Õppetund number 836: ma ostsin teie pärast omale korteri ehk näide, kuidas pooleteise tonniga üürikas osta ja 13% (tegelt isegi 100%) tootlust korjata

Saate praegu aru ikka, et ma ostsin teie pärast endale järjekordse korteri? Põhimõtteliselt võiksin ma teile selle eest arve esitada, kurat. Ma ei suuda päriselt ka üles lugeda neid kordi, kui mult küsitakse, kuidas saaks normaalsete kuludega hakata üürikate impeeriumi rajama, kuidas alustada, kust ja mida otsida jne. Tänu sellele virtuaalsele pihikambrile siin saan ma kõik oma (kuri)teod jumala avalikult teile näitamiseks ja järgi tegemiseks kirja panna. Ning ma olen päris kindel, et ilma selle blogi projektita ja orata tagumikus ma paljusid asju ei teeks ja alljärgnev on kindlasti üks neist.

Nojah, kuidas teile aru andmisega alustada? Kõige ausam on vist alustada nii, et ükspäev sain ma kõne, mis kutsus mind Jõhvi. Vai nott, mõtlesin. Viimased 37 aastat ma vist polegi seal käinud. Kunagi loote eas Narva klassiekskursioonile sõites ilmselt läbisime Jõhvi, aga kahjuks mälestus puudub, sest enamus auru läks reisi ajal Isostari spordijoogi pudelist õllekese libistamise peale ja naiste (8-aastased klassiõed) ärarääkimise peale.

Seda suurem oli šokk, mis mind Jõhvi jõudes tabas! Te teadsite, et seal on asfalt?!? Ja mitte ainult. Seal on ka poed. Ja taaskord mitte ainult. Seal on Haa-Emm, seal on Apollo, seal on Kentaki Fuckin Tšiken! Ma tegelikult ei julge pead anda (ja üldsegi ei tahaks ma kfc-d ja enda linnupea andmist enam mitte kunagi samas lauses näha), et need asutused seal muidugi päriselt on. Võibolla on mingite suvalistele majadele ja põldudele lihtsalt sildid püsti pandud, et ullikesi kohale meelitada. Siin võib legendaarse Vitu ja Filipu (vabandust, ma ei tea, kuidas Tšehhi nimesid käänatakse) käsi jälle mängus olla, kes samasuguse tüssu ligi 20a tagasi Tšehhi kohalikele mängisid. Sa ei tea, millest jutt? Las ma avan su silmi filmiklassika osas, kallike! Soovitan kindlasti vaadata, sest see oli ikka päris edukas fingerpussy, mille nad kunagi rahvale mängisid. Turundusmeestele on see kohustuslik kinematograafia: https://www.imdb.com/title/tt0402906/

Ühesõnaga mind kutsuti Jõhvi korterit vaatama. Mulle tundus see täitsa okei mõte, et kiirelt sinna lennata, see Jõhvi korter üle vaadata, mingi soodne tšeburek põske vajutada ja tagasi koju minna, sest nagunii oli mul vaba päev. Aga taaskord üllatus-üllatus: kui Jõhvi korterit vaatama kutsutakse, siis mina eeldan, et see ongi Jõhvi korter. Et noh, nagu seal ongi 1 korter terves Jõhvis. Tegelikult on neid seal rohkem!

Uhh ja millised hinnad! Täitsa selline tunne tekkis, et linna piirilt võtaks puldiskänneri nagu toidupoodides on ja muudkui laksaks huvipakkuvaid objekte korvi, et siis linnast väljudes ostukorv kenasti ära maksta. Kohalike juttu uskudes on tänased hinnad juba kõrged ja mul tekib hirm mõeldagi, mis nad siis veel enne olid – kampaaniad “pliis tule võta korter ja ostame sulle köögi ja panipaiga kauba peale”? Omg… kus ma varem olin…

Sellega minu süütus läkski ning esimeseks Ida-Virumaa “pruudiks” sai üks Jõhvi penthouse. Mõelge nüüd korraks ise – juba seetõttu on mu kulutatud raha Aasta Investeeringu tiitlit väärt, et ma saan nüüd seltskondades öelda, et mul on penthouse. Kui ma nüüd kodu võtmetele Porsche võtmehoidja ka külge panen, siis ega te varsti ei julge keegi enda naist üksinda kohvikutesse lasta ju.

Muust veel niipalju, et maja on heas korras, korter ise vajab muidugi tegemist, aga kuniks üürnik sees rahul on, siis ilmselgelt ma ei ole värvirull õlal sinnapoole jooksmas. Olulised kohad olid mu jaoks ühistu toimimine ja maja üldine seisukord. Ühistu on võibolla natuke liigagi aktiivne, sest seni pole mul kahte päeva vahet jäänud, kui majahaldjas Oleg mulle ei helistaks, et midagi küsida või tutvustada või niisama Jõhvi elust lobiseda. Ju ta sai aru, et mul on töötuna aega temaga kõnemaratone teha. Aga põhjus, miks ma soovitan majahaldjatega alati hästi läbi saada ja nendega lobiseda, ongi see, et nemad teavad suht essana, kui mõnes korteris keegi mulla järgi lõhnama hakkab või kellelgi abielu puruneb vms ja korter müüki tulla võib. Mul on näiteid, kus ühe kortermaja majahaldjas mulle vähemalt 4 vihjet andnud on, et midagi tuleb tema hallatavates majades müügile.

