja tähelepanuväärse sündmusega, vaid tegu on üsnagi tavapärase asjade kuluga.
Aga miks sa ikka mehest lahutasid?
Võta vett vahele 🙂
Heheh, vale blogi XD
Jah, Kratt, miks sa Mallukast lahutasid?
Sest samasse peresse ei mahu kõik Eesti parimad blogijad. Tegime varalahususe ja läksime kumbki oma teed. Mallukale jäi mallukas.com ja mulle mallukas.ee. Vaata järgi, kui ei usu.
HAHAHAHAH mallukas.ee
Mallukas viib varsti oma blogi üle saidile rahakratt.com
See lahutuse põhjus oligi.
Kas sul ka mingi hetk tekkis n-ö seisaku tunne? Mul juba umbes pool aastat. Nopin veidi aktsiaid Balti börsilt, samas sissetulekud nii suured ei ole, et kaugemale sellest vaadata. Jah, nende suurendamisega tegelen jõudumööda, kuid ei suurene nii kiiresti, et saaks kuidagi midagi rohkemat teha selle rahaga. Kardan, et sedasi pikalt väga vaikselt nokitsedes kaob varsti suurem mott ära ja selle asemel, et käia uurida ja puurida uusi asju/teadmisi lisaks, tuleb laiskus naabriks hoopiski. Võibolla natuke juba ongi 😀
PS ma esimesed kaks korda lugesin, et sa oled ausalt tunnistanud, et oled voodissetegija, hahah, oeh, vähemalt hoiad veidi seda sügismasendust eemal oma kummalise stiiliga 😉
Voodisse olen ma ka teinud, seda ei saa salata. Küll mitte hiljuti, aga ei saa väita, et seda mitte kunagi juhtunud pole.
Mul tekib jumala tihti seisaku tunne. Eriti siis, kui vaatan trolli aknast välja ja mõnda Porschet näen. Vahel kihvatab ikka, et krt, paneks ka kõik klotsi liisingusse ja yolo. Aga siis tuleb mõistus tagasi. Sest suurt vahet pole, mõlemad sõidame ju bussirajal.
Mul aitas motti see hoida, et ladusin kähku puid juurde, siis tulid ka tulemused kiiremini. Aga vahel aitab ka see, et just paned mingi X koguse raha niisama magama ja jälgid, et kas on pärast parem olla. See on nagu tühja kõhuga mäkki minek: tundub maailmamega mõte, sest korin on mõistuse häälest üle. Aga kui söödud saad, siis on siuke rõve olla ja süümekad, et ei söönud läätsesid ja avokaadot ja mida kõik fitlife jaoks sööma peab, eksole. Proovi see pärastine tunne meelde jätta, kui oled niisama raha kulutanud kuskil mõttetuste peale.
Nt siia kirjutasin just hiljuti ühe loo täpselt samal teemal: https://www.raha24.ee/et/rahablogi/rahakrati-lugu-nr-26/
Tänud viite eest teisele kirjutisele, läks kümnesse! Tahaks hullult rohkem sisse kütta, kuid just kummitab peas ka see koduvõla kaela võtmise mõte, mida sa ilmselt heak ei kiida nagu ma aru saan, ja see veidi hoiab tagasi selles osas 😀
Enivei, tahtsin hoopis muud öelda. Saan aru, et sa loed ka päris palju asjalikke raamatuid. Ei ole mõelnud neid ka siia kuskile üles riputada pisikese kokkuvõtte/soovitussõnadega? Vahel oleks hea kuskilt kiirelt mingit head lugemisideed leida.
Ma absull ei väida, et koduvõlg hea pole. Lihtsalt paljudele on see elus vaid üks võimalus suur raha saada, soovitan enne põhjalikult läbi mõelda, kuidas sellega käituda. Ma ei oska siia kuvatõmmist panna ja pean nüüd sinu pärast terve kommentaari ümber trükkima, aga okei, olen teie nimel selleks valmis. Üks insta sõber kirjutas mulle nii (ja see oli väga õigesti öeldud): “Minu arust on oma korteri ostmise taga suuresti see, et kui sa finantsmängu nii ei mängi nagu sina, vaid elad lihtsalt palgast palgani, siis see korter, mille ostmisega sa pensionini punnitad, on su ainuke päästerõngas, et sa elu viimases etapis lihtsalt kuskil tänaval maha ei sure. Kõige hullem asi, mis võiks ju olla, on vanaduses üürikorteris ennast avastada, sest ilmselt kui pole ühtegi tükki kinnisvara enda nimel, pole ka eriti palju raha peale hauafondi kõrvale pandud. Üüri nagunii ei jaksa siis maksta või siis maksad ja loobud söömisest. Maha ka müüa ei saa midagi, et vähemalt natuke aega hooldekodus inimese kombel elada 1000 euri eest kuus. Kui joppab, siis kasvatasid vähemalt lapsed, kes sinust piisavalt hoolivad, aga see lastesse investeering on nagu fond, mille tootlikuse protsent loositakse välja siis, kui välja tahad võtma hakata.”
