Kunagi ennemuistsel ajal Rahakrati veebipäevikut alustades oli üks mõte igasuguste papi (vähesuse) üle oigavate postituste ja kokkuvõtete vahele heade raamatute soovitus voolida. See tegevus on jäänud unarusse nagu mitmed potentsiaalsed miljoniärid. No näiteks sendioksjonid. Käsi püsti, kes veel mäletab sendioksjone? Ma ei näinud ühtegi kätt aga asi võib olla selles, et olen üksi oma toas ja kedagi teist siin pole.
Julgen ausalt tunnistada, et lugemus on mul viimasel ajal kasin, et mitte öelda suisa närb. Põhjuseid on palju. Esiteks vaata õue. Sellise ilmaga on vaja õues rinnakarvu pleegitada ja õhtuti kallites välikohvikutes sugutantsu tantsida. Teiseks on tööd palju. Olen pidevalt valvel, kui keegi kuskil vihjab, et mingi “ots” on õhus ja sellised lisatõmblused võtavad oma aja. Ja kuna ma olen endiselt väga edev, siis tahan ka Rahakrati blogi elus hoida ja oma finantsvabadussõda dokumenteerida. Sellest võib kunagi näiteks film või miniseriaal tulla. Aa, ja kes veel avastanud pole, siis viimase arenguna on mu lood vahel leitavad www.rahaasjad.ee portaalis. Ma seal ise kangi juures pole, seega pean üllitised enamvähem viisakaks toimetama ja see tähendab jälle lisa ajakulu.
Kuidas seni tundub siis raamatu kokkuvõte? Tundub nagu väärt kraam, eks. Pool juttu on valmis aga ei sõnagi asjast. See on mul oskus omaette. Peale seda postitust saadan oma CV ka kõikide poliitparteide peakontoritesse.
“Limitless” on tegelikult päris hea teos võrreldes mõne muu end enesehinnagu tungrauaks tituleeriva kapsaga. Siit ei leia läbivalt tavapärast motivatsiooni-, finants- ja säästuõpikute mantrat, et säästa, kuni kõht koriseb ja küll siis rikkus ükspäev vankrirataste klõbisedes sinugi aita tuleb. Raamatus on kokku võetud mitmete suurte juhtide kogemused ja lood. Ma soovitan vahel nö suure pildi teoseid lugeda, sest endalgi on tunne, et pidev paanika sentide üle ajab maomahlad mandleid kõditama ja rõhk vajub liiga säästmise poole kreeni selle asemel, et mõelda suuri mõtteid või ükspäev ise firmabossiks hakata. “Limitless” on täpselt selline motiveeriv raamat, milles on suurte liidrite lood ja mõtted konkreetsete näidete näol. Kust oleks lihtsam õppida, kui mitte praktikute pealt? Ajaz Ahmed ise ei ole ka mingi kebabiputka-avantürist nagu keskmisest rassistlikum lugeja nime põhjal eeldada võib. Kutt on päris eduka rahvusvahelise digiagentuuri AKQA asutaja, millest on pritsinud välja igast edukaid ja poppe äppe ning disaine.
Raamatus on edulood ja saladused mitmest ärivõidujooksus teistele kärmelt kandu näidanud firmadest või näiteid sõna otseses mõttes kiiresti suurest soojast pruunist kuhjast välja siplemisest – Lego, Nike, Netflix, Disney jms. Kuidas võtta vanakooli turuliidritelt kunded ilma jõhkrat kapitali omamata, kuidas olla kiirem ja leida kohe oma õige suund ja nii edasi. “Limitlessis” ei ole öökimiseni vaid Steve Jobsi kummardamine ja tiiraste kärbestena Õuna (kahaneva?) eduloo ümber tiirlemine. Kohati leiab küll juustuseid (ing.k. cheesy) mõtteteri, mida galligraafias oma lotendavale ja eestlaslikult luigevalgele biitsepsile tätoveerida: “The secret to long-term success is not so much about any particular habit, but more about the value of habits at large” aga neid ignoreerides on raamatust palju saada ja suurte meeste tegudest õppida. Isegi siis, kui sa ise suurkolhoosi peabossiks saada ei taha. Ma olen lugenud mitmeid (auto)biograafiaid – Jeff Bezoz, Richard Branson, Matt Mullenweg jms – aga “Limitlessis” on paljude selliste juhtide mõtted palju kompaktsemalt kokku võetud ja ei pea lugema sissejuhatusi, kuidas kõik olid kunagi vaesed sisserännanud kingseppade pojad, kellel oli ihaldatud Ameerikasse jõudes vaid 13 senti ja 2 õuna taskus. Ja kui sa ei ole selline raamatu-uss nagu vana hea Puhveti-Warren, kes pidada iga päev 500lk läbi lugema, siis on “Limitless” hea kokkovõte suurte juhtide mõtetest.
Mis raamatust meelde jäi ja millega nüüd paar päeva seltskonnas tähtsat panna saab? Üks äge mõiste oli shokunin. Julgen siin eestiti ja inglist läbisegi panna ja annan mõtte edasi raamatu oma sõnadega – the highest dedication to the beauty of the small task, the task that is repeated countless times, but never simply duplicated or unthinkingly automated. Sokunin on Jaapani ideoloogia või mõtteviis. Tähendusega, et tee ka väikesed asjad ja ülesanded täpselt ja prefektselt. See tõstab töenäosust, et kogu suur pilt tuleb parem ja tulemus on detailideni viimistletud. Tihti aitavadki väikesed asjad suuri paremini teha ja pakuvad saavutatuse meelerahu. Nagu selline lihtne ja toimiv eluhäkk Tim Ferrisselt, kes soovitab hommikul ühe asjana oma voodi ära teha. Ei viitsi, onju? Õhtul sukeldud nagunii joonelt ju samasse hunnikusse sisse ja head aega, vastik ühiskond. Aga see väike ülesanne võib anda tervele päevale positiivse tõuke ja tunde, et esimene asi on juba tehtud ning loob saavutatuse meeleolu kogu päevaks. Sellised väikesed asjad hästi tehtuna ongi shokunin. Kurat, see sõna on juba nii äge, kõlab nagu mingi hea märulifilmi ninjade kaklusvõte. Shokunin!
Kas soovitaksin “Limitlessi”? Tõenäoliselt tuli see juba jutust välja, et mulle see raamat passis ja sealt oli nii mõndagi võtta. Aga võin selle veel välja öelda, kui siin publiku seas selliseid “lihtsaid” inimesi olema peaks – jah, Rahakratt soovitab seda raamatut.