Numbrite keeles on teie pärast ostetud korter midagi sellist:

Müügihind: 27500€

Ostuhind: 23000€

Notaritasud: müüjale

Remondieelarve: (seni) 0€.

Üürnik sisse: samal päeval

Ostuks võetud laen: 10000€

Laenuintress: 0%

Omafinn: 1500€

Üüritootlus: ca 13% (kui ma arvutaks nii, et enda pool ostuhinnast ja omafinn 1500€, siis on tootlus üldse 100% juures)

Korteri ostsin semuga kahepeale, sest noh, teate küll seda vanasõna, et jagatud mure on teise mure. Kui midagi juhtub või skeem uppi lendab, siis ma ei pea kogu nähvakat enda rahakoti pihta saama. Ikkagi uus kant ja võõras turg minu jaoks. Seetõttu läks ka ostuhind pooleks ehk kummagi kukrust 11500€. Kuna ma tahtsin teha võimalikult väikese omafinni selle loo tarbeks, siis lidusin veel päev enne notarit mööda tuttavaid ja unustatud sugulaste kodusid mööda ringi, et nulliga laenu saada. Ja siin ongi üks selle näite õppekurve: odavas kohas korterit ostes on lihtsam summat kokku laenata. Mina sain kõik 10k ühe inimese käest, aga sa võid vabalt proovida leida 2k viie käest vms.

Eks jah, alguses tulebki rohkem ise võimelda ja pusida, kui liiga palju pappi pole. Nagu näete, siis ma teen seda endiselt vahel täpselt samamoodi. Päris nii ei saa, et üldse midagi tegema ei pea, aga algusaastatel ongi normaalne ise rohkem nagu sweat equity´t sisse panna ning hiljem juba kröösuse moodi niisama diivanil istuda ja kaalutõusu vilju nautida.

Nagu näete, siis päris okeilt sain hinda ka läbi rääkida. Üle 15% täna hinnaalandust (see sõna kõlab nii hästi, et on tõesti nagu hinna alandamine või häbistamine) näiteks Tallinnas täna küsida, on päris keerukas. Õigemini, küsimine keerukas ei ole, aga saamine on küll.

Lõpetuseks, mida teil siit seekord õppida on?

• vaata esimest objekti odavamasse linna (miinimumnõue, et seal võiks vähemalt asfalt olla) – esiteks on seda lihtsam osta ja teiseks on valutum kogemus, kui munapiiksu saad.
• tee esimene proov kellegagi koos, sest nagu ütleb see kuldne vanasõna, siis jagatud mure on teise mure.
• võta ostuks laenu – aga mõtle enne läbi, kellelt ja kas/kuidas selle tagasi kavatsed maksta. Näiteks ütlen veel, et elu on näidanud, et hea trikk on võlausaldajateks endast väiksemad tegelased valida.
• vaata enne kv portaale, mida üüriturg sinu välja valitud kandis teeb, kui palju on turul pakkumisi ja mis hindadega jne. Hea variant on helistada kohalikku kv firmasse ka ja mängida linna kolivat huvilist, sest siis võid saada infot lisaks ka selliste pakkumiste kohta, mis võibolla avalikud veel ei olegi.
• võõras linnas võib võõrast keelt vaja olla. Jõhvis kulub küll venku oskus marjaks ära. Aga ei ole ületamatuid takistus, sest но ваата, ма ю кирютан праегу пухтас вене кеелес сиин. Сее еи оле мидаги нии кеерулист!
• selle võid kohe ära unustada, et odavama otsa turul kõik üürnikud seaduse- ja jumalakuulekad vagurad kodanikud on. Mu üürnik on ikka korralikult “punases” oma asjadega, kui aus olla. Aga mu loogika on siin sama nagu üksikemade kategoorias, et kuna neid tihti tõrjutakse mingite kohati täiesti põhjendamatute hirmude tõttu, siis nemad on tihti paremad maksjad nö tänulikkuse tõttu, et neid keegi üldse nõus majutama on. Eks kindlasti on ka vastupidiseid kogemusi, aga no mõned “punased” on ikkagi sellised, kes proovivad oma elu korda saada ja on vahel üldsegi kellegi kolmanda osapoole tõttu elu hammakate vahele jäänud. Nende “punaste” tõttu aga arvesta, et mugavusteenused nagu Rendin.ee ja muud sellised kaasaegsed võlud võib paljudes väiksemates kohtades ära unustada…