Rahakrati uus sissetulek

Olen sunnitud alustama väikese vabandusega. Postituste tihedus on langenud nagu vananeva mehe iha seksuaaltegevuste järgi. Aja vähesus ja viimase aja kulude kasv on mõlemad olnud seoses sellega, et olen töö ja tööväliste avantüüridega omal taldriku nii täis võtnud, et tundub lausa uskumatu. Ma lähen öösel 12-1 ajal magama ja siis ärkab Kratt, kes oma postitusi ja mustandeid kirjutama hakkab. Ja kes veel aru pole saanud, siis ettevaatust, järgneb tujurikkuja: mina olengi Rahakratt ja mina ise ühes isikus. Lõhestunud isiksus. Mina kirjutan neid lugusid Krati eest. Ma tean, et see kõlab sama jahmatavalt nagu see kord, kui emps esimest korda päkapikku tehes sulle vahele jäi. Sa võid ju uskuda vabandust, et päkapikk jäi haigeks ja palus empsil korra asendada, aga kahju on tehtud. Usaldamatuse seeme on istutatud ja sealt enam tagasiteed ei ole. Järjest rohkem jääb päkapikk haigeks ja järjest rohkem märkavad lapsed oma ema või isa mustade krussis karvadega kaetud kätt sussi sisse mingid sulanud hematogeeni libistamas. Kuni ükspäev ei tule enam sedagi ja vesi ametlikult kogu sellele päkapiku bisnessile peale tõmmatakse.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas teha üks trikk passiivsete rahade ligimeelitamiseks. Kuna see tegevus ise on kuidagi halva maiguga, siis ilmselt just seetõttu ei ole ma täheldanud, et sellest blogides või raharaamatutes väga räägitakse. Just, tegemist on vahendamisega. Vahendamisest rääkides tuleb inimestele alati selline imelik pilk silmadesse. Meenuvad Ladade kapottidel plotskit lutsutavad taksojuhid ja Mehukatti siirupipudelid. Üheksakümnendad, tulistamised bensukates, riidekappi peidetud kilekotid sularahaga, tumedate klaasidega Asconad ja Rekordid ning Carl Danhammeri sugused antikangelased. Vahendamine seondub pea alati liigkasuvõtmisega. Sõnal on sitt maik ja ega ükski vahendaja mingi tõsiseltvõetav ärieliidi liige ei ole. Aga mõtle korra teistpidi – miks on vale viia kokku nõudlus ja pakkumus? Ma olen mingitest äri- ja raharaamatutest küll lugenud, et äriga alustamiseks on kolm varianti:

1. sul on raha;
2. sul on aega;
3. sul on idee.

Kui sul on raha, siis pead leidma kellegi, kellel on aega ja kellegi, kellel on idee. Kui sul on aega, siis otsi keegi rahaga ja keegi ideega ja hakka oma aega investeerima. Kui sul on idee, siis peab otsima rahastuse ja kellelgi, kellel on aega, kui endal ei ole. Vahendamisega kehtib sama loogika. Sul on kas oskus, vajadus oskuse järele või tunned oskajat ja vajajat ja viid nad kokku. Nii kirjeldades ei tundu ju jutt nii üheksakümnendad ja Mehukatti, eksju?

Ehk siis. Minu uus sissetulekurida on vahendamine. Olen käinud baarides lakkumas ja maad kuulamas. Kuulan, mida turul otsitakse (kusjuures tundub, et mingi valge puru on, mida väga taga aetakse ja millega annaks korralikult kupüüre keerutada, aga ei ole veel täpsemalt aru saanud, millega tegemist on…) ja kuulan, kes otsib. Siis lähen teise baari ja kuulan, kes seal mida pakub. Kui baaris number üks jäi meelde, et näiteks Bussi-Kristo otsib mingit X teenust ja baaris nr 2 on Uhke-Olga, kes pakub X teenust (mitte segamini ajada x-rated teenustega), siis mina olen see, kes Bussi-Kristo ja Uhke-Olga kokku viib ja kõik on omadega või sees. Siis edasi on ka kaks varianti:

1. teha selline vahendus ühekordselt, ehk saada korra mingi papp osapoolte kokkuviimise eest (noh, eeldusel ikka, et koostöö algab ja sujub jne)
2. jääda B-K ja U-O vahele pikemalt, pakkudes neid x teenuseid B-P’le. Võttes sellega ka vastutuse ja ilmselt kaasneb ka mingi ajakulu, eriti just alguses, et asjad jooksma saada. Selleks pead siis valmis olema.

See teine mudel oleks sobivam passiivse rea loomiseks. Olgu see kasvõi väike summa, aga paari sellise rea tekkimisel võid ennast juba ettevõtjaks nimetada ja vaikselt liigkasuvõt… vahendamisega ära elatama hakata. Eks see veits selline juudi mudel ole ja paljudele võibolla tundub kiusamisena, et kas on eetiline kellegi teise vajaduste pealt teenida, aga mõtle nii – kui kõik osapooled on rahul ja sina oled valmis seal vahel vastutama, siis kuidas erineb see mudel tavalisest ettevõttest, kus keegi juht on leidnud mingi arvu oskustega inimesi ja nüüd nende oskusi turule vahendab?

Tänase loo võtmesõnadeks jäägu tutvused ja netvõrking (ja Mehukatti). Rohkem tuttavaid tähendab rohkem võimalusi. Ja no kurat, kui isegi ei teki mingeid võimalusi esimese peol käiguga, siis ei tasu kohe sotsiaalsele trimpamisele käega lüüa. Käia ja jaurata, et otsid võimalusi arenemiseks, sarnaste huvidega inimesi või võimalusi uute asjade tegemiseks, tasub ikka. Võibolla esimesel peol läheb su jutt kuhugi liikuma ja kolmandal peol tuleb keegi juurde, et õu, kuule, sina olid see kutt, vä, kes mingit import-eksport rida tahtis ajama hakata, vä, ah? Siis ole valmis diil lukku lööma ja peagi võid korterivõtmete külge riputatud Audi võtmehoidja päriselt ka Audi võtmete külge riputada ja väikeste valgete valgede võrgust tõsise investori ja rahabossina välja ujuda.

Kui sa oled nüüd terve loo lugemise aja hinge kinni hoidnud, vihast värisenud ja niiskete peopesadega lõppu ootad, siis siin see on. Oled teretulnud kommentaariumisse selliste teguviiside eetilisuse üle vaidlema. Ma ise ka veel päris kindel ei ole, kui jätkusuutlik mu uus teenimismudel on, aga nagu kunagi blogi alustades lubasin, siis näitan ja proovin erinevaid variante, kuidas lihtsurelik ja mitte Karude või Tootside perre sündinud tavaline tont miljokaks saada võiks. Kuidagi tuleb ju järgmise aktsiaostu raha kokku saada, mis mul mõtteid mõlgub… tahaks ennast hullult LHV omanikeringi suruda (pikem plaan on selline, et pealkiri “Rahakratist sai pangaomanik” tõmbaks blogis liikluse umbe ja oleks mingeid rasvaseid ülevõtmispakkumist oodata). Aga okei praeguseks, tule alla kommentaariumisse õiendama, kui jutt vastu sotsiaalset närvi torkas.