Tahate teada, mis Rahakrati showdel suletud uste taga toimub?

Hoiatan kohe ette, et see postitus ei ole väga pikalt planeeritud ja pool aastat ette valmistatud ning see algas oksega (loo lõpus saad aru, miks ma nii ütlen). Võib öelda, et see on nagu tüüpiline Eesti pere esiklaps: tuli, noh. Põhjus, miks see postitus niimoodi huupi tuli, on lihtne ja proosaline: sest alles viimasel ajal on ujunud mu elektronpostkasti mingid finantsperverdid, kes arvavad, et nad peaksid mind laval nägema või mu suust pidurdamatult tulevaid pärleid kuulama.

Ükskord olin laval koos oma tantsutüdrukutega
Pildi credit: Pikk-Kristo Rannamaja

Ma olen siin viimastel kuudel kõvasti kodumaal ringi tuuritanud. Usun, et mingi 4-5 paari rehve kindlasti on Silberauto minu tõttu oma uutel mersudel vahetama pidanud. Aga mis teha, kui oled nõutum kui härrad legendid Alen Veziko ja Väike-Kristo Rannamaja kokku. Olukord on mind sundinud lausa eraldi alamlehte tegema blogisse: https://rahakratt.rahajutud.ee/showbiz/

Ja kui keegi küsib (usu mind, igal esinemisel keegi küsib), et kuidas neid mersusid tasuta saab, siis väga lihtsalt. Kaval tuleb olla:

Nii see tasuta nänn tulebki. Puksid muudkui neid väikseid pabulaid valmis ja voilaa

Minu showd ei erine tegelikult kuidagi ei tupperware, monavii ega igast eriknurmcoinide kogunemistest. Nimekirja saab ennast ainult läbi ladviku voodite (kuna need on minu esinemised, siis mis sa arvad, kes see ladvik on…) või siis tuleb pilet mustalt turult või darknetist omale näiteks neeru vastu välja kaubelda. Aga ma arvan, et ma olen seda hinda väärt. Nägin ise ka ühte salvestust pärast esinemist ja mul kukkus karp lahti, et kes see nii äge poiss on selline. No ja info, mida ma neil üritustel jagan, on ka täpselt sama kaheldav ja võib olla kohati vastuolus mõndade kehtivate õigusnormidega nagu härra Nurmkoinil. Aga nagu ütleb ühe kuulsa Eesti investori perekonnanimi, siis Yoolo! Kuniks nõudlust on ja pappi makstakse, siis nagu mu vanaema manitses: lüpsa seda lehma nagu Keskerakond pensionäre.

Bändimehe elu tuuril: pagassis on rahakott, märkmik ja müts

Kuna tänasega on mul umbes 10 konserti pandla taga, siis on tegelikult ammu juba tagumine aeg rääkida, mis me seal kinniste uste taga teeme. Nii palju, kui see muidugi valgust kannatab. Nagu allolevalt pildilt näed, siis lähevad asjad vahel üsna isiklikuks:

Ükskord küsisin publikult, kas neil on mõni sõnum on tööandjale…

Ega ma loomulikult liiga palju ära rääkida ei saa, sest muidu on mul postkastis varsti jälle ainult ebastabiilsete fännide sugutiklõpsud, kõle tuul ja kõrbepõõsad nagu öeldakse.

Elu Rahakratina on nagu elu Eesti naisena

Aga mingil veidral kombel on mulle jäänud meelde pea igalt live’lt kaks küsimust, mida küsitakse.

Esiteks. Kuidas saada lisapappi?

Siin on nüüd lihtne vastus ja keeruline vastus. Lihtne moodus on see, et kui sa natukenegi mõelda suudaksid, siis tuleb käia sellise ürituse ajal korra garderoobis. Inimesed on kõik saalis, joped valveta garderoobis… mõistad, kuhu ma sihin?

Keeruline vastus on see, et kui me oleme arvutama hakanud, siis selgub, et paljudel ei olegi kohe mingit ekstra pappi vaja. Sest mis point on tankida, kui su rondil on paagis auk sees ja su kõrge hinnaga sisse tangitud bensiin Majaka tänavale oja maha jätab? Kiirete kulude ülevaatamisega oleme küsija kukrust tavaliselt 50€-300€ leidnud, mida ei peaks iga kuu ära andma ja see võrdub samaväärse “lisasissetulekuga” selle inimeste jaoks. Mina alustasin ise täpselt samamoodi – alguses seod kulud tugevasti kinni nagu Marimell oma mehe sadmomaso klubis ja siis hakkad kütma (ma ei ole kindel, kui õige sõnakasutus see praegu siia sai, aga saate mõttest aru küll). Kütmise all pean silmas seda, et alles siis hakkad uusi ja hämaraid alleesid avastama, kus kannatab liigkasuvõtmist praktiseerida. Nii on tulemused ka paremad ja kütus ei jookse sul samal ajal selja taga minema.

Kui sa mõtled, et miks rottida, kui sissetulekud kasvavad ja arvad, et kröösused kohe oma elustiili tõstavad samal ajal sissetulekute tõusuga, siis sa eksid. Miljokad on väga arukad oma rahadega. Keegi ei ehita jooksvast palgast maja ega osta autosid kokku. Enne on ikka kõvasti tööd tehtud ja mitu income stream’i lippama pandud ja alles siis tulevad fäänsid mänguasjad. Sul ei ole mõtet ennast kadedusest lõhki veristada ja püüda nendega oma igakuise palgaga sammu pidada. Nad on sust ammu mitu kilti ees selles võidujooksus ja saa aru, et sa oled alles stardis. Tule võistle minuga parem, ma olen praegu veel selline lihtne poiss.

Teiseks. Kuidas leida nõrkadel päevadel motti oma rea ajamiseks?

Minu “oma rida” on see blogi siin. Ja tõesti on päris keeruline vahel leida motti, et siin kulda suust välja pritsida ja mitte keegi ei ütle isegi aitäh mitte. Kuigi ma tunnistan, et mul on rohkem ajapuudus – hea meelega kirjutaksin rohkem ja päris hirmuäratav kogus teemasid ja meeme on juba ammu valmis. Kui ma peaksin nüüd võrdlema tööfailide ja meemide koguseid mu arvutis, siis… okei, las see jääb praegu.

Mina otsin omale aega blogi ja käesoleva postituse teemaks olevate etenduste jaoks oma tavalise 9-17 töö kõrvalt. Lisaks praegu korraldan oma teise üürika remonti, suhtlen ja käin üritustel, et leida uusi ja huvitavaid kohti investeerimiseks, kirjutan oma teist blogi ehk külalisblogi raha24 lehele, püüan jõuda trenni, et kui jälle mõni lavakutse tuleb, siis ei veereks teie ette pähe kinni liibunud lateksmaskiga fat c*nt jne. Eraelu ja sõbrad on mul ju samuti. See on päris korralik kalendri-logistika kõik kokku. Niiet, küsimus ei olegi nii väga motivatsiooni puudumises, kui endale meelepärase asja leiad. Pigem hakkab ajast puudu tulema.

Aga eks on mulgi neid pilvealuseid päevi nagu teil, lihtsurelikel. Selleks on mul 2 nõksu, kuidas neist üle saada ja seda ongi tihti küsitud. Röögin siis hingelt ära (siin tuli alguses trükiviga, tahtsin kirjutada “räägin”, aga jätsin vea sisse ikkagi, kuna see sobib siia).

Üks: ümbritse ennast mingi eriti meeldiva keskkonnaga. Mul kirjutades on see näiteks mõni luksuslikum pealinna trahter. Võtan säästu mõttes kõige odavama tassi sooja vett ligi, püüan seda mega pisikeste noka-rüübetega 6 tundi juua ja siis muudkui kirjutan. Kui keskkond on mokkamööda, siis on parem teha tegevusi, milleks parajasti tuju pole.

Kaks: ma hakkan lihtsalt pihta. Esimesed paar lõiku teksti oksendan valmis, kirjutan ennast soojaks ja kui tunnen, et vot nüüd hakkab tulema ja silmad lähevad põlema nagu küülikul inna-ajal, siis sealt annan aga kuuma ja kõik eelneva virtuaal-okse kustutan pärast tuimalt ära. Selle loo alguses oli ka kõigepealt mingi kohutav kelbas, mille keegi mu arvutist siia kirjutanud oli… kustutasin selle ära ja panin selle ilusa ja sorava jutu siia asemele, mida sa praegu loed. Pole väga enam okset nähagi, onju?

Eks siis järgmisel kontserdil näeme!

Over and out,

Teie Rahakratt