Ma kirjutan sellele mõtteavaldusele kahe käega alla. Võlg on okei, eesmärk peab paigas olema.
Aa, see raamatute osa ununes: tule vaata mu highlight´e instas. Proovin vahel siia postitustesse ka siduda häid asju, muidugi.
Kratt! Mis hinnaga sina Cleveroni aktsiaid said? Ostsid hiljuti?
Ostsin siis, kui hind üle 1k oli veidi. Mitte väga hiljuti nagu hinnast järeldada võid.
Tere Kratt,
Võtsin su blogi ette ja lugesin algusest lõpuni ilusti läbi. Super lugemine!
Nüüd olen suure probleemi ees, et mis ma edasi tegema hakkan??? Enam ei saa lihtsalt tulla ja ise otsustada kuna/kui palju loen. Kas pean hakkama su konkurentide blogisid nüüd lugema?! 😀
On jäänud mulje, et sulle meeldib pigem raha võtta mitte teistele anda. Nii peabki! (Y)
Selgusetuks on jäänud see, miks sa elad üürikorteris ja maksad lihtsalt kellelegi teisele lihtsalt “tühja”? Kas poleks targem endale maksta?
Hoia kõva ja jätka samas vaimus!
Loe, mida tahad, teist sellist ei ole nagunii. Tekib ja kaob neid ühepäevaliblikaid sama tihti nagu mõni mees sokke või Eesti suusakoondis verd vahetab. Kõik on muidugi raha- liitega. Ma kutsun neid hellitavalt ühisnimetajaga Rahaliblikad. Niiet, mine loe parem raha või raamatuid ja kõtt, tegudele!
Ma sellest üüriprobleemist ei saa endiselt aru. Kui ma ostan enda koha ja ise sisse kolin, siis elan ju nagunii mõne finantsasutuse jurisdiktsioonis. Ma ei näe pointi koguda mingi 20-30k, et see mitte väljaüürimiseks mõeldud koha sissemakseks lihtsalt ära anda. Eriti arvestades, kui kaua enamus seda raha koguvad. Pane parem 30k 10% intressiga (leia midagi pangahoiuse ja Eriali vahepealset…) teenima ja saad iga kuu 3000/12 ehk 250 kulli palgale lisaks. Selle investeerid edasi ja nii ta kasvab. Üürikaga on see pluss, et iga kell saad upgradeda või sital ajal downgradeda ju. Kui sa annad 30k ära ja koduvõla kuumakse on mingi 400€ ikka, siis see ei ole ju rahaliselt hea koht, kus olla. Selle igakuise 4soti ja 30k pealt teenitud intresside eest saad parema üürika kui muidu koduvõlaga kodu saaksid. Ma ei näe vahet, kas mu “kodu” on kinnistusraamatus minu või üürileandja nimel. Aga koduvõlaga kodu ostes on enamuste lootus see, et kui oled 108-aastane, siis on võlg lõpuks makstud ja sul on PÄRIS ENDA KORTER. Jah, tervelt ÜKS! Wow, kuule, mida saavutust. Lapsed on uhked, et vanemad elu läbi tööd pressisid ja tervelt ühe korteri enda nimele said. Ma pigem annaks investeerimisega kuuma ja juba praegu on 5 aastaga seis selline, et saan 3 korterit pärandada, edasise ajaga tõenäoliselt mingi 10+ korterit juurdegi sebida ning hunniku finantsvarasid veel pealekaubagi pärandvara nimekirja boonuseks panna. Kumma tee valiksid? Kuidagi võiksime sellest “oma kodu PEAB olema” asjast lahti saada. Kodu on see, kus palitu ripub ja wifi automaatselt ühendub, sellest piisab. Vahet pole, kas sa maksad koduvõlga või üürid, elad seal täpselt samamoodi mõlemal juhul.
Tere Kratt,
Võtsin su blogi ette ja lugesin algusest lõpuni ilusti läbi. Super lugemine!
Nüüd olen suure probleemi ees, et mis ma edasi tegema hakkan??? Enam ei saa lihtsalt tulla ja ise otsustada kuna/kui palju loen. Kas pean hakkama su konkurentide blogisid nüüd lugema?! 😀
On jäänud mulje, et sulle meeldib pigem raha võtta mitte teistele anda. Nii peabki! ?
Selgusetuks on jäänud see, miks sa elad üürikorteris ja maksad lihtsalt kellelegi teisele lihtsalt “tühja”? Kas poleks targem endale maksta?
Hoia kõva ja jätka samas vaimus!?
Üürika jutt tundub loogiline. Eks sellepärast me siin koos käimegi, et targemaks saada?
Endalgi plaanis esimene investeerimiskorter soetada.
Olen ka teisi blogisid lugenud, kuid kiirelt ära väsinud, kuna tõesti teist nii head ei ole! Siin on palju enamat, kui lihtsalt pikk ja tuim tekst.
Eks arvamusi jääb erinevaid ja see on okei. Kamba peale selgitame siin rahatõdede alustalad välja.