Tsauminasiinkähkuasjakallale.
Ma tulin halama. Ja endast märku andma, et ma ei ole surnud ja minus on palju rohkemat, kui puhtalt igakuised sendikokkuvõtted. Kas vahel igatsete ka mu tavaelu- ja tehnomölinat siia miniatuursete passiivsete numbrite vahele?
Rahakratt saab peatselt kolmeseks. See tähendab, et peaks mingi keskmisest jämedama pillerkaare korraldama. Aga samas rääkima sellest, kuidas aeg on lennanud ja mis suunas mu kreeka pähkel arenenud on. Kuidas teile rohkem meeldiks, kas valetan, kui lebo see kõik olnud on või räägin ausalt, kuidas vahel tööl klaviatuuri higist ja pisaratest aknalauale päikese kätte kuivama tõstan? Eriti rets on see tunne esmaspäeva hommikuti, sest esmaspäeva on nagu nädalapäevade Nickelback… öäkk.
Mul on jumala selgelt meeles aeg, kui avastasin enda jaoks võimalused, mida rahaga saab teha. Peale selle niisama ära kulutamise. See kõik tundus sama põnev nagu kunagi esimesi prutasid kinno viies ja pärast mõeldes: kas vanemad usuks, kui toon kl 23 ajal peale kino kellegi tütre oma tuppa ja väidan, et hakkame seal õppima. Ei saa salata, et midagi me õppisime tõesti, aga kindlasti ei olnud tegemist Vene kirjandusklassikutega nagu Majakovski ja Lomonossov. Tegelikult käis kõva bioloogia ja anatoomia praktika. Tahan öelda, et iga algus on retsilt põnev. Nagu uus töökoht – esimestel kuudel timmid ikka pool tundi lipsu sirgeks ja vaatad, et sokid matchiks, hiljem on hea, kui jõuad enne kontorisse maandumist klahvidest sümboolselt hambaharjaga üle libistada ja mäletad tudusärgi täiskasvanute maailma särgi vastu (need on need nööpidega) ära vahetada. Ehk siis kunagi teenitud esimesed passiivsed sendid panid vere vemmeldama ja laia olemisega linnavahel ringi kõndima, täna on olukord teine. Kardan ülbelt kõlada, aga praegu on keeruline märgata, kas higivaba rahhi tuli sisse nüüd täpselt 312 eurot või 337 eurot. Vahe on tegelt ju metsik, aga tabelites on pulk suhteliselt samal joonel.
Mul on tunne, et olen mikroinvestori jaoks ühes kõige keerulisemas faasis – umbes nagu oleks selle kesköise õppimispruta isa mu tuppa astunud ja näinud oma tütrekese nahast tahvlit ja minu nahast kriiti. Kõige esimesed sammud on tehtud, olen saanud piki näppe (julgeks öelda, et kokku ikka mitmesaja euroga, kui ühte eralaenu veel maha ei kirjuta…) ja olen saavutanud teatava igakuise higivaba rahakoguse. Muidugi, see ei pruugi nii jääda, aga ma ei ole hiromant ja räägin ikkagi oleviku olukorrast. Samas olen veel väga kaugel kohast, kus võiks kõhu lõdvaks lasta ja öelda, et suurem osa on nüüd tehtud (vt. Raha-Jaak, Varren Puhvet, kröösus, Võitlev Sõnajalg, investorite päevad, Tanel Padar, rolex, tatar). Olen võtnud eesmärgiks saavutada selle aasta lõpuks penskari staatus. See tähendab, et ilma minu sekkumiseta peaks igakuiselt kontole tulema vähemalt mingi 370 vms eurot. Järgmisel aastal võiks see summa olla 500 eurot kuus ja see tähendaks, et oleksin esimese kategooria finantsvaba. 5 sotti on mu minimaalsed kohustuslikud kulud, kui oma elu edasi ei arenda, seksivärgist eemale hoian (ei kavatsegi) ja vegetatiivsesse sisundisse jään.
Kuidas siis teha nii, et motti jaguks ja suudaksin endiselt kilavate rahanarkomaani silmadega mööda linna ringi tuuseldada ja liigkasuvõtmise võimalusi otsida? Igaljuhul mitte nii nagu mulle täna lõunal rinigi jalutades tundus – ah, teeks ühe petukuu, saeks poes pangakaarti nagu homset ei oleks ja ostaks igasse kuusse omale ühe linnatuusiku. Õnneks aitas siin vana hea alkohoolikute trikk. Helistasin sõbrale, kurtsin muret, võtsin natuke aega iseendale (hah, mulle meeldib su dirty mind, aga ei, mitte selles mõttes!) ja hakkasin hoopis selle postituse mustandit tegema. Ja raha on alles!
Ma mõtlen iga natukese aja tagant uuesti üle, miks ma seda kõike teen. Teen omale mõttes pai, et tubli poiss, kolm aastat oled oma eesmärki taga ajanud ja vaata, kui palju asjad muutunud on: ligi 60k investeeringuid ja vähem stressi ning rohkem vabadust meeldivalt aja veetmiseks. Kes see teine ikka koera saba liputab, kui mitte koer ise, eksole, aga ma pean ennast väga järjekindlaks noorsandiks, mis puutub eesmärkide tagaajamisse. Olgu selleks siis mõni potentsiaalne pruta, rahaline eesmärk või töine saavutus. Ma teen seda juba ammu nii, et mõtlen omale selgeks, mis tunne mul oleks, kui saan kätte soovitud saavutatava eesmärgi. Siis edasi mõtlen umbes ajale, mis selleks võib kuluda. Järgmiseks jagan aja kuudeks ja nädalateks ning selle omakorda päevadeks. Ja siis teen iga päev ühe väikese jupikese, mis on samm mu suure eesmärgi suunas.
Niimoodi petan ennast nagu veits alateadlikult, et teen iga päev pisiasju, mis viivad mind suurte asjadeni ja ei stressa liigselt, et olen liiga suure ampsu võtnud. Kesse ütles kunagi, et elevanti tuleb süüa suutäie haaval? Täpselt nii ongi. Täna lõikan londi seibideks ja söön iga tunni tagant ühe kettakese. Homme siis näiteks alustan kõrvaga jne. Vandi privaatosadega maiustamisele ma veel mõelda ei taha, aga need võikski sümboliseerida neid raskeid hetki, kus motist puudu tuleb. Ju siis tuleb lihtsalt super pisikesed tükid lõikuda ja need ohtra limpsiga alla loputada.
Kellegi finantsblogijanna (tsau, kes sa olidki, saame tuttavaks?) postituse alla kirjutasin, et mul on rahadega kujunenud siuke mega lihtne süsteem, et vältida ülemõtlemist ja -kulutamist. Jagan palgapäeval oma papi eri kontodele ära ja iga nädal maksan oma käibekontole kindla summa (250 eurot). Selle summa kulutamiseks ei pea ma iseendalt luba küsima. Jah, see on päris suur summa, aga X osa sellest läheb veel iganädalaselt elhavee kasvukontole ja uute tuusikute seemneks. Järgi jääb tegelt midagi 150 kulli kandis niisama kulutamiseks. Nii olen loonud omale iganädalase palga ja panen igakuiselt kõrvale papid, mis viivad mind mu suure eesmärgi poole. Lisaks see pisku, mis iga nädal kasvukale läheb – ma tunnen, et teen pmst iga päev midagi oma finantsvabadussõja võitmiseks – võtan iga päev ampsu elevanti või murran ennast iga päev merele lähemale nagu Bosnia nigad ütleks:
Novott, noh. Hetkel on siis nii ja seda ma tahtsingi öelda. Aitäh, et te lugesite. Mul on ju siin nagu mingi AA tugigrupp koos – te ei küsi, kuidas mu läheb, aga ma räägin sellest hoolimata. Kui kulutamistuuride kihu tuleb, siis pigem laen ennast siin maha. Võidan mina, et ei kuluta ja võidate teie, et saate minu kulul õppida. Või mind narrida. Midaiganes. Ma päriselt ka plaanin rikkaks saada, kes veel kahtleb selles.
Praegu olen jälle täkku täis, et oma eesmärke taga ajada, igaveseks ajaks igast pahest loobuda, hommikuti enne tööd 42km joosta ja iga päev 4h mediteerida… kuni järgmise tagasilöögini. Uue eluga harjumine võtab aega, aga – eriti rõhutan seda praegu alustajatele ja oleks soovinud ise alustades samasuguseid jutte lugeda – see on seda väärt. Püsivus kinnistab uued harjumused ja iga asi läheb ajaga lihtsamaks (va. naistest aru saamine).
PS. Oled oodatud investeerimisel mu soovituskoode kasutama: https://rahakratt.rahajutud.ee/soovituskoodid/
Mõistan Su muret ja isegi vahest analüüsin neid motivatsiooniküsimusi. Küll mitte läbi seibideks lõigatud elevantide ja allpoolnaba metafooride. Usun seda, et kui teatud aktiivse tegevusega läbi mingi aja – olgu see siis 2 aastat või 5 või 10 aastat – tekitada endale õiged harjumused ja asjad nö käima joosta, siis hiljem polegi rajal püsimiseks liiga palju vaja energiat kulutada. See, et korra nädalas paned vaba raha kuskile aktsiaturule magama, saab olema sama loomulik tegevus nagu Maximast sepiku ostmine. Meiesuguste ja paljude teiste vahe peaks olema see, et meie loome ja ehitame endale häid ja positiivseid harjumusi, mitte negatiivseid. ja see on väga suur asi!
Ongi, noh. Ikka veel loksutan seda keskteed paika – nii töö, trenni, kui ka pappidega.
Võitleme edasi!
Minu kuulsaks saamise eesmärgid on küll täiega saavutatud, kui mind siin (kasvõi kaude) ära mainitakse /läheb omale ka blogisse feimi alarubriiki tekitama/. 😀
Motivatsiooni leidmise ja heade harjumuste tekitamise kontekstis mulle tundub, et ma olen ennast nii ära harjutanud, et ma isegi ei kujutaks ette, mida ma selle rahaga siis teeks, kui ma seda kõrvale ei paneks. Niikuinii kulub kogu mu vaba aeg mingile ringitrallimisele ära ning praegusest kallimalt reise korraldada ei raatsiks ma isegi siis, kui raha niisama kontol vedeleks. Kuigi jah – kujutan ette, et kui kulutamine harjumuseks teha ning kas-mul-on-seda-ikka-vaja klapid eest võtta, võiks kõik raha ära kulutada ning jääks puudugi.
Krõõt, sina see olidki, jah? No tsau! Ma arvan, et me oleme õigel rajal – tekitame endale harjumused ja siis lihtsalt “sõidame kaasa”, onju.
Kusjuures kohe oli arvata, et siin rahvas välja ilmub, kui jutt täiskasvanute asjale läheb…
Panid postitusse kulda väärt retsepti edu saavutamiseks:
* Visualiseeri lõppeesmärki vaimusilmas ja kujutle ette, et oled selle saavustanud. Targad räägivad, et aitavat eesmärgiga paremini samastuda ja seda kinnistada.
* Kaardista tegevused, mis on tarvis eesmärgi saavutamiseks.
* Jaga tegevused piisavalt lihtsateks ja väikesteks tükkideks, et on raske endale põhjendada nende edasilükkamist. Ka 5 minutit, et vajalik e-mail ära saata, viib eesmärgile killukese lähemale.
* Tee iga päev kas või natuke, mis sind eesmärgile lähemale viib.
Ei vahva värk, Rahakratt. On väga motiveeriv sinusuguste jorride toimetamistest ja püüdlustest lugeda – annab ka endale särtsu juurde, et rohkem ja paremini teha. Jätkakem samas ja veel paremas vaimus!
Kuidas sa selle kulla mulle üle tahaksid anda?
Ja tänan tiitli eest – jorriks ei ole mind varem kutsutud. Aga arvestades oma tavalist tausta ning erivõimete ja kõrge intelligentsi puudumist, siis tunnistan, et olen tiitlit igati väärt. Olengi see tavalohh, kes püüab ekskremendist sepikut teha.
[…] võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks […]
“Uue eluga harjumine võtab aega, aga – eriti rõhutan seda praegu alustajatele ja oleks soovinud ise alustades samasuguseid jutte lugeda – see on seda väärt. Püsivus kinnistab uued harjumused ja iga asi läheb ajaga lihtsamaks (va. naistest aru saamine).”
Vahest on raske aru saada, kui olulised üksikud segmendid ühe või teise inimese jaoks olla võivad. Alustajana torkas just antud tsitaat mulle enim silma. Kui keegi, kes selle teemaga nii kaua on tegelenud, sellise tõdemuseni jõuab, on põhjust öeldut analüüsida ja oma vaatevinklisse kohandada. AA osalisena julgustan ka edaspidi oma sihtmärki silme ees hoidma.. toob ju iga enesekontrolli edulugu seda aina lähemale.
Jaa, Viiking! Kas me võitleme sama eesmärgi nimel? Sul on ka habe ja kiiver sorgus vahel ja keeruline motti leida?
Eesmärgid on samad, aga mina sammun finantsvabadussõtta justkui oleks tegu talveunne jäänud karuga, kes sisse magas ja paar kevadet hiljem silmad avas. Mõõk ja kilp lumest puhtaks tehtud, tilgub habe veel pisut sulavast kevadisest jääst, aga motti leian muuhulgas ka sinu peetud ja eesseisvatest lahingutest. Sellise kevadise ehmatuse peale on adrenaliini üledoos korralik ja kiiver pole veel sorgu jõudnud laskuda, küll aga turgutaks kogenumaid pagunitega kaasvõitlejaid sõjatrummide toel edasi võitlema.
Okei, see oli küll mingite päris karmide droogide all kirjutatud kommentaar sul vist. Seltskond läheb siin päris imelikuks… äge!
Unustasin enne lisada, et asjad tuleb endale õigesse vaatevinklisse panna. Vanemad lugejad siin ehk mäletavad, kui Kennedy 62.aastal NASA kosmosekeskuses käis ja seal ühe luualiigutajaga juttu tegi?
Räägin sellest seigast:
During a visit to the NASA space center in 1962, President John F. Kennedy noticed a janitor carrying a broom. He interrupted his tour, walked over to the man and said, “Hi, I’m Jack Kennedy. What are you doing?”
“Well, Mr. President,” the janitor responded, “I’m helping put a man on the moon.”
To most people, this janitor was just cleaning the building. But in the more mythic, larger story unfolding around him, he was helping to make history.
No on mõjuv, onju